Olen 26-aastane. Möödunud nädalal jõudis minuni esmakordselt arusaamine, et kohanimi Iisaku on meesterahva nimi omastavas käändes.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Ma olen vanem, aga pole ka kunagi selle peale mõelnud. On jah! :)
VastaKustutaTõesti? Sa vabandad ehk vähemalt sellega välja, et pole selle kohaga erilist kokkupuudet olnud.
VastaKustutaMa olen korduvalt sealt mööda või läbi sõitnud ja kunagi pole isegi pähe tulnud kuidagi teisiti mõelda.
No see Iisak pole ju väga levinud nimi ja ega ma ausalt öeldes ei tea, kas ma näiteks möödudes kohast nimega Madise ka mõtleks sellele, et näe, mehe nimele viitav koht. Lihtsalt lähed sinna ja ei mõtle sellistele asjadele.
VastaKustutaMadise puhul kindlasti mõtleksin. Iisak on jah ilmselt liiga vähelevinud nimi.
VastaKustuta