Otse põhisisu juurde

Eesti lauluke, osa 3: finaal

Nõndaks, Eesti laul valitud. Ma panin ka ikka oma tähelepanekud kirja ja koostasin tabelikese, oli huvitavam jälgida.

10. Winny Puhh- Meiecundimees...
Olen jätkuvalt nõus uskuma, et selles asjas on mingi point, aga selle edasiandmine oli minu jaoks lihtsalt liiga labane. Siiski olid praegused kostüümid märksa paremad kui poolfinaali omad, noid ei suutnud üldse vaadata.

9. Teele, Tuuli, Ula & DrumAttack - Ring the alarm
Millegipärast tuli seda show'd vaadates meelde see video. (Ma ei mõtle seda kuidagi halvasti, olgu öeldud, aga lihtsalt tekkis seos.)

8. Põhja-Tallinn - Meil on aega veel
See laul on väsinud, iga korraga avaldab aina vähem muljet. Kuidagi kodukootud mulje jätab.

7. Rolf Roosalu - With U
Rolfi soeng- 12 points. Muus osas mulle jätkuvalt meeldib tema hääl, peab kõrgeid noote ka üsna hästi kinni.

6. Birgit Õigemeel - Et uus saaks alguse
See, et mul terve tänase hommiku see lugu kummitas, on Eurovisiooni silmas pidades ilmselt hea märk. Ja ühes kohas üks viisikäik on ka täitsa ilus. Aga. Mida ma eile tähele panin, oli see, et lauljanna rääkimisstiil meenutab kohati ühte teist Eesti lauljannat, kes idanaabrite juures väga tuntud on.

5. Elina Born - Enough
See laul ei häiri. see on täitsa hea laul tegelikult. Tšau, bassimängija.

4. Rasmus Rändvee & Facelift Deer - Dance
Eile vaatasin, et Rasmus ise on seal bändis kõige vähem popp tüüp. Midagi temas mulle nagu meeldib, huvitav mis.

3. Grete Paia - Päästke noored hinged
Viimati ei pannud tähelegi, aga ikka väga lõhmuselik laul on. Pilt natuke liiga palju vilkus minu jaoks, aga nagunii eriti vaadata ei tahtnud. Ehk veidi jõuetuks jäi kogu see värk.

2. Kõrsikud - Suuda öelda ei
Varem ei saanud aru, aga eile jälle sain, et Bonzo hääles on midagi, mis mulle ei meeldi (selsamal põhjusel ma ilmselt teda ka niisama ei kuula). Ta ei rikkunud siiski laulu ära, aga mulle oleks veel rohkem meeldinud, kui Pehu Jaan oleks eeslaulja olnud.

1. Liisi Koikson ja Söörömöö - Üle vee
Viimati ma ütlesin, et see pole Liisi parimaid laule ja seda arvan jätkuvalt, aga ilmselt mulle eile siis sobis. Sest see pole ka halb laul, onju. Selline voogav ja malbe.  Ja autor on Immi. Haha.

Saatejuhtide osas ka mõned tähelepanekud: meesterahvas, kelle osas muidu üsna kriitiline olen, sai mu meelest täitsa hästi hakkama, tegi isegi mõned sellised naljad, mis olid päriselt naljakad.  Naisterahva puhul ootasin, mis hetkel ta piitsa ja/või käerauad kusagilt välja tõmbab, riietus justkui vihjas, et selline asi võiks juhtuda.

Kommentaarid

  1. Endine Pehk arvab, et Pehu Jaan nagu ei ole õige öelda ... Vähemalt ma pole sellist käänamist enda ümber kunagi kuulnud ...

    VastaKustuta
  2. Usun jah, et see tegelikult vale on. Lihtsalt tema puhul kõlab nii lahedalt :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...