Otse põhisisu juurde

Eesti lauluke, osa 3: finaal

Nõndaks, Eesti laul valitud. Ma panin ka ikka oma tähelepanekud kirja ja koostasin tabelikese, oli huvitavam jälgida.

10. Winny Puhh- Meiecundimees...
Olen jätkuvalt nõus uskuma, et selles asjas on mingi point, aga selle edasiandmine oli minu jaoks lihtsalt liiga labane. Siiski olid praegused kostüümid märksa paremad kui poolfinaali omad, noid ei suutnud üldse vaadata.

9. Teele, Tuuli, Ula & DrumAttack - Ring the alarm
Millegipärast tuli seda show'd vaadates meelde see video. (Ma ei mõtle seda kuidagi halvasti, olgu öeldud, aga lihtsalt tekkis seos.)

8. Põhja-Tallinn - Meil on aega veel
See laul on väsinud, iga korraga avaldab aina vähem muljet. Kuidagi kodukootud mulje jätab.

7. Rolf Roosalu - With U
Rolfi soeng- 12 points. Muus osas mulle jätkuvalt meeldib tema hääl, peab kõrgeid noote ka üsna hästi kinni.

6. Birgit Õigemeel - Et uus saaks alguse
See, et mul terve tänase hommiku see lugu kummitas, on Eurovisiooni silmas pidades ilmselt hea märk. Ja ühes kohas üks viisikäik on ka täitsa ilus. Aga. Mida ma eile tähele panin, oli see, et lauljanna rääkimisstiil meenutab kohati ühte teist Eesti lauljannat, kes idanaabrite juures väga tuntud on.

5. Elina Born - Enough
See laul ei häiri. see on täitsa hea laul tegelikult. Tšau, bassimängija.

4. Rasmus Rändvee & Facelift Deer - Dance
Eile vaatasin, et Rasmus ise on seal bändis kõige vähem popp tüüp. Midagi temas mulle nagu meeldib, huvitav mis.

3. Grete Paia - Päästke noored hinged
Viimati ei pannud tähelegi, aga ikka väga lõhmuselik laul on. Pilt natuke liiga palju vilkus minu jaoks, aga nagunii eriti vaadata ei tahtnud. Ehk veidi jõuetuks jäi kogu see värk.

2. Kõrsikud - Suuda öelda ei
Varem ei saanud aru, aga eile jälle sain, et Bonzo hääles on midagi, mis mulle ei meeldi (selsamal põhjusel ma ilmselt teda ka niisama ei kuula). Ta ei rikkunud siiski laulu ära, aga mulle oleks veel rohkem meeldinud, kui Pehu Jaan oleks eeslaulja olnud.

1. Liisi Koikson ja Söörömöö - Üle vee
Viimati ma ütlesin, et see pole Liisi parimaid laule ja seda arvan jätkuvalt, aga ilmselt mulle eile siis sobis. Sest see pole ka halb laul, onju. Selline voogav ja malbe.  Ja autor on Immi. Haha.

Saatejuhtide osas ka mõned tähelepanekud: meesterahvas, kelle osas muidu üsna kriitiline olen, sai mu meelest täitsa hästi hakkama, tegi isegi mõned sellised naljad, mis olid päriselt naljakad.  Naisterahva puhul ootasin, mis hetkel ta piitsa ja/või käerauad kusagilt välja tõmbab, riietus justkui vihjas, et selline asi võiks juhtuda.

Kommentaarid

  1. Endine Pehk arvab, et Pehu Jaan nagu ei ole õige öelda ... Vähemalt ma pole sellist käänamist enda ümber kunagi kuulnud ...

    VastaKustuta
  2. Usun jah, et see tegelikult vale on. Lihtsalt tema puhul kõlab nii lahedalt :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...