Olen 26-aastane. Möödunud nädalal jõudis minuni esmakordselt arusaamine, et kohanimi Iisaku on meesterahva nimi omastavas käändes.
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Ma olen vanem, aga pole ka kunagi selle peale mõelnud. On jah! :)
VastaKustutaTõesti? Sa vabandad ehk vähemalt sellega välja, et pole selle kohaga erilist kokkupuudet olnud.
VastaKustutaMa olen korduvalt sealt mööda või läbi sõitnud ja kunagi pole isegi pähe tulnud kuidagi teisiti mõelda.
No see Iisak pole ju väga levinud nimi ja ega ma ausalt öeldes ei tea, kas ma näiteks möödudes kohast nimega Madise ka mõtleks sellele, et näe, mehe nimele viitav koht. Lihtsalt lähed sinna ja ei mõtle sellistele asjadele.
VastaKustutaMadise puhul kindlasti mõtleksin. Iisak on jah ilmselt liiga vähelevinud nimi.
VastaKustuta