Otse põhisisu juurde

Filminurk

Kui regulaarne filmivaataja ei ole, tuleb vahel neid lühikesse aega kokkusurutuna rohkem vaadata. Siin minu selle nädalavahetuse nimekiri.

1. "Away we go"- algul tundus, et kas ehk liiga punnitatakse laheolemise nimel, aga filmi edenedes läks üle, oldigi päriselt lahedad. Humoorikas ja nummi.

2. "The Young Victoria", mida ma tegelikult umbes aasta eest olin näinud, aga ei peljanud üle vaadata. Ilus film on ikka ilus film. Ei ole raske vaadata, ei ole masendavalt dramaatiline. Lisaks mulle meeldib, kui on pärisinimestest film. Kuninganna Victoria, kui mu loendamisoskused mind ei peta, on Elizabeth II-le vanavanavanaema.

3. "Never let me go". Tjah. Ega ei oska palju öelda. Ehk vaid seda, et suurem osa filmi ajast keris peas mingi wtfwtfwtf-mõte. Väga segadusseajav film, väga palju vastamata küsimusi ja masendav ka veel. Aga halb ei olnud, väga hea tegelikult. Ma kujutan ette, et kui moodsad õpetajad tahaksid õpilastele mingi eetikateemalise essee kirjutada anda, siis sellele filmile võiks toetuda. Üldiselt aga tahaks selle loo ära unustada, liiga häiriv on.

4. "Adam", mis eelmise aasta Tartuffil rahvarohkuse tõttu vaatamata jäi. Väga nups. Ei üllatanud millegagi, aga ei pidanudki, kui just sellist filmi vaadata tahtsingi. Ja lõpp oli hea. Kuigi avastasin ennast lõpuminutitel traditsioonilist õnnelikku lõppu soovimast, oli tegelik lõpp selle loo seisukohalt hoopis õnnelikum.

5. "King's speech". Ei oska täpselt osutada mis, aga midagi selle filmi juures oli nii äge. Tekitas ka küsimusi, aga mitte segavaid, vaid selliseid, mille peale tahakski hiljem edasi mõelda. Teema oli hea ja tegevusaeg oli hea ja nagu ennegi öeldud, siis mulle meeldib, kui pärisinimesed on tegelasteks, tekkis huvi kohe selle George VI vastu (iseasi, kas olen piisavalt ajaloofänn, et seda kuhugi edasi viia). Helena Bonham-Carter sobis oma rolli väga hästi.

6. "Easy virtue". Inglise(?) huumor, kerge vaadata. Sellised asjad olid vanasti laupäeviti ETV-s. Tore ja väga laheda lõpuga. Colin Firth mängis kõige mõnusamat tegelast. Nagu eelmiseski filmis.

Kas mitte veel üks oluline "filmiuudis" ei jäänud mainimata? Edward ja Bella said parima suudluse auhinna ju MTV Movie Awardsil, mispeale Edward hoopis publiku hulgas istuvat Jacobit suudles. Hea valik, Edward, neist kahest vähemalt parim. Ja kui seda mõtet edasi arendada, siis miks mitte näiteks "Twilight saga part 5: The untold story of Edward and Jacob aka What really happened in the tent that night? Selles suunas töötava fantaasiaga inimesed on kahtlemata juba midagi välja mõelnud. Ühesõnaga loo iva on selles, et Videviku saaga pakub nii tulihingelistele fännidele kui niisama irvhammastele alati kõneainet.

Kommentaarid

  1. Kuigi sa Never Let me go'st enam kunagi midagi kuulda ei taha, soovitan soojalt siiski raamat läbi lugeda. Film pidi sellega võrreldes päris hale olema. Paljud inimesed ei saanud filmis üldse aru, mis institutsiooniga tegemist on. Aga raamat oli väga hea, tegevus rullus rahulikult, kõik seletati ümbernurga ära ja wtf-tunne läks kiiresti üle (või siis et mul ei tekkinudki...)

    VastaKustuta
  2. Hmnjah, väga päris täpselt ei saanud tõesti aru, kuna mingeid asju otsesõnu ei öeldud ka. A noh, raamat muidugist ongi enamasti parem just sellepärast :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...