Otse põhisisu juurde

# 580

Enne läksin poodi. Valgusfoori juures oli üks noormees. Vaatasin et pole väga vigagi, tegelikult polnud üldse viga, aga järgmine hetk tuli mõte, et huvitav kui vana ta on. Sest viimasel ajal näikse seda probleemi esinevat, et enda teadmata liiga noorekesi vaadatakse. Ega selles midagi liiga hirmsat olegi seni kui ainult vaatad ja vaadatav persoon vähemalt täisealine on...lihtsalt...vanus, sa tead. 18-aastaste ja minu vanusevahe saab sel aastal olema 6 aastat. See on seesama aeg, mis ma Tartus olen elanud. Ehk siis kui mina Tartusse tulin, olid tänased 18-aastased...khm, kusagil 6. klassis? Iik. Jutt kisub jamaks, tuleb järgmine teema võtta.

Läksin mina niisiis enne poodi. Poe ukse kõrval oli kuulutus mingist peost, kus esineb herr Neigaus isiklikult. Mingil põhjusel kargas mulle esimesena pähe kujutis sellest, kuidas ma kergelt švipsisena (väike Beethoven?) mainitud artisti esinemise ajal lava ees kargleksin. Tõenäosus on. Ja millegipärast olen ma üks vähestest kargajatest selles kujutluses...

Olles poodimineku edukalt lõpule viinud, jõudsin lõpuks poodi. Seal nägin oma tulevast meest. Seekord oli ta ilma naiseta. Aga prillid olid ja ruuduline särk. See on tähtis faktor. Ja hea profiil, väga hea profiil. Ostis õlut, viinamarjamahla, purgisuppi ja lappe muuhulgas. Noid Vileda lappe, kaltse noh. See on ka tähtis faktor, sest kui ta vähemalt teeskleb, et ta koristab, siis ei saa kõige hukkaläinum olla. Ilus kell oli tal, hõbedakarva.

Ja viimaks tänane MotD. Värske Šveitsi jalgpalli fännina valisin selleks Alexander Frei. See on FIFA andmetel see mees, kes neil väravaid lööb. Laheda nimega, veel 30-aastane, igapäevaselt mängib Dortmundi Borussias. Natuke avansina on muidugi antud see suur tiitel siin, aga mul on planeeritud, et Šveits saab alagrupist edasi, nii et parem olgu väravad löödud. Pilt pärineb siit.

Kommentaarid

  1. Mul on Šveitsiga täpselt sama asi planeeritud muide :)

    VastaKustuta
  2. Jap, kahju ainult, et nad kohe esimeses play-offis Brasiiliale kaotavad. Mitte ei tahaks seda.

    VastaKustuta
  3. Jalgpalli MM on VÄGA üllatusterohke üritus tavaliselt, nii et äkki läheb õnneks :)
    Minu jaoks on isegi suurem probleem, et tõenäoliselt mängib esimeses pleioffis kas Saksa Argentina välja või vastupidi :( Kui nad muidugi alagruppides natuke nõrgemalt ei esine...

    VastaKustuta
  4. On, seetõttu mul on näiteks taaskord Prantsusmaale läbikukkumine planeeritud. Ja mul Saksmaa-Argentiina kohtuvad veerandfinaalis..see on siis teine play-offide ring vist, jees?

    Muuseas, selle play-offi jaoks oli ju mingi eestikeelne sõna ka olemas, onju? Ma kohe tean, et olen kuulnud. A mis see olla võis...

    VastaKustuta
  5. Haa! Ma teadsin (või lootsin?), et kusagil on naised, kellele meeldib jalgpall! Käes! (A ma hoian seda kohta salajas, teistele ei räägi.)

    (Või neil on juba veerandfinaalis mängijad ja isegi tulemused planeeritud! Ja mulle meelepärastes värvides ka veel! Ma ei suuda seda uskuda!)

    VastaKustuta
  6. Usu ikka! Mul tekkis äkki selline mõte, et jalgpallinaised on vist ka need naised, kes õlut joovad.(See on ju ka kuuldavasti mingi kooslus, mida ei näe just iga päev.)

    VastaKustuta
  7. Jalgpallinaised võivad õlut juua, aga ei pruugi. Ja õllejoojad naised võivad jalkat vaadata, aga ei pruugi. Pikaajaliste vaatluste tulemus..:)

    T.

    VastaKustuta
  8. Jah, mitmekesisus on tõenäolisem küll.
    Mul tekkis vahepeal küsimus, mis need sulle meelepärased värvid siis on.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...