Otse põhisisu juurde

# 580

Enne läksin poodi. Valgusfoori juures oli üks noormees. Vaatasin et pole väga vigagi, tegelikult polnud üldse viga, aga järgmine hetk tuli mõte, et huvitav kui vana ta on. Sest viimasel ajal näikse seda probleemi esinevat, et enda teadmata liiga noorekesi vaadatakse. Ega selles midagi liiga hirmsat olegi seni kui ainult vaatad ja vaadatav persoon vähemalt täisealine on...lihtsalt...vanus, sa tead. 18-aastaste ja minu vanusevahe saab sel aastal olema 6 aastat. See on seesama aeg, mis ma Tartus olen elanud. Ehk siis kui mina Tartusse tulin, olid tänased 18-aastased...khm, kusagil 6. klassis? Iik. Jutt kisub jamaks, tuleb järgmine teema võtta.

Läksin mina niisiis enne poodi. Poe ukse kõrval oli kuulutus mingist peost, kus esineb herr Neigaus isiklikult. Mingil põhjusel kargas mulle esimesena pähe kujutis sellest, kuidas ma kergelt švipsisena (väike Beethoven?) mainitud artisti esinemise ajal lava ees kargleksin. Tõenäosus on. Ja millegipärast olen ma üks vähestest kargajatest selles kujutluses...

Olles poodimineku edukalt lõpule viinud, jõudsin lõpuks poodi. Seal nägin oma tulevast meest. Seekord oli ta ilma naiseta. Aga prillid olid ja ruuduline särk. See on tähtis faktor. Ja hea profiil, väga hea profiil. Ostis õlut, viinamarjamahla, purgisuppi ja lappe muuhulgas. Noid Vileda lappe, kaltse noh. See on ka tähtis faktor, sest kui ta vähemalt teeskleb, et ta koristab, siis ei saa kõige hukkaläinum olla. Ilus kell oli tal, hõbedakarva.

Ja viimaks tänane MotD. Värske Šveitsi jalgpalli fännina valisin selleks Alexander Frei. See on FIFA andmetel see mees, kes neil väravaid lööb. Laheda nimega, veel 30-aastane, igapäevaselt mängib Dortmundi Borussias. Natuke avansina on muidugi antud see suur tiitel siin, aga mul on planeeritud, et Šveits saab alagrupist edasi, nii et parem olgu väravad löödud. Pilt pärineb siit.

Kommentaarid

  1. Mul on Šveitsiga täpselt sama asi planeeritud muide :)

    VastaKustuta
  2. Jap, kahju ainult, et nad kohe esimeses play-offis Brasiiliale kaotavad. Mitte ei tahaks seda.

    VastaKustuta
  3. Jalgpalli MM on VÄGA üllatusterohke üritus tavaliselt, nii et äkki läheb õnneks :)
    Minu jaoks on isegi suurem probleem, et tõenäoliselt mängib esimeses pleioffis kas Saksa Argentina välja või vastupidi :( Kui nad muidugi alagruppides natuke nõrgemalt ei esine...

    VastaKustuta
  4. On, seetõttu mul on näiteks taaskord Prantsusmaale läbikukkumine planeeritud. Ja mul Saksmaa-Argentiina kohtuvad veerandfinaalis..see on siis teine play-offide ring vist, jees?

    Muuseas, selle play-offi jaoks oli ju mingi eestikeelne sõna ka olemas, onju? Ma kohe tean, et olen kuulnud. A mis see olla võis...

    VastaKustuta
  5. Haa! Ma teadsin (või lootsin?), et kusagil on naised, kellele meeldib jalgpall! Käes! (A ma hoian seda kohta salajas, teistele ei räägi.)

    (Või neil on juba veerandfinaalis mängijad ja isegi tulemused planeeritud! Ja mulle meelepärastes värvides ka veel! Ma ei suuda seda uskuda!)

    VastaKustuta
  6. Usu ikka! Mul tekkis äkki selline mõte, et jalgpallinaised on vist ka need naised, kes õlut joovad.(See on ju ka kuuldavasti mingi kooslus, mida ei näe just iga päev.)

    VastaKustuta
  7. Jalgpallinaised võivad õlut juua, aga ei pruugi. Ja õllejoojad naised võivad jalkat vaadata, aga ei pruugi. Pikaajaliste vaatluste tulemus..:)

    T.

    VastaKustuta
  8. Jah, mitmekesisus on tõenäolisem küll.
    Mul tekkis vahepeal küsimus, mis need sulle meelepärased värvid siis on.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...