Truffe kirjanurk

- Millal on kotist kadunud kõik seal läbi talve vedelenud taskurätikud? - Siis, kui ennast õues kohviga üle valad. - Milline on moodsa aja walk of shame ? - Kui oma Hessi kotikesega Eedeni aatriumis olevast tervisetoidu letist mööda jalutad. - Milline on äraootav armastus? - Armastus bussipeatuses. - Kes on Tartus kevadekuulutajad? - Lillemüügitädid kaupsi juures mõistagi. - Miks mul on tunne, et õues kogu aeg oma pea ära külmetan? - Ei tea.

Viimastel kuudel küsitakse tihti, millega ma õigupoolest tegelen. Siin mõned esimesena pähetulnud näited sellest, mis möödunud ~3 kuu jooksul ette on tulnud: piruetid meie suhteliselt libedal põrandal happy dance hunnikud (peamiselt Kathriini) olümpiasnäkke sajatused kommentaatorite suunas lugematu hulk netiavaruste suvalisi fakte (MB lemminäitleja on Adam Sandler, Helveetsia on naissoost jms) lugematu hulk kommentaatorite suust kukkunud suvalisi fakte (Sinead ja John on õde ja vend, Šveits on piruettidemaa) pildid , mida ehk soovin, et poleks näinud videod , mida võiks uumuri mõttes veel korra vaadata keeleõpe (nt väljend Calm as a cucumber) avardunud teadmised mitmesuguste riikide ajakirjandusest(mis värk on Õhtulehe-nimeliste väljaannetega, et need igal pool olemas on?) silmailu (ei hakka laua ega kalevi alla sedagi peitma), ja millised ninad, millised ninad! rõõm sellest, et on veel nii palju hullemaid

Silmad olid nii lahti.

Isegi ilusmeeste päid kattes.

Viimase kolme päeva jooksul on see kolmas kord, kui siin alustan. Jutt tundub tühine ja ei jookse. Üks sõna tuli pähe. Kuigi see on iseenesest mitte väga positiivse sisuga sõna, siis ikkagi hea, et ta välja mõtlesin. See on nagu see, et kui tunnistad, et oled vihane, siis oled juba natuke vähem vihane. Ennist silla peal nägin ühte suusatavat tüüpi. Lendlevat vabatehnikat tegi. Peale mitmekuist telekasuusa jõllitamist (kus jõllsilm tihti just suusal ei peatu, if you know what I mean :) oli täitsa hea päriselt ka näha. Kena vaadata kohe. Eelmised mitteavaldatud lõigud olid tegelikult ka umbes sarnased. Selles mõttes et ega jutt ju pole teistsugune või kirjutamine parem ega halvem, lihtsalt see, mis sõelast läbi saab, on eri päevadel erinev.

Kui kuhugi konkreetsesse paika jõuda ei ürita, on ka Annelinnas võimatu ära eksida. Sattusin ühe suure kivimaja juurde ja olin kohe veendunud, et see peab olema krematoorium. See, et katusel moodne korsten suitses, ainult kinnitas mõtet. Nagu maja esiküljele jõudes selgus, oli tegemist hoopis ühe kõrgemat sorti õppeasutusega. Tutimütsidega noormeestele sobib Kelluke purkipanduna. Unes nägin seda, kuidas olin poes ja mind relvaga sihiti. See tekk on ikka liiga soe ma ütlen. Vähemalt õnnestus end tahtega üles äratada täna. Aknatagune kuri tuul oli õues palju sõbralikum. Salakaval kevadtuul juba kohal? Alati kui telekast(või arvutist) "Bridget Jones" tuleb, tekib mul tahtmine kõiki Colin Firthi filme vaadata. Tema ilmselt ongi päris inglise härrasmees, ükskõik millist mr Darcyt ta parajasti mängib. (Kas peaks ülakomasid olema kusagil eelneva jutu sees? Need konkreetsed nimed ajavad natuke segadusse, tuleb tõdeda.) Ikka veel meeldib Märt Avandi. Mitte et ma teda kunagi (teatri)la...

Pärismaailm on viimastel päevadel tegutsema asunud. Eile ründas sellise koha pealt, kust kunagi poleks oodata osanud- kuidas saab reality check tulla sellisest asjast, mida sa juba ammu tead? Ja praegu avastasin üle mõne aja taaskord, et internet on eriti avalik koht. Mind on paigutatud sihtgruppi "plikaohtu naised". Väga tabav tegelikult. Samal teemal jätkates soovin head naistepäeva kõigile plika-, poisi- ja vanuriohtu naistele, samas ka kõigile pärisnaistele. Muidugi head naistepäeva ka kõigile meestele, kes endiselt üritavad meid oma naissoo hulka kuulumises veenda(justjust, Merilin, see oli eraldi sulle).

Üle kolme kuu eile jälle. Seekordne kohtumine toimus hoopis ühes kesklinna raamatupoes. Ühel hetkel ta lihtsalt seisis minu kõrval. Mina muigasin ja sirvisin raamatut Toomas Ubast, tema ilmselt ei muianud ja vaatas vist Lagle Pareki raamatut. Ma natuke lootsin, et ta ka selle Uba raamatu vastu huvi tunneb, aga noh, palju sa ikka tahad. Üritasin siis edasi jälgida, mis raamatuid ta veel vaatab, väga palju see muidugi ei õnnestunud, kuivõrd üritasin võimalust mööda ka mittejälitajalikku muljet jätta. Aga mingi hetk ta võttis tolle ülikooli anekdootide(ja muidu naljakate lugude) raamatukese ja istus seda diivanile lugema. Varsti oli ta raamatulaudu kammimas tagasi ja küsis müüja käest mingi allahindluses oleva raamatu kohta. Ma ei saanud algul ise arugi, aga kui nägin, et ta räägib, võtsin automaatselt kõrvaklapi kõrvast ära, oli ju vaja kuulda. Tema sai raamatu igal juhul kätte ja mina muidugi üritasin kõigest väest näha, mis see on. Ei näinud, kuigi jõllitasin isegi liiga hullult ilmsel...

Päike käib nii kõrgelt, et toas tekivad varjud kohtadesse, kuhu nad juba ammu tekkinud pole.

Ammu pole midagi kirjutatud. Näpud sügelevad, kirjutaks siis. Lugesin just mingist värskest uurimusest selle kohta, millised abielud kõige õnnelikumad on. Nõndaks. See, et tegemist peaks olema sama kultuuritaustaga inimestega, kelle mõlema jaoks on see esimene abielu, on üsnagi arusaadav. Edasi tuleb tingimus, et mees olgu naisest 5 aastat vanem ja naine olgu mehest targem. Kusjuures suurim õnnevõimalus on juhul, kui naine on mehest 27% targem. Selline see statistika on, igasuguseid vahvaid asju saab välja arvutada. Öeldi sedagi veel, et hea on see, kui naisel on ülikooliharidus ja mehel pole. Minu tutvumiskuulutus näeks siis välja umbes nii: Tutvun 28-aastase meesterahvaga, kellel varasem abielukogemus puudub. Peaksid olema eestlane ja hea, kui pärineksid väikelinnast või maalt. Ülikoolis võiksid olla mitte käinud. Kui oled käinud, siis peaasi, et pole lõpetanud. Esimene kohtumine toimuks minu soovil suvise akadeemilise testi sooritamise aegu. Kui sinu tulemus on minu omast parem või ...