Truffe kirjanurk

Praegu on just täpselt nii külm, et mulle hirmsasti meeldib õhtul pimedas välja minna. Tähendab, meeldivad eelkõige esimesed paar minutit väljasolekut. Minu jaoks on külm vist kuidagi turvalisem. Mitte selles mõttes, et vähem kardaksin, vaid rohkem nagu enda kooshoidmise mõttes. Jope või mantel või misiganes tõmbab inimese füüsiliselt kindlamalt kokku ja mu meelest külm annab ka mõtetele konkreetsema suuna. Või pigem suurema arusaamise oma mõtetest. Sest suvel kipub kõik laiali valguma. Soojus on hea, aga nii ebakonkreetne. Ja ega selles ju midagi halba pole. Lihtsalt vastandid. Küünalt veel ei põleta, aga padjad on juba kollased.

Mulle meeldis tänane päev(kuupäeva osas eilne). Hea on, kui ma tean, mida peaksin situatsioonis mõtlema, ja siis saangi selle õige mõtte mõeldud. Sundimatult. Külm on muidugi sellegipoolest õues. Eile mõtlesin, et külmetasin ennast taaskord ära ja täna mõtlesin..homme näeb. Igav on viimastel päevadel. See on tavapäratu, sest reeglina, kui tähtajalised/kellaajalised kohustused puuduvad, suudan ma suhteliselt hästi mõttetuste ja mõttekustega aega täita. Praegu on ka mõttetused, aga neist ei näi piisavat. Filmi vaatasin. "Vicky Christina Barcelona" . Mu meelest see oli halb film. Sellest ju polekski midagi, aga ma ootasin, et see on hea film. Mõtlesin, et nalja saab ja üldiselt on sihuke kerge ja mõnus. Nalja ei saanud ja kerge oli küll, aga igav oli ka. Scarlett Johansson polnud usutav, Rebecca Hall oli natuke rohkem, aga mitte täiesti, Javier Bardem oli ok ja Penelope Cruz suhteliselt korralik(kas just Oscarit väärt). Aga see-eest loodus-ja linnavaated olid ilusad:) Oo, ja tän...

Vahepeal lugesin läbi ühe raamatu - "Süda on üksildane kütt". Aga ma sellest raamatust tegelikult otseselt rääkida ei tahtnud. Kuigi päris tore raamat, mul vist pole midagi selle vastu, kui on mingi 4-5 peategelast ja iga peatükk on eri inimese vaatenurgast kirjutatud. Kõige vahvama lause sealt pean ikka panema siia: "Paremal kammis väike tüdruk pead kleepuva punase pulgakommiga." (Varrak, 2007, lk 267) Tegelikult tahtsin seda öelda, et tolle raamatu autor on ameeriklane ja tavaliselt ma saan lugedes aru, kui autoriks on ameeriklane. Mingi raskestiseletatav ühisjoon tundub nende stiilis olevat. Hemingway ja Vonnegut ja kõik on kuidagi sarnased. Ja noh, mis seal salata, euroopa stiil(misiganes see ka on) meeldib mulle rohkem. Mitte et mulle poleks meeldinud "Kellele lüüakse hingekella" näiteks, aga lihtsalt mingi ick -faktor tuleb juurde asjale. Igal juhul nüüd on esimene kord, mida ma mäletan, kus ma ei saanud lugedes aru, et ameeriklane on kirjutaja. Hirm...

Viimastel päevadel kummitab mind (vähemalt korra päevas) kujutluspilt, kus on talv ja õues on hästi valge, sest lumi on maas, ja siis ma lähen tekiga teise tuppa, kus telekas käib suusatamine(Lambitu loomulikult kohustusliku faktorina sealhulgas). Vaatan seda ja koon suurte varrastega midagi. Ma ei tea mida. Aga miks mulle nohu ei meeldi? Nuuskamise vastu pole iseenesest midagi, täitsa lõbus on vahepeal, aga see, kui keset ööd selle peale üles ärkan, et ninasõõrmed seestpoolt valutavad , on küll mõneti ebameeldiv.

Ta on jälle ilmunud! Lähen mina päeval siis kodust välja ja näen teda Eedeni bussipeatuses ootamas, kena helesinine jakk seljas. Muidugi tuli idee kohe ka endale bussipilet osta ja eelnevas postituses antud jälitamislubadus täita. Sularaha mul aga polnud ja tegelikult olekski liiga vara juba jalakäimisele truudust murda. Kõndisin siis hoopis edasi sedakorda. Buss, kus ka võõras tõenäoliselt oli, möödus minust alles kusagil silla juures ka, nõnda et bussisõit oleks ajaliselt suhteliselt kasutu olnud. To be continued... Soundtrack : Jem - Wish I (täitsa juhuslikult on see nüüd võõra taustaks, sest noh, ta mängis, kui täna välja läksin) Võõras, osa 1

Kes sa oled, oo tumedapäine pikajalgne prillidega noormees läpakakoti ja tihti ka kilekotiga(millest läbi ma vahel näen ja vahel mitte), keda ma Eedeni läheduses pidevalt näen? Järgmine kord natuke jälitan sind, luban.

Jällegi on kätte jõudnud kultuurinurga kord. Sedakorda esmalt Mihkel Muti raamatust nimega "Hiired tuules". Väga lahe. Hea stiil, kerge ja huvitav lugeda. Ning kuidagi ei saa mööda vaadata minu lemmikosast- üle vindi keeratud iroonitsemine intelligentide ja "intelligentide" kallal. Mõnus. Muidugi muutis säärane stiil mõned tegelased häirivaks, aga eks see olnudki mõte. Ja huvitavad ideed olid mitmed. Näiteks näidend inimesest, kelle elu peamine eesmärk on nostalgitsemine. Ehk siis kõik, mis ta elus teeb ja mis juhtub, kannab juba juhtumise hetkel eesmärki sel teemal kunagi nostalgitsema hakata. Siis ka idee sellest, et igal inimesel on olemas teisik. Seega kui keegi kaotab mõne inimese, kelleta ta ei suuda elada, siis võiks selle teisiku üles otsida ja nö endale võtta, oleks jälle hästi. Siuke täitsa teoreetiline mõte, aga mulle meeldib. Mis raamatu lõppu puutub, siis ma juba kusagilt keskpaigast peale arvasin, et üks tüüpidest end ära tapab, aga ei läinudki nii. Me...

Millal on õige aeg muutuda ratsionaalseks? Kas kahekümnendate eluaastate algus ei peaks veel olema reserveeritud kohatisele naiivsusele, tuulepäisusele ja (üle)paisutatud tunnetele? Või ollakse tänapäeval selles vanuses juba täiesti täiskasvanud?