Otse põhisisu juurde

15 ja reede

Vist on mingi magnettorm või asi, mis asju kuidagi kokku lükkab või noh, tegelikult muidugi lihtsalt juhus, mis muud, aga täna on juba praeguseks juhtunud järgnevad asjad:
*tavaliselt tekib mul täiesti suvaliste inimestega(tööväliselt) kokkupuude mingi korra kuus ehk, aga täna selle ajal jooksul, kui ma 5 tundi kodust väljas olin, juhtus seda kolm korda. Kõigepealt neiu, kes mulle mingitest täiesti tundmatu aine konspektidest rääkis ja mind kellekski Kerliks pidas ja ei tahtnud kuidagi uskuma jääda, et ma see ei ole:P Järgmiseks tädi, kes poes rääkis, et saab tolle numbrivõtuautomaadi käest elektrit alati, ja siis väljamaa noormees, kes singikäntsakat näitas ja küsis, kas on pork või beef. Et jah, ebatavaliselt palju ühe päeva kohta, aga mulle meeldib tegelt. Üldiste suundumuste jaoks kasulik.
*sealsamas poes olles, liikudes ajakirjaleti juurest sinna, kus need saiakesed ja asjad on ehk siis kusagil nende kahe koha vahepeal, tekkis mul ühtäkki tunne, et mina tean. Ma pole päris kindel mida, aga ma teadsin seda. Ja siis vaatasin enda ümber neid inimesi ja mõtlesin et nad ei tea, et ma tean, aga mina sellegipoolest tean. Seda on enne ka juhtunud. Parimaid isekaid rõõme mu meelest, just selles osas, et mulle hea ja teistele täiesti kahjutu.
*vähemalt viiest eri suunast on täna ligi hiilinud (juba varasem) teadmine, et ma olen konservatiiv. Ei taha väga postmodernistlikke kunstivorme, ei taha(kuigi ehk suudaks) olla tolerantne kõigi inimeste vastu, kes minu piiridest väljapoole jäävad(see, mis minu jaoks on ebaviisakus, võib ju kellelegi teisele olla igapäevane tegevus) ega isegi kodujuustu uut pakendit. Ei saa öelda, et ma neist sügavalt häiritud oleks, aga lihtsalt ma ei eelista neid.

Kommentaarid

  1. mina ei TEA, miks sina igonreerid minu pühasid kõnesid täna `nuuks`

    Müümi

    VastaKustuta
  2. Sellepärast, et ma olin loengus, kui sa helistasid, ja mul polnd raha tagasi helistada. 'nuuks'

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...