Otse põhisisu juurde

15 ja reede

Vist on mingi magnettorm või asi, mis asju kuidagi kokku lükkab või noh, tegelikult muidugi lihtsalt juhus, mis muud, aga täna on juba praeguseks juhtunud järgnevad asjad:
*tavaliselt tekib mul täiesti suvaliste inimestega(tööväliselt) kokkupuude mingi korra kuus ehk, aga täna selle ajal jooksul, kui ma 5 tundi kodust väljas olin, juhtus seda kolm korda. Kõigepealt neiu, kes mulle mingitest täiesti tundmatu aine konspektidest rääkis ja mind kellekski Kerliks pidas ja ei tahtnud kuidagi uskuma jääda, et ma see ei ole:P Järgmiseks tädi, kes poes rääkis, et saab tolle numbrivõtuautomaadi käest elektrit alati, ja siis väljamaa noormees, kes singikäntsakat näitas ja küsis, kas on pork või beef. Et jah, ebatavaliselt palju ühe päeva kohta, aga mulle meeldib tegelt. Üldiste suundumuste jaoks kasulik.
*sealsamas poes olles, liikudes ajakirjaleti juurest sinna, kus need saiakesed ja asjad on ehk siis kusagil nende kahe koha vahepeal, tekkis mul ühtäkki tunne, et mina tean. Ma pole päris kindel mida, aga ma teadsin seda. Ja siis vaatasin enda ümber neid inimesi ja mõtlesin et nad ei tea, et ma tean, aga mina sellegipoolest tean. Seda on enne ka juhtunud. Parimaid isekaid rõõme mu meelest, just selles osas, et mulle hea ja teistele täiesti kahjutu.
*vähemalt viiest eri suunast on täna ligi hiilinud (juba varasem) teadmine, et ma olen konservatiiv. Ei taha väga postmodernistlikke kunstivorme, ei taha(kuigi ehk suudaks) olla tolerantne kõigi inimeste vastu, kes minu piiridest väljapoole jäävad(see, mis minu jaoks on ebaviisakus, võib ju kellelegi teisele olla igapäevane tegevus) ega isegi kodujuustu uut pakendit. Ei saa öelda, et ma neist sügavalt häiritud oleks, aga lihtsalt ma ei eelista neid.

Kommentaarid

  1. mina ei TEA, miks sina igonreerid minu pühasid kõnesid täna `nuuks`

    Müümi

    VastaKustuta
  2. Sellepärast, et ma olin loengus, kui sa helistasid, ja mul polnd raha tagasi helistada. 'nuuks'

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...