Vertikaalsete ribikardinatega lossist

Teretere, vanakere. Mina olen Lossi arvutiklassis ja pean kirjutama lihtsalt, sest neil arvutitel siin(seega ka sellel, mida mina kasutan) on lihtsalt nii head klaviatuurid. Inspireeriv ma ütleks! Sest kui mul midagi fetišilaadset üldse on, siis on see armastus igasuguste nupulaadsete vastu. Ma kohe ei oskagi seda kirjeldada. Vajutad ja tunned, kuidas nii hea on lihtsalt. Aga selleks peab muidugi vastav nupustik olema. Näiteks mu enda telefoni klaviatuur on suhteliselt halb selles mõttes. Samas on hea, et mulle teda niiväga katsuda ei meeldi, kuivõrd enda omanduses oleva (ja võimalikke väljaminekuid toova) atribuudi kasutamine ei olegi ehk see kõige parem idee.
Jah, aga mõnel kalkulaatoril näiteks on sellised headhead nupud. Ja lauatelefonidel on tihti. Ja mainitud klaviatuurid muidugi on tänapäeval siiski levinuimad rõõmutoojad.
Peaks siin klassis tihemini käima hakkama. Ega see ei oleks ka sugugi kummaline, kui ma käiks kusagil nuppe katsumas.
Pea on tuulest uimane ma ütleks. On selline teatavat sorti uimasus, mida tuul tekitab. Natuke päikseuimaga sarnane, aga ilmselt mitte 100%-liselt.
Oo, ja ühel päeval poes ma nägin ühte retromemme. Selline vanaaegne sinine mantel ja sinine rätik oli pähe seotud ja ostsis kõige retroma tordi ja maksis muidugist sularahas 500-kroonisega. Väga vahva. Mõeldes näiteks sellele, kui tihti endal kasvõi 100 krooni sularahas on.
Ühel päeval(võis see olla eile?) koju minnes vaatasin teisele poole teed(kanal, Anne) ja kuidagi sinas. Puud olid rohelised, aga ikka sinas. Ja siis ma mõtlesin, kuidas looduses on kuidagi hästi sätitud, et kõik värvid omavahel kokku sobivad. Nagu seesama sinine ja roheline. Need nagu sulavad kokku onju, aga kui ka mingi värv mingi teise taustalt välja paistab, siis ikkagi ta sobib. Nii lahe mõelda.