Otse põhisisu juurde

Vertikaalsete ribikardinatega lossist

Teretere, vanakere. Mina olen Lossi arvutiklassis ja pean kirjutama lihtsalt, sest neil arvutitel siin(seega ka sellel, mida mina kasutan) on lihtsalt nii head klaviatuurid. Inspireeriv ma ütleks! Sest kui mul midagi fetišilaadset üldse on, siis on see armastus igasuguste nupulaadsete vastu. Ma kohe ei oskagi seda kirjeldada. Vajutad ja tunned, kuidas nii hea on lihtsalt. Aga selleks peab muidugi vastav nupustik olema. Näiteks mu enda telefoni klaviatuur on suhteliselt halb selles mõttes. Samas on hea, et mulle teda niiväga katsuda ei meeldi, kuivõrd enda omanduses oleva (ja võimalikke väljaminekuid toova) atribuudi kasutamine ei olegi ehk see kõige parem idee.
Jah, aga mõnel kalkulaatoril näiteks on sellised headhead nupud. Ja lauatelefonidel on tihti. Ja mainitud klaviatuurid muidugi on tänapäeval siiski levinuimad rõõmutoojad.
Peaks siin klassis tihemini käima hakkama. Ega see ei oleks ka sugugi kummaline, kui ma käiks kusagil nuppe katsumas.
Pea on tuulest uimane ma ütleks. On selline teatavat sorti uimasus, mida tuul tekitab. Natuke päikseuimaga sarnane, aga ilmselt mitte 100%-liselt.
Oo, ja ühel päeval poes ma nägin ühte retromemme. Selline vanaaegne sinine mantel ja sinine rätik oli pähe seotud ja ostsis kõige retroma tordi ja maksis muidugist sularahas 500-kroonisega. Väga vahva. Mõeldes näiteks sellele, kui tihti endal kasvõi 100 krooni sularahas on.
Ühel päeval(võis see olla eile?) koju minnes vaatasin teisele poole teed(kanal, Anne) ja kuidagi sinas. Puud olid rohelised, aga ikka sinas. Ja siis ma mõtlesin, kuidas looduses on kuidagi hästi sätitud, et kõik värvid omavahel kokku sobivad. Nagu seesama sinine ja roheline. Need nagu sulavad kokku onju, aga kui ka mingi värv mingi teise taustalt välja paistab, siis ikkagi ta sobib. Nii lahe mõelda.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...