Otse põhisisu juurde

Vertikaalsete ribikardinatega lossist

Teretere, vanakere. Mina olen Lossi arvutiklassis ja pean kirjutama lihtsalt, sest neil arvutitel siin(seega ka sellel, mida mina kasutan) on lihtsalt nii head klaviatuurid. Inspireeriv ma ütleks! Sest kui mul midagi fetišilaadset üldse on, siis on see armastus igasuguste nupulaadsete vastu. Ma kohe ei oskagi seda kirjeldada. Vajutad ja tunned, kuidas nii hea on lihtsalt. Aga selleks peab muidugi vastav nupustik olema. Näiteks mu enda telefoni klaviatuur on suhteliselt halb selles mõttes. Samas on hea, et mulle teda niiväga katsuda ei meeldi, kuivõrd enda omanduses oleva (ja võimalikke väljaminekuid toova) atribuudi kasutamine ei olegi ehk see kõige parem idee.
Jah, aga mõnel kalkulaatoril näiteks on sellised headhead nupud. Ja lauatelefonidel on tihti. Ja mainitud klaviatuurid muidugi on tänapäeval siiski levinuimad rõõmutoojad.
Peaks siin klassis tihemini käima hakkama. Ega see ei oleks ka sugugi kummaline, kui ma käiks kusagil nuppe katsumas.
Pea on tuulest uimane ma ütleks. On selline teatavat sorti uimasus, mida tuul tekitab. Natuke päikseuimaga sarnane, aga ilmselt mitte 100%-liselt.
Oo, ja ühel päeval poes ma nägin ühte retromemme. Selline vanaaegne sinine mantel ja sinine rätik oli pähe seotud ja ostsis kõige retroma tordi ja maksis muidugist sularahas 500-kroonisega. Väga vahva. Mõeldes näiteks sellele, kui tihti endal kasvõi 100 krooni sularahas on.
Ühel päeval(võis see olla eile?) koju minnes vaatasin teisele poole teed(kanal, Anne) ja kuidagi sinas. Puud olid rohelised, aga ikka sinas. Ja siis ma mõtlesin, kuidas looduses on kuidagi hästi sätitud, et kõik värvid omavahel kokku sobivad. Nagu seesama sinine ja roheline. Need nagu sulavad kokku onju, aga kui ka mingi värv mingi teise taustalt välja paistab, siis ikkagi ta sobib. Nii lahe mõelda.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...