- Mulle ei meeldi, kui lastele pannakse sihilikult sarnased nimed, nagu Klaarika ja Kirsika või Sten ja Sven. Maitea. Iga laps peaks ikka enda nägu olema. Sest see, kui nooremale lapsele pannakse Merit nimeks ainult sellepärast, et vanem on Marit, mõjub kuidagi kistult. Kuidas see Merit siis ennast tundma peab? Et õele pandi esimesena nimi ja siis järgmise lapse puhul ei hakatud isegi suurt nimede valikut tekitama või vaatama, kelle nägu see laps on, ja pandi lihtsalt sarnane nimi. Nõme ju.
- Mis vahe on ettekandel ja referaadil? Peale selle, et esimene on suuline ja teine kirjalik. Kas on nii, et ettekanne peaks olema eelkõige kuulajatele huvitav ja referaat endale? Või peaks mõlemad olema endale huvitavad? Äkki hoopis mõlemad kuulajale/lugejale põnevad eelkõige? Ei, ma usun, et tõde on kusagil vahepeal. Tõde on alati kusagil vahepeal. Kui ta olemas on, ma mõtlen.
- Miks kellelgi sünnipäeva pole? Isegi orksis, kus on sõprade hulgas kohati ka ikka suht lambiinimesi(ja seega sünnipäevaaja varieerumise võimalus ehk suurem), ei ole praegu mitte ühtegi sünnipäeva meeldetuletust. Oktoobris lihtsalt ei sünnigi lapsi? A septembris sündis 5 uut Kaisat.
- Kuidas linn oma TOHUTUID elektriarveid maksab?
- Tegelikult ma mõtlen veel isegi rohkem, aga unustasin ära.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Maarika-Klaarika
VastaKustuta