Mõelda vaid ja vaid mõelda

Veera hindas ennast andevaeseks, seepärast ei lootnud ta saada kellekski, kes seisab üksinda ja kelle poole vaadatakse alt üles. Ta fantaasia küündis vaid unistama eesmärgist, mitte aga looma surematuid poeeme. Ta pidas vaevalt viisi ja laulis piiksuva häälega. Ta käsi kobas paberit nii ebakindlalt, et ükski ülesjoonistatud figuur ei sarnanenud loodusliku objektiga. Ta lühikesevõitu jalad ei olnud lahti tantsuks. Mõte mõnele valemeid täis teadusele ajas külmajudinad selga. Maade ja teadusalade avastamine polnud hapra naisterahva osa.
Pikkadel õhtutundidel mõtles ta printsile, kes tõstab ta kerge keha kätele ning kannab läbi elu. Ennast ületades oleks ta võimeline sellele printsile sünnitama ühe või isegi kaks last, sellest saaks hindamatu kingitus inimsoole. Aga andekas polnud ta ka seksis, seda kinnitas senine nigel kogemus. Kuid ta lootis, et suur armastus teeb temaga imet ning toob nähtavale etteaimamatu.
/---/
Võib-olla oli kurjast ka Veera püüdlemine kõrgustesse? Las jääda oma maailma kirjanikud ja heliloojad, olgu neil hea sellest; et kujutlevad end loojateks, las jääda pjedestaalidele klassikute büstid. Inimkonnale on tarvis eeskujusid, ta ei taha olla tasase rohu sarnane. Või on seegi vaid tema kõrgumisest lähtuv võrdlus, rohuliblegi võitleb mulla ja valguse pärast ning on halastamatu nõrgema vastu?
Tark inimene leiab kasu igast oma eluseigast ega piina end kujutlustest sündivate kannatustega. Veera oli pisike ja väga rumal tütarlaps, selles tema tarkus seisiski. Tal olid nüüd suure klassiku kirjad, ta võis nende juurest varju ja kaitset otsida iga eluraskuse puhul. Vahest aitavad just need leppida tal igapäevaeluga, näha tavalises meesterahvas printsi ning looduse poolt naisterahvasse pandud sünnitamise tungis kõrgeimat loomingut. Ja seesuguse loomuliku inimese kõrvale astub ka Jumal oma äraarvamatutes vormides, olgu see või sajanditetaguse klassiku ikka veel maailma kohal hõljuv vaim.

Arvo Valton. Kirjavahetus klassikuga.
Looming nr 3/1990.