Truffe kirjanurk

Ma olen maniakk. Maniakk on ju see, kellel maaniad on. Tjah. Natuke kohe kahju nagu isegi. Kena noor elu ja nüüd siis sedasi. Tahaks diskole minna. Umbes aasta 1997 võiks olla. Tahaks tantsida selle koleda muusika järgi. Või ennast raputada, nagu üks ütles. Jah, seesama, kes ka Harry Jänesest ja Maaja Kallastist rääkis. Harry Jänese "Hambaharja lugudes" oli Kaisa peategelaseks. Kuni keegi minust laulu/luuletust/raamatut ei kirjuta või mulle teaduslikku teooriat ei pühenda, tuleb sellega läbi ajada. Tegelikult kõlbaks 2007.aasta ka. Diskoks. Tantsupeoks. Lihtsalt peoks. Olenguks. Loenguks võiks ka. (Minu meelest Rootsi ajalugu oli nii huvitav) soundtrack: Alanis Morissette - That I would be good

Kuna mul praegu suhteliselt igav on, siis kuidas oleks postitusega teemal "Mida ma täna tegin?" Olles unes näinud inimesi, keda ma tegelikult mitte kunagi näinud pole, aga ka selliseid, keda ma näinud olen ja kes end millegipärast viimasel ajal peaaegu igas unes ilmutavad, ärkasin esmakordselt kell 10:18, kui telefon meelde tuletas, et täna ühe väiksemat sorti sugulase 6.sünnipäev on. Magama jääda enam ei saanud, sest palavkolepaha oli. Lendasin vannituppa. Isegi seal tundus toaga võrreldes jahe. Alustanud aega, mille kohta tavaliselt hiljem tuleb öelda "ei tea, mida tegin, aga aeg lendas", tuleb öelda, et ei tea, mida tegin, aga aeg lendas. Ühtäkki meenus jutt teest, mille ma justkui ühel korral kodanik(andke andeks see ehk veidi nõuka-aegne väljendus) IP-le võlgu olin jäänud, mõtlesin, et ehk täna oleks hea päev see viga parandada. Peale jutustusi Sigmundist ja minu vaimustavast inglise keele õpetajast, jäi viga siiski parandamata, sest tee on tee ja mahl ei ole t...

Leidsin ühe. Nii hea. Humoorika stiiliga. Ütleb tihti sama mida mina, ainult kui ma ütlen mingis kurblik-haledas stiilis, siis too on täis kolenaljakat eneseirooniat. Tubli tüdruk! Olles veidi nuhkinud ja kirjutaja inforikka Orkuti profiili peale "sattunud", leidsin, et nägu-kogu tunduvad jutuga sobivat. Ühesõnaga, või siiski mitmega, kui ma oleksin elurõõmus inimene...aga jah, mis võrdlemine siin jälle käib? Hakkame parem laulma! Kuidas saada heaks sõbraks?

...ehk veel üks nimekiri. nartsissid, maikellukesed, jasmiin, sirelid, tulbid - oma lõhna pärast; kaks viimast ka efekti pärast ( st kui neid paljupalju koos on) silmad - palun võimalikult hallid aitäh (erandkorras võib ka sügavsinised) prillid - eelmisega kaasnevalt, oleksin ma rikas, oleksin koledamat sorti prillipede. Praegu olen vahendite puudumise tõttu ilusamat sorti. autot juhtivad inimesed - mitte nii, et sa ütled mulle, et sa oled autojuht, vaid nii, et sina ja mina istume autos ja sina sõidad ja mina vaatan, kuidas käed on rooli peal ja vahepeal üks käsi vahetab käiku ja üleüldiselt on sinu väljanägemine selline asjalik.Kurnjau. käed - praegu tuli pähe, ilmselt on nii ja sellest tuleneb osaliselt ka eelmine punkt. Aga kas pole mõnedel inimestel siis nii ilusad käed, peaasjalikult käelabadest rääkides. Pikad sõrmed on ilusad, samas saab ka ilma. Sõrmeotsad on lihtsalt armsad: vaatad ja mõtled, et küll nad võivad ikka pehmed olla. isad - noored isad loomulikult, aga sellest on ...

Veel üks kosutav laul on Oasise "Stop crying your heart out". Aeg-ajalt sobib nii endale kui mitmele muule inimesele nagu rusikas silmaauku (või on see liiga kummaline väljendus?). Justkui tõestus, et kõik ehtne on kirjeldamatult lihtne (seda ütles keegi enne mind, pole minu lause). Ja midagi võiks ometigi juhtuda. Kuidas oleks millegi huvitava ja heaga? Mingi julla(see võilille vatjas värk vist) lendas just aknast sisse klaviatuurile G-tähe peale. Kes oskab sellest midagi välja lugeda? Viimastel päevadel olen mina näiteks ka hästi palju näinud isadega väikeseid lapsi ja rasedaid. Aga võib-olla on nad lihtsalt päikesega välja sulanud toast.

See on kindlasti juba äraleierdatud, aga siiski pean ütlema, et "Armastus päästab maailma" on ülimalt kosutav laul. Ilus lihtsalt. Millegipärast nii kujutan ette, kuidas vanainimesena seda kuulan ja noor põlvkond ei saa üldse aru, mis kamm mul selle looga on. Ja pilved on praegu taevas sellise kujuga, et neist saaks vahva kampsunimustri.

Kunagi oli vist mingi lause, et linnaõhk teeb vabaks. Tegelikult teeb maaõhk. Teater, huvitav ja haarav. Nii palju tulpe! Punased, valged, lillad, kollased, eisaaarumisvärvi, roosilõhnaga.. Annelinn ei ole nii kole, akendes on tuled ja onu-tädi joovad teed. Ühika Raatuse tn poolse külje kõnniteele oli keegi suurelt kirjutanud Oksana ja tebja ljublju . Rõõm kohe Oksana pärast. Ööšokolaad ei vii ära öist und.

Veeda aega oma sõpradega mitte tampooniga!

Patricio edastab Joannale midagi, mille noorik on unustanud. Afrodita pihib Venusele , et talle on hakanud meeldima Luca. Ivette ärritub, kui näeb Minervat koos Germaniga. Joanna üritab Inest Oscari vastu üles keerata. Daniela pelgab Memot. Ainult Ateena ongi veel puudu.

1. Kirjuta kolm fakti oma väljanägemisest praegusel hetkel juuksed võimalikult eest ära lükatud igalt poolt, lilleline pluus, vaade sutike udune 2. Mida sa näed oma vasakul pool? telekas, kapp, pudelid, Merilin, tool, uks 3. Mis laulu sa viimasena kuulsid Eric Claptoni "Change the world" või miskit säärast 4. Ütle üks tegevus, mida oskad suurepäraselt teha endale igasuguste tekstide ettelugemine 5. Mida sa ei oska teha? mingeid toekaid sööke, lambapraad jms 6. Kõige imelikum asi, mida oled teinud raske kõike imelikku meenutada,seda enam kõige imelikumat valida, aga näiteks bussijuhile pileti asemel ostutšeki näitamine on üks natuke imelik asi.polkatamine igasugune ka. 7. Kui valiksid uue ameti, siis kes sa oleksid? raamatukogutädi, keelealane tähenärija 8. Kui saaksid valida omale saba, millise valiksid? sellise, mille saab enda külge kinnitada ja ära võtta, siis kui ise tahad 9. Sinu kolm pahet laiskus, ülemõtlemine, laiskus 10. Kas me tegelikus elus oleme kohtunud? üs...

tšiisisid laule, mida saab vastava tujuga kuulata ja unistleva pilguga riiuliserva silmitseda "Nooruse unenägu" - selline vana hea koorilaulu stiilis lugu, mis räägib kevade rinna sees kandmisest. Just!(mitte see ajakiri onju) leivakohukese soodukas 10 kraadise ilmaga hästi soe taskurätikud, mis ei lõhna rõveda odekolonni järele hea jooksuga pastakad kavalad mõtted, mis tulevad. Isegi kui neid täide ei viida inimesed, kelle hääl heliseb inimesed, kelle naer heliseb kõrgete lagedega toad muusikasõltuvus( So I say thank you for the music...what a joy, what a life, what a chance!) kohti, kus pole veel käinud, lähedal ja kaugel õigel ajal öeldud õiged asjad öelda, et ma kuulan praegu Michael Buble "Home"'i (vt esimest punkti)

Sedapuhku Viljandi. Niiväga meenutab Rakveret mõningates kohtades, ühel tänavalõigul ka Tallinnat. Ja mõelda kui vaikne - Tartu on nagu lärmakas suurlinn tema kõrval. Bussiseltskonnast on ka juba räägitud. Üks tädi oli armsa kutsuga, kutsul oli keel vestil...küll oli ilus roosa. Aga jah, praegust käisin kingapoes ja tegin mingi rekordi vist, nii palju kingi pole mulle ammu juba ühest poest jalga mahtunud. Mitte korraga see tähendab, aga üldiselt. Aga nüüd on uus häda, mul on mingi kahtlase suurusega jalg, mingi selline ,5...et pole üks ega teine täisnumber. Nii ma seal siis seisin, otsustusvõimetu nagu ma olen, ja mõtlesin, kas peaks võtma suurema või väiksema numbri. Lõpuks ei võtnud kumbagi, sest ei suutnud otsustada, kas maksta ilusamate kingade eest 100 krooni rohkem või osta praktilisemad, mis maksid 100 krooni vähem. Mulle meeldib, et Ivar Põllu vahel vastu tuleb. Tal on nii hea muhe nägu ees.

Viimastel päevadel olen mitu korda(kahjuks) sattunud sellistesse bloogidesse, mis tekitasid tahtmise siia midagi natuke kurja kirjutada. Või kas just kurja. Võib-olla lihtsalt mina olen selline, kellele tundub, et on väga suur hulk asju, mida lihtsalt ei ole enam mõtet öelda. Nämmutatud jama noh. Olles keskkooli lõpukirjandi ära kirjutanud, lubasin endale, et iial enam sellist jama ei kirjuta. Tegelikult poleks seda lubadust vajagi olnud, lihtsalt enam ei tahtnudki kirjutada sellest, kuidas elus ikka asjad nii-ja naapidi on. Kui midagi uut leida, siis ehk küll. Aga kuidas saab kirjutada, et kõik inimesed on imelikud, anda sellele mõttele täiesti koleheietav toon ja siis veel ise rahul ka olla? On ikka Sherlockid. Ei, absoluutselt subjektiivne asi.Mõnus. Ajagem oma asja, imelikud nagu me kõik siin maailmas ju oleme.Haah.

Õunapuu õitseb Kevade. Tahaks kogu aeg temaga koos olla, kevadega. Kui ta tuleb. Vaadata, kuidas ta päev-päevalt, öö-öölt ja tund-tunnilt muudkui tuleb. Suurte sammudega ja valjult oma vihmapilvevärvi huultega vilistades. Või väga hiljukesi, ainult eemalt oma öökülmasiniseid silmi pilgutades. Kui kaua see tulemine ka aega ei võta, ühel hetkel jõuab kevade kindlasti pärale. See juhtub siis, kui õunapuud õitsema hakkavad. Suur rõõm on sel tunnil õunapuude juures olla. Ja mõtelda. Aasta pärast taas. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Eriti tahaks tähelepanu juhtida lausele, et kevad ükskord kindlasti kohale jõuab. Peale talve.