Lugu sellest, kuidas Rein Kuresoo koos reisikaaslastega Aafrikas käis. Täpsemalt Botswanas, Sambias ja Ugandas. Ta kirjeldab sealset faunat, aga ka loodust ja olustikku üldiselt.
Lisaks hästi tuntud elevandile ja lõvile sai siit märksa obskuursemate tegelaste kohta ka lugeda. Nii palju oli liiginimesid, millest ma polnud kunagi kuulnud. Ja ka tuntud liikide puhul tuli sellist päevavalgele, mida üldse ei teadnud. Lisaks oli sissevaateid sellesse, kuidas poliitika keskkonda mõjutab. Enamasti ikka tuuakse keskkond poliitikale ohvriks, mitte nii, et poliitika aitaks keskkonda või midagi.
Mitmeid teemasid oli, mille peale ma polnud osanud üldse mõelda. Mis on vist loogiline, kui teemast suurt ei tea. Kes on Aafrika looduse hävitamisest kasu saajad? (Tuleb välja et isegi esoteerikasse uskujad, kuigi reaalset kasu nad sellest ei saa.) Kas rikas lääne turist on Aafrika looduskeskkonna vaenlane või sõber?
Raamatus oli meeldivalt palju pilte. Kui mingist loomast rääkima hakati, oli temast pilt samal või hiljemalt järgmisel leheküljel. Hea on lugeda, kui ei pea lugedes pidevalt mõtlema (või guugeldama), et huvitav, milline see või too välja näeb.
Autori stiil, olen aru saanud, võib tekitada vastakaid tundeid. Nimelt on tegemist väga mahlase kirjeldajaga. See siis kas meeldib või ei meeldi. Üks stiilinäide: "Kusagil lähedal murrab elevant puid. Ta lehkab nagu barrel uriiniga lahjendatud testosterooni." Julge. Mind säärane stiil lugedes üleliia ei häirinud. Panin seda küll tähele, aga kuidagi kehitasin õlgu ja lugesin edasi, see ei hakanud sisu üle domineerima.
Üldse olin üllatunud, kui lihtne oli seda raamatut lugeda. Vist ei osanud oodata, et see mind nii palju huvitada võiks. Ma pole üldiselt tuntud looduslapsena, kes mööda metsi hulguks või telekast kõik loodusdokid ära vaataks, aga seda mulle tõesti meeldis lugeda. Läks kohe ludinal. Paar kohta vaid oli, kus mõtlesin: a) see on liiga detailne suvalise loodushuvilise jaoks; b) pole kindel, kas mina lugejana pidin selle reisiseiga kohta teada saama.
Pärast lugemist mõtlesin, et võib ikka ilmelik tunne olla, kui näed jõehobu või kaelkirjakut tema loomulikus elupaigas. Meile on nad enamasti ju loomaaia- või koguni ainult raamatuloomad. Ilmselt erinev tunne isegi sellest, kui elad kusagil metsa ääres ja tuleb karu õuele.
Kommentaarid
Postita kommentaar