Truffe kirjanurk

Mul ikka juhtub seda, et algul mõtlen mingit käepärast olevat raamatut niisama natuke algusest lugeda, tunde mõttes , aga enne kui aru saan, on juba oma 10 või 15 protsenti loetud ja siis tundub, et enam nagu pooleli jätta kah ei maksa. Eriti kui täitsa loetav raamat on. Siin jälle üks selline. "Julia jõulud" või "Jõulud Julia moodi" võiks seda eesti keelde tõlkida. Julia on Stockholmis elav ettekandja, kellele jõulud üldse ei meeldi. (Tavaliselt ongi nois jõuluraamatuis kaks varianti - kas peategelane on jõuluhull või Grinch.) Ei meeldi kõigil neil tavalistel põhjustel, miks paljudele ei meeldi (võlts värk, liiga palju pinget jms). Nüüd koidab talle võimalus detsembri teises pooles hoopis Gotlandile minna ja reisil olevate omanike palvel Visbys ühes majas kassi valvata. Tundub hea plaan - tühi maja, kus ei pea jõulujanti kaasa tegema. Samal ajal on Stockholmis ka värskelt lahutanud Petter, kelle eksnaine ja väike tütar on jõuluks Gotlandile naise pere juurde sõitma...

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Raamat on tüdrukust, kes 16-aastasena tapetakse. Seda saab raamatu esimeselt leheküljelt teada, nii et ei öelnud midagi ette. Pole krimilugu, vaid räägib sellesama tüdruku, Janeti, ja tema perekonna elust nende 16 aasta jooksul. Tegevus toimub II maailmasõja ajal ja järel Šotimaal. Päris keeruline on midagi öelda. Raamatus olnud Maggie O'Farrelli järelsõna ütles põhimõtteliselt kõik ära, mida ma tahaks öelda. Kas meeldis? Väga.  Mis kõige rohkem meeldis? See, kuidas oli kirjutatud. Terav (torkavgi), vaimukas, sünge stiil.  Kas oli lihtne lugeda? Ei olnud kogu aeg. Lineaarsus oli, aga mitte liialt sündmustega ülekoormatud lugu. Igasuguseid kirjeldusi oli ka. Millest raamat räägib? Teistsugususest. Ja võimalikest põgenemisvormidest, kui sa teiste inimeste maailma suhtlema justkui ei sobi. (Siin põgenemisvormiks kirjandus.) Kas peategelane oli usutav? Oli jah. Eriline kuju, aga samas igati arusaadav.  Mis žanrisse raamat kuulub? Mitmesse ja mitte ühessegi. Nagu arenguromaan,...