Mulle väga meeldis see. Mitte et oleks mingi imeasi olnud, mida varem pole nähtud, vastupidi - niuke täitsa klassikaline ajalooline romaan oli.
Peategelane Lucrezia on sünni poolest di Medici, Firenze hertsogi tütar. Perekonnas peetakse teda väiksest peale teistsuguseks ja mitte alati heas mõttes. Lucrezia lähedasim inimene on lapsehoidja Sofia. Teismelisena pannakse ta mehele Ferrara hertsog Alfonso II-le, kes on mitme näoga mees ja keda ümbritsevad ka vastuolulised tüübid - salapärane sõber Baldassare, õed Elisabetta ja Nunciata. Lucreziale meeldib joonistada ja ta on selles hea ka. Nagu raamatu nimi vihjab, on ka sisus oluline üks portree, aga see on selline, mida ta pole ise maalinud, vaid selline, kus teda kujutatakse.
Intriig on selles, et kuigi 16-aastasena surnud Lucrezia ametlikuks surmapõhjuseks on tuberkuloos, siis ajaloos on levinud arvamus, et tegelikult oli tema surma põhjustajaks (või suisa tapjaks?) abikaasa Alfonso. Raamatu autor on siis fantaseerinud, mis juhtuda võis.
Meeldis, et raamatu lõpus oli väike selgitus, kus autor rääkis, millistes kohtades ta mingil põhjusel pärisajaloo fakte muutnud oli.
Juba varasemast teadsin, et Maggie O'Farrell on meisterlik sõnaseadja. Kohati oli stiil kroonikalikult kirjeldav, samas mitte kogu aeg või sel moel, et poleks tegelastele kaasa elanud. Ilusad ja kuidagi hästi täpsed kohtade ja looduse kirjeldused olid ja need polnud kunagi liiga pikad.
Tõlgitud oli ka niimoodi, et kordagi ei tekkinud soovi tõllkijat puises otsetõlkimises süüdistada. Ilmselgelt tõlkija on hea eesti keele valdaja.
Polegi norida millegi kallal. Meeldis väga (näe, samad sõnad, mis alguses).
Samalt autorilt varem loetud:
- "The hand that first held mine" / "Käsi, mis hoidis mu käest"
- "My lover's lover"
- "Esme Lennoxi kadumine"
