Truffe kirjanurk

Siin oleks päris keeruline sisukirjeldust kirjutada. Lühidalt öeldes on see ühe perekonna mitme põlvkonna lugu Montepuccio linnas. Tegevus algab 19. sajandil (kusagil lõpupoole?) ja jõuab välja 1980ndatesse. Üksiksündmused ei ole eriti olulised, pigem see, kust tulema hakatakse ja kuhu välja jõutakse. Kas on mingi areng. Suur pilt ja kõik see värk. Montepuccio asub Puglias (eesti keeles rohkem Apuulia). Kui puust ja punaseks teha, siis see on Itaalia saapa konts. Itaalia saiakorv, sest seal kasvatatakse ohtralt nisu.  Carmela oli keskse Scortade põlvkonna õde kolme venna kõrval. Ta polnud ehk tingimata peategelane, aga oli ainuke tegelane, kes raamatu jooksul vahepeal mina-häälena sündmustest jutustas. Olulisel kohal olid ka Montepuccio preestrid, kes aegade jooksul vahetusid ja üksteisest suhtumise ja maailmanägemise poolest päris palju erineda võisid.  Kõige rohkem meeldis stiil, kuidas kirjutatud oli. Üsna niuke külm. Või kui mitte päris külm siis kõrvaltvaatav. Ajatu selli...

Lugesin  "Kaneelirullisuvele" kohe "Datlitalve" otsa. Kohvik Kaseke tegutseb endiselt, aga lisaks on vanas koolihoones Krisse vedamisel nüüd ka hostel uksed avanud. Krisse koos abilistega jookseb mitme koha vahet ja töötab nii, et unetunde peaaegu polegi. (Tõesti, seda kirjeldati läbi raamatu nii hästi, et ma väsisin juba lugedes ära.) Kuna on detsember, siis tuleb ette ka Soome iseseisvuspäeva tähistamine ja paljud toidud, mis ilmselt Soomes selle pühaga seostuvad. Päris retsepte on raamatus ka, nagu "Kaneelirullisuveski" oli.  Ja kui juba on detsember, siis muidugi on ka jõulud, ja kui on juba talv, siis muidugi segab tegevuses kaarte üks lumetorm. Ajaloost tuleb veidi teemaks ka Soome kodusõda näiteks. Ja muidugi soomlase stereotüüp, kelle kohta tema tütar peale ühe vestluse kuulmist tõdeb, et pole iial kuulnud oma isa nii palju lauseid järjest ütlemas. Nagu "Kaneelirullisuves", jätkus ka siin tõlkes huvitav ja üldiselt hariv sõnakasutus. Sai...

Kokaharidusega Krisse (pikemalt Kristiina) töötab Helsingis töökohal, kus tahetakse temalt seitset nahka koorida. Ühel päeval viskab tal näiliselt mingi pisiasja peale lõplikult üle. Ta lahkub töölt ning sõidab Kesk-Soomes Pühajõe külas elava vanaema juurde. Vanaema on seal aastaid Kasekese kohvikut pidanud, aga praegu tööga jalatrauma tõttu hädas. Pole vist vihjeid vaja, kes kohvikupidamise enda õlule võtab. Kõik tavalise naisteka (ei meeldi see sõna, aga kasutan parema puudumisel) juurde kuuluv oli olemas: kangelanna, kes läheb suurlinnast nö maakolkasse, projekt, mida ta seal ellu viima hakkab,  väikse koha kogukond mitmesuguste erinäoliste tegelastega (sh need, keda tüüpilisteks soomlasteks nimetatakse),  valusad minevikusündmused, mis olevikku mõjutavad,  peategelase sõbranna (kohati mulle tundub, et peategelase sõbranna tegelaskuju on naistekates veel olulisem kui peategelane ise, ta on alati olemas),  mingi keerukus peategelase peresuhetes (siin ema, kes arva...

"Vintervikeni" tõmbasin jällegi suvaliselt raamatukogus riiulist välja. Kõnetas seetõttu, et olin kunagi ammu näinud sellenimelist filmi. Tollal kindlasti ei teadnud, et ta raamatu põhjal tehtud on. Näe, Netflix on 2021. aastal uusversiooni sellest teinud. Loreen mängib ka.  Alustuseks kohe dilemma. Kui päästad kellegi uppumisest, aga oled sel hetkel ise vee peal varastatud kanuuga, mida sellest siis arvata? Nojah, ilmselt seda, et elupäästmine on hea, aga sina oled ikka varas.  Või mida arvata inimesest, kes annab oma tütre elu päästjale raha? Kas see tähendab, et ta mõõdab kõige väärtust rahas või hoopis tema mõistmist, et vaesel inimesel on raha kõige enam vaja? John-John on keskkoolipoiss 1990ndate alguse Stockholmis. Ühel päeval päästab ta 10-aastase Patricia elu ja kohtub sedakaudu Patricia perekonna, sealhulgas tema vanema õe Elisabethiga. Elisabeth osutub John-Johni uueks klassikaaslaseks ja nende vahel puhkevad tunded. (Jah, puhkevad.) Kunagi (varateismelisena) seda ...

Kirjanik on jaapanlane, aga raamatu stiil täitsa läänelik. Vähemalt minul polnud seda tunnet, et midagi seletamatut aga põhjapanevat on teistmoodi. (Selline tunne tihti on aasia kirjanduse puhul.) Peategelane, nagu pealkiri vihjab, on kass. Tema nimi on Nana, mis tähendab seitset (sest tema sabaots hoiab ennast seitsmekujuliselt vms). Kassi omanik on Satoru. Koos rändavad nad külla mõnedele Satoru tuttavatele erinevatest eluetappidest. Saame kuulda, mida Nana elust ja inimestest arvab. Lugedes sai taas kinnitust tõsiasi, et raamatud, mis räägivad loomadest, räägivad tegelikult inimestest. Või siis vähemalt sama palju inimestest kui loomadest.  Arutlesin selle üle, mida arvan raamatutest, kus loom oskab mõelda ja teiste loomadega suhelda (moel, mis vähemalt lugeja jaoks on keelelisse vormi pandud). Aus vastus on, et ega ma esimese hooga selliste järele haara.  Aga ei. Siin polnud probleem inimlike omadustega kassis ega laiemalt kassist peategelases. Õnnepalu "Mandala" oli ka k...

Mulle väga meeldis see. Mitte et oleks mingi imeasi olnud, mida varem pole nähtud, vastupidi - niuke täitsa klassikaline ajalooline romaan oli. Peategelane Lucrezia on sünni poolest di Medici, Firenze hertsogi tütar. Perekonnas peetakse teda väiksest peale teistsuguseks ja mitte alati heas mõttes. Lucrezia lähedasim inimene on lapsehoidja Sofia. Teismelisena pannakse ta mehele Ferrara hertsog Alfonso II-le, kes on mitme näoga mees ja keda ümbritsevad ka vastuolulised tüübid - salapärane sõber Baldassare, õed Elisabetta ja Nunciata. Lucreziale meeldib joonistada ja ta on selles hea ka. Nagu raamatu nimi vihjab, on ka sisus oluline üks portree, aga see on selline, mida ta pole ise maalinud, vaid selline, kus teda kujutatakse. Intriig on selles, et kuigi 16-aastasena surnud Lucrezia ametlikuks surmapõhjuseks on tuberkuloos, siis ajaloos on levinud arvamus, et tegelikult oli tema surma põhjustajaks (või suisa tapjaks?) abikaasa Alfonso. Raamatu autor on siis fantaseerinud, mis juhtuda võis...