Piret Raud "Keedetud hirvede aeg"


Kõigepealt mainis Mart Juur kusagil, et Piret Raual on uus suurepärane romaan. Otsisin üles ja mõtlesin Mida pealkirja? Kui raamatu kätte võtsin, tekkis küsimus, mis kaanekujundus see on. Selline minimalistlikult... kummaline?

Pealkiri seletatakse raamatus ilusti ära ja hakkab loogilisena tunduma. Kuigi ka kaanekujunduse detailid muutuvad lugedes arusaadavaks, ei oska mina seda kujundust ikka ilusaks pidada.

Kas meilt seda tahetigi, et me võtaksime ümbritseva maailma ja keedaksime seda keedupotis nii kaua, kuni see on omadega täiesti läbi?

Mõeldud on vist nii, et siin oleks rohkem kui üks peategelane, aga minu jaoks oli põhiline siiski kusagil teismeeas Lill Aruvee. Tema perekonnale on pitseri jätnud kunstnikust isa tühistamine. Mitte sotsiaalmeedia mõjuisikute poolt nagu see tänapäeval käib, vaid võimu poolt, mis endisaegset kunsti enam sobivaks ei pea. Isa Harald ongi ehk kõige huvitavam tegelane - astub konkreetselt tegelasena vähe üles, on pigem nagu vari, kelle kohalolu siiski on pidevalt tunda.


Siin ei öelda, mis ajal tegevus toimub, aga on aru saada, mida mõeldud on. Kõhe maailm, kus inimesed võivad lihtsalt ära kaduda. Meri on üldise suletuse sümbol - sinna inimesed minna ei tohi, parem kui isegi merd ei näe.

Lille pere elab kortermajas, kus on erinevate vaadetega asukaid. Keegi, kes kedagi teist ettevaatlikuks teeb jm. Lill käib koolis, kus on erinevate vaadetega õpetajaid. Kunstiõpetajad on olulised, sest Lill on kunstihuviline, joonistab. Alguses küll salaja, sest arvab, et see võiks emale mitte meeldida või teda isaga juhtunu pärast kurvastada. 

Minustki pidi saama keegi, kes eelistab punasele seelikule juhuslikke vormituid riideid. Keegi, kes ei mõtle minevikule ega tee ka tulevikuplaane, vaid hoiab kramplikult kinni koduse oleviku pisiasjadest, mis ometi tuge ei paku. Keegi, kes kardab pidevalt, et võõrad inimesed ja harjumatud olukorrad võiksid talle sedamoodi külge hakata, et kallutavad ta tasakaalust välja ja kisuvad pikali. Keegi, kes on alla andnud, ilma et mingi võitlus üldse aset oleks leidnud.

Natuke fantaasiat on tegelaste kujutluspiltide näol ka. Peategelase voodi kõrval üles rivistunud põllulilled või sõrgadeks moonduvad käed. Natuke tekkis kujutlus, milline see lugu filmina võiks olla.

Lugedes mõtlesin, et see on selline raamat, mis kooli kohustuslikus kirjanduses ette võiks tulla. Inimhingede seisukohalt hästi usutav ja mitmekülgne ning ajaloo mõttes ka hariv.


Samalt autorilt varem loetud:

Eesti Laul 2025

Mõned päevad on möödunud, vaatame, mida mäletan. 

1. Ant "Tomorrow never comes"
Tal oli mingi huvitav hele kostüüm. Lõpus hakkas igav juba. Siis kukutas end alla sellest trepist, mis laval oli.

2. Stereo Terror "Prty till the end of the world"
Olid niukesed möirahäälega lauljad värvitud nägudega. Säästu-Lordi? Mingitest klippidest on meeles, et hästi sõbralikud tüübid.

3. Janek "Frozen"
Ta oli mingis dušinurga moodi kuubikus. Aga miks duši alla kilemantliga minna? Tõenäoliselt parim laulja sel võistlusel. Ja laulu autorite hulgas oli Kjetil Mørland, kes hea mitu aastat tagasi ise Eurovisioonil käis ühe minu lemmikuima dramaatilise ballaadiga.

4. Kaisa Ling ja Räpina Jack "Tule"
Niuke jõulist jorisemist sisaldav lugu vist? Sõnad sellised, mis ka sõnad on. Selle konkursi kontekstis ehk liigagi diibid. Lõke oli laval ja lauljatel musta värvi riided, kaabud ka.

5. Johanna Elise "Eyes don't lie"
Meloodia isegi täitsa meeldis, aga enam ei meenu. Aga laulja aukudega kleit ei kao vaimusilmast. 

6. Felin "Solo anthem"
Etüüd teemal "Avril Lavigne 20 aastat hiljem". Mingi tellingute moodi konstruktsioon oli laval. Lauljanna tegi peaga äkilisi liigutusi. 

7. Elysa "The last to know"
Lugesin subtiitritest hoolega sõnu - öeldi, et olla isiklikud. Helesinine kleit oli õrnkaunis küll.

8. Gem98 "Psycho"
Tegi mingeid huvitavaid hääli vahepeal. Pigem oli positiivne eelarvamus tema suhtes, sest kusagilt klipist nägin, et ta on tavaelus kirjanduse õpetaja.

9. An-Marlen "Külm" (3.)
Laulja meenutas noort Kare Kauksi. See tümm, mis äkki peale pandi, ehmatas ära.

10. Frants Tikerpuu "Trouble"
Viis meeldis, aga ei meenu. Peamiselt seostub tausta laulnud Rolf Roosalu ja Lauri Pihlapiga (kes hakkab, tundub, vanemast peast George Michaeliks muutuma). 

11. Anna Sahlene "Low me low"
Vaat see järgmisel päeval kummitas. Kuigi jah, oli selline lugu nagu ikka Sahlene'i lood. Mind segab, kui ma laulu põhilausest aru ei saa. Mida tähendab love me low? (Mida tähendab love me high?) Kangesti jääb mulje, et laululoojatel said mõtted otsa ja hakati uusi väljendeid välja mõtlema.

12. Tuuli Rand "Rem"
Ulguvamat sorti laul. Laulja kleidi ülaosa oli kuldne (ja metallist?). 

13. Minimal Wind "Armageddon"
See mulle meeldis kõige rohkem. Sealhulgas asjaolu, et pärisbänd oli laval. 


14. Andrei Zevakin ja Karita "Ma ei tea sind" (2.)
Minu jaoks liiga vali, agressiivne, arusaamatu, ... Pigem on hea meel mitte mäletada. 

15. Tommy Cash "Espresso macchiato" (1.)
Hirmsas vaimustuses pole, midagi jubedat ka pole. Kas oleks naljakas öelda Tommy Cashi kohta normaalne? Mõtlen, mida ta sellega mõtleb, päris läbi hammustanud (vist) ei ole.

16. Marta Lotta "Tantsin veel"
Ei saanud täpselt aru, mis see laul olla tahab. Oli nagu mingite erinevate asjade (stiilide?) vahel. 

Ainult kahte laulu ("Low me low" ja "Espresso macchiato") suudaks praegu lambist laulma hakata. Noh, mõningaid ridu neist.

Kõige parem tol üritusel esitatud laul oli ju Dagö "Šveits" tegelikult. 

Koit Toome ja co poistebänd meeldis ka, sest nad esitasid (peamiselt) minuga mingil moel resoneeruvaid laule. 

Lotta Olsson "Surnute tõeline arv"


Ega ma ette teadnud, millest see raamat on. Vaatasin, et näe, mingi rootslane Loomingu Raamatukogus, loeks siis. Pealkiri "Surnute tõeline arv" muidugi mingit naljalugu ei tõotanud.

See on veel üks lugu 21. sajandi heaoluühiskonnas elavast naisest, kes mingil põhjusel ei ole õnnelik. Räägib ära, mis tema elus toimunud on. Seigad lapsepõlvest, teismeeast ja täiskasvanuelust. Perekond ja mõningad meesterahvad, pöördumised Freya poole, elu ja surm ning nende üle otsustamine. 

Selliseid raamatuid on viimastel aastakümnetel päris palju tulnud. Ikka olen sattunud neid lugema ja mingist hetkest tuleb iga järjekordsega mõte et ahah, jälle üks selline, juba tean, mis siit tuleb. Samas on ju ootuspärane, et oma lugu ära rääkivate naiste raamatuid on palju. (Mitte et see raamat kuidagi biograafiline oleks, aga põhimõtteliselt.) Kirjandus peegeldab ikka ühiskonda.

Siin oli teravust muidugi, püüdu šokeerida? Tunde küsimus, kas detailideni ausalt kirjutamine on šokeerimispüüd lihtsalt seepärast, et võib lugejas ebamugavust tekitada. Samas oli ka vähe pehmemaid kommentaare turvalist elu elavate tänapäeva inimeste naljaka käitumise kohta. Või oli see siiski kriitika? Kuidas võtta jällegi.


Raamatu lõpus olnud intervjuus autoriga öeldi, et Lotta Olsson pole kirjanik, keda juhib lugu, vaid pigem luuletaja, kes vahepeal proosat kirjutab. Keelega on ta tõesti sina peal. Kirjutatu oli haarav lugeda ja kuna ta nagunii masendav oli, siis haaravuse tõttu häiris ja masendas veelgi enam. Ja väga lineaarset lugu tõesti polnud. 

Samuti sai intervjuust teada, et eestikeelse tõlke jaoks mõtles autor spetsiaalselt ühele tegelasele nime välja. Tegelane, kes rootsi keeles oli lihtsalt han (meessoost tema), on eestikeelses raamatus Christer. Sest sõna tema on reserveeritud peategelasele (rootsikeelses väljaandes hon ehk naissoost tema). 

Tõlke juures oli veel huvitav, et Stockholmi linnaosa Vasastan oli Vaasalinnaks ära tõlgitud. Otseselt ei tahagi sellega vaielda, lihtsalt mõtlesin, et igasuguseid linnaosi on ju erinevates linnades olemas, mille nimed põhimõtteliselt tõlgitavad on, aga tavaliselt neid ei tõlgita. 

Peedu Saar "Loomad"

 


Esimesed sõnad ma olin putukaks muutunud ütlevad päris palju. Putukas pole ainuke, kelleks selle raamatu käigus muututakse. Linnuks muututakse, jäneseks ka, kasteheinakski. Miks? Mida see tähendab? Ega selgelt öelda, otsusta ise. 

Ma olin esimesest leheküljest peale võlutud, sest mulle lihtsalt nii meeldib selle autori kirjutamise stiil. Ehk on kelmikas see sõna, mida otsin. Või õhinaga jutustav, nagu Saare "Mailaste" juures olen öelnud. 

Loomadest (ja taimest!) kirjutatu puhul on tunda, et kirjutaja pole tänapäeva loodusest võõrdunud betooniinimene, vaid pigem ikka ongi looduslaps. On põhimõtteline vahe, ma mõtlen. Kas kirjutada nagu looduse valitseja või kirjutada nagu osaline looduses. Ehk siin ongi üks selle raamatu suuri ideid. Kõik on seotud.

Aga inimestest eraldi räägitakse ka. Meil on Üks ja Teine. Üks on naine ja teine on mees (või oli vastupidi?) See on armastuslugu, mis tabab väga peenelt inimsuhete nüansse. Vaimukas ja mitmes kohas äratundmist pakkuv. 


See pole raamat, kus kõik lõpuks täiesti selgeks tehakse. Enda asi, mida siit välja loed. Kui ka suurt ideed ei loe, siis ehk mõnigi (peatükk) on mõtlemapanev ja hariv.

Ühtlasi on see selline raamat, mida lugedes tekkis korduvalt küsimus, kust ja kuidas ometi tuleb ühel inimesel idee säärast asja kirjutada. Või pigem ehk nõnda, et kust tuleb mõte mingit ideed sellisel moel teostada. Küll on hea, et mõnel tuleb.


Samalt autorilt varem loetud:

Carsten Henn "Raamatujalutaja"

 



Esimene raamat, mille täringuid veeretades välja veeretasin. Ja selline raamat, mille puhul oli pigem positiivne eelarvamus.

Nooh. Otse öeldes ei meeldinud. Minu jaoks läila ja lihtsakoeline.

Natuke samal põhjusel ei meeldinud, miks mulle pisarakiskumissaated ei meeldi. (Need, mille nimes on üks osa tihti sõna kodu või soojus või tunne.) Eesmärk on ju õilis ja igasugused kogukonnaprojektid kellegi aitamiseks aitavad tõenäoliselt omal moel lõpuks kõiki osalisi, aga teostus on enamasti selline, et mina ei suuda vaadata. Kui saan vaadates kohe aru, et asja eesmärk on panna mind ohkama, õhkama ja nutma, siis kohe ei taha ühtegi neist asjadest teha ja veel vähem kogu seda värki vaadata.

Seda raamatut lugedes tekkis sarnaselt mõte, et see kõik on mõeldud mind tohutult puudutama ja liigutama, aga ta kohe mitte ei teinud seda, kui asju (st kauneid ideid ja sügavmõttelisi mõtteid) nii otseselt välja öeldi. Kindlasti on võimalik ju ka niimoodi raamatut kirjutada, et ridade vahelt tuleb välja, kuidas raamatud maailma päästavad ja kuidas üksteise aitamine seda teeb. 

Mõtlesin algul korra, et huvitav, kas seda lugu äkki muinasjutuna pole mõeldud. Vist ei olnud. Olnuks ta päriselt muinasjutuna kirjutatud, siis oleks tõenäoliselt päris palju meeldinud.


Hea poole pealt seda, et raamatus oli viiteid paljudele teistele raamatutele, sealhulgas piisavalt tuntutele ja tavalistele, et ka minusugune neist kuulnud/neid lugenud võib olla. 

Ja kõige parem asi oli raamatu välimus. Mõnus väike formaat ja ilus kujundus. Sel raamatul on muide vahva kaanekujundus igas keeles, kuhu ta tõlgitud on. (Ja neid keeli on mingil põhjusel väga palju.)


Lugu räägib muidu 72-aastasest Carl Kollhofist, kes elab mingis Saksamaa linnas ja töötab seal raamatupoes. Raamatupoe varasem omanik ja Carli sõber on poe pidamise üle andnud oma tütrele, kellel on isast ja Carlist veidi teistsugune ettekujutus raamatupoendusest. Sellest tekib muidugi probleeme. Carl on raamatujalutaja - mõned poe püsikunded tellivad endale raamatuid koju ja Carl toimetab need neile kätte. Käest kätte. 

Täringuväljakutse

Tegin tegelikult juba aasta alguses endale ühe väljakutse ka, sedakorda täringutega. Et kui vahepeal mõtlen, mida lugeda, siis veeretan täringuid ja nemad ütlevad. Raamatud sain oma lugemisnimekirjast (nii sellest, mis kusagil kirjalikult, kui sellest, mis suvaliselt peas). 


Eesti autorite raamatuid siia ei pannud. Ja pole ka endal ära keelanud mõnda noist raamtuist suvalisel hetkel lugeda, ilma et täringuid veeretanud oleks. Või lugemata jätta, kui raamat näiteks pole kättesaadav sel hetkel, kui juhusejumal mind teda lugema suunab. 




Priit Põhjala "Juhuslike sõnade raamat"


Pole palju asju, mis mulle rohkem meeldiks kui juhuslikud sõnad ja lood nende mõnikord kaunis juhuslikust päritolust.

"Juhuslike sõnade raamat" on kogumik Priit Põhjala Õpetajate Lehes ilmunud artiklitest, igaühel pealkirjaks üks sõna. Ongi juhuslikud sõnad - mõned igapäevased, mõned vähelevinud, aga siiski teada, mõned sellised, millest polnud kuulnudki. Räägitakse sõnade päritolust, põhjustest, miks nad mingil hetkel tähelepanu on äratanud, kas on keeles kinnistunud või kadumas/kadunud. 

Artiklid pole pikad, lugeda on lihtne, kirjutaja ei targuta. Tundub, et on siiralt keelerikkuse usku.

Mõned minu jaoks tähelepanuväärsed sõnad, mida nimetati:
  • aeglema - võimalik vaste ingliskeelsele sõnale procrastinate
  • münt - laad, mood, maitse, värving (nukra mündiga sõna, hallika mündiga kleit)
  • lumepõlv - lumine aeg aastast
  • pööriaeg - kevad ja sügis (näiteks pööriajajope)
  • taevarand - horisont, silmapiir (Elvi Lumeti tõlgetest)
  • pordusundija - peatükist "Sutenöör" sünonüümina samale sõnale, algselt Georg Mülleri 1603. aasta jutlusest
  • pardel ja talle 1972. aasta sõnavõistlusel pakutud alternatiivid (näiteks sakuti, habemevõrr, habemenäkits, vuntsvusser, lõur, nudik, karvats)
  • repunseerima - 1930. aastate algupoolel Tartus tudengkonna seas palju nalja põhjustanud sõna, mis võis tähendada seda, mida parajasjagu tarvis oli (ehk ükskõik mida)

Mina lugesin raamatu järjest läbi, aga mõtlen, et ta võiks olla ka sobiv öökapiraamat, kust vahepeal üks või paar sõnalugu lugeda. Kui järjest ei viitsi võtta, võib raamatu lõpus olevast registrist meelepärase sõna leida. Nimede register on ka - juhuks, kui tahta mõnel juhuslikul kolmapäevaõhtul näiteks just Aaviku või Krossiga seotud sõnade kohta lugeda. 

Viiteid igasugustele keele ja sõnadega seotud raamatutele on ka mitmeid, saab edasi lugeda, kui tuju on.

Ainult seda, kes on ühes loos nimetatud olmepiigad, pole siiani välja mõelnud. 



Tellimine: Postitused (Atom)