Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2025 postitused

Piret Raud "Keedetud hirvede aeg"

Kõigepealt mainis Mart Juur kusagil, et Piret Raual on uus suurepärane romaan. Otsisin üles ja mõtlesin Mida pealkirja? Kui raamatu kätte võtsin, tekkis küsimus, mis kaanekujundus see on. Selline minimalistlikult... kummaline? Pealkiri seletatakse raamatus ilusti ära ja hakkab loogilisena tunduma. Kuigi ka kaanekujunduse detailid muutuvad lugedes arusaadavaks, ei oska mina seda kujundust ikka ilusaks pidada. Kas meilt seda tahetigi, et me võtaksime ümbritseva maailma ja keedaksime seda keedupotis nii kaua, kuni see on omadega täiesti läbi? Mõeldud on vist nii, et siin oleks rohkem kui üks peategelane, aga minu jaoks oli põhiline siiski kusagil teismeeas Lill Aruvee. Tema perekonnale on pitseri jätnud kunstnikust isa tühistamine. Mitte sotsiaalmeedia mõjuisikute poolt nagu see tänapäeval käib, vaid võimu poolt, mis endisaegset kunsti enam sobivaks ei pea. Isa Harald ongi ehk kõige huvitavam tegelane - astub konkreetselt tegelasena vähe üles, on pigem nagu vari, kelle kohalolu siiski on ...

Eesti Laul 2025

Mõned päevad on möödunud, vaatame, mida mäletan.  1. Ant "Tomorrow never comes" Tal oli mingi huvitav hele kostüüm. Lõpus hakkas igav juba. Siis kukutas end alla sellest trepist, mis laval oli. 2. Stereo Terror "Prty till the end of the world" Olid niukesed möirahäälega lauljad värvitud nägudega. Säästu-Lordi? Mingitest klippidest on meeles, et hästi sõbralikud tüübid. 3. Janek "Frozen" Ta oli mingis dušinurga moodi kuubikus. Aga miks duši alla kilemantliga minna? Tõenäoliselt parim laulja sel võistlusel. Ja laulu autorite hulgas oli Kjetil Mørland, kes hea mitu aastat tagasi ise Eurovisioonil käis ühe minu lemmikuima dramaatilise ballaadiga . 4. Kaisa Ling ja Räpina Jack "Tule" Niuke jõulist jorisemist sisaldav lugu vist? Sõnad sellised, mis ka sõnad on. Selle konkursi kontekstis ehk liigagi diibid. Lõke oli laval ja lauljatel musta värvi riided, kaabud ka. 5. Johanna Elise "Eyes don't lie" Meloodia isegi täitsa meeldis, aga enam e...

Lotta Olsson "Surnute tõeline arv"

Ega ma ette teadnud, millest see raamat on. Vaatasin, et näe, mingi rootslane Loomingu Raamatukogus, loeks siis. Pealkiri "Surnute tõeline arv" muidugi mingit naljalugu ei tõotanud. See on veel üks lugu 21. sajandi heaoluühiskonnas elavast naisest, kes mingil põhjusel ei ole õnnelik. Räägib ära, mis tema elus toimunud on. Seigad lapsepõlvest, teismeeast ja täiskasvanuelust. Perekond ja mõningad meesterahvad, pöördumised Freya poole, elu ja surm ning nende üle otsustamine.  Selliseid raamatuid on viimastel aastakümnetel päris palju tulnud. Ikka olen sattunud neid lugema ja mingist hetkest tuleb iga järjekordsega mõte et ahah, jälle üks selline, juba tean, mis siit tuleb. Samas on ju ootuspärane, et oma lugu ära rääkivate naiste raamatuid on palju. (Mitte et see raamat kuidagi biograafiline oleks, aga põhimõtteliselt.) Kirjandus peegeldab ikka ühiskonda. Siin oli teravust muidugi, püüdu šokeerida? Tunde küsimus, kas detailideni ausalt kirjutamine on šokeerimispüüd lihtsalt seep...

Peedu Saar "Loomad"

  Esimesed sõnad  ma olin putukaks muutunud  ütlevad päris palju . Putukas pole ainuke, kelleks selle raamatu käigus muututakse. Linnuks muututakse, jäneseks ka, kasteheinakski. Miks? Mida see tähendab? Ega selgelt öelda, otsusta ise.  Ma olin esimesest leheküljest peale võlutud, sest mulle lihtsalt nii meeldib selle autori kirjutamise stiil. Ehk on kelmikas see sõna, mida otsin. Või õhinaga jutustav, nagu Saare "Mailaste" juures olen öelnud.  Loomadest (ja taimest!) kirjutatu puhul on tunda, et kirjutaja pole tänapäeva loodusest võõrdunud betooniinimene, vaid pigem ikka ongi looduslaps. On põhimõtteline vahe, ma mõtlen. Kas kirjutada nagu looduse valitseja või kirjutada nagu osaline looduses. Ehk siin ongi üks selle raamatu suuri ideid. Kõik on seotud. Aga inimestest eraldi räägitakse ka. Meil on Üks ja Teine. Üks on naine ja teine on mees (või oli vastupidi?) See on armastuslugu, mis tabab väga peenelt inimsuhete nüansse. Vaimukas ja mitmes kohas äratundmist ...

Carsten Henn "Raamatujalutaja"

  Esimene raamat, mille täringuid veeretades välja veeretasin. Ja selline raamat, mille puhul oli pigem positiivne eelarvamus. Nooh. Otse öeldes ei meeldinud. Minu jaoks läila ja lihtsakoeline. Natuke samal põhjusel ei meeldinud, miks mulle pisarakiskumissaated ei meeldi. (Need, mille nimes on üks osa tihti sõna kodu või soojus või tunne.) Eesmärk on ju õilis ja igasugused kogukonnaprojektid kellegi aitamiseks aitavad tõenäoliselt omal moel lõpuks kõiki osalisi, aga teostus on enamasti selline, et mina ei suuda vaadata. Kui saan vaadates kohe aru, et asja eesmärk on panna mind ohkama, õhkama ja nutma, siis kohe ei taha ühtegi neist asjadest teha ja veel vähem kogu seda värki vaadata. Seda raamatut lugedes tekkis sarnaselt mõte, et see kõik on mõeldud mind tohutult puudutama ja liigutama, aga ta kohe mitte ei teinud seda, kui asju (st kauneid ideid ja sügavmõttelisi mõtteid) nii otseselt välja öeldi. Kindlasti on võimalik ju ka niimoodi raamatut kirjutada, et ridade vahelt tule...

Täringuväljakutse

Tegin tegelikult juba aasta alguses endale ühe väljakutse ka, sedakorda täringutega. Et kui vahepeal mõtlen, mida lugeda, siis veeretan täringuid ja nemad ütlevad. Raamatud sain oma lugemisnimekirjast (nii sellest, mis kusagil kirjalikult, kui sellest, mis suvaliselt peas).  Eesti autorite raamatuid siia ei pannud. Ja pole ka endal ära keelanud mõnda noist raamtuist suvalisel hetkel lugeda, ilma et täringuid veeretanud oleks. Või lugemata jätta, kui raamat näiteks pole kättesaadav sel hetkel, kui juhusejumal mind teda lugema suunab. 

Priit Põhjala "Juhuslike sõnade raamat"

Pole palju asju, mis mulle rohkem meeldiks kui juhuslikud sõnad ja lood nende mõnikord kaunis juhuslikust päritolust. "Juhuslike sõnade raamat" on kogumik Priit Põhjala Õpetajate Lehes ilmunud artiklitest, igaühel pealkirjaks üks sõna. Ongi juhuslikud sõnad - mõned igapäevased, mõned vähelevinud, aga siiski teada, mõned sellised, millest polnud kuulnudki. Räägitakse sõnade päritolust, põhjustest, miks nad mingil hetkel tähelepanu on äratanud, kas on keeles kinnistunud või kadumas/kadunud.  Artiklid pole pikad, lugeda on lihtne, kirjutaja ei targuta. Tundub, et on siiralt keelerikkuse usku. Mõned minu jaoks tähelepanuväärsed sõnad, mida nimetati: aeglema - võimalik vaste ingliskeelsele sõnale procrastinate münt - laad, mood, maitse, värving (nukra mündiga sõna, hallika mündiga kleit) lumepõlv - lumine aeg aastast pööriaeg - kevad ja sügis (näiteks pööriajajope) taevarand - horisont, silmapiir (Elvi Lumeti tõlgetest) pordusundija - peatükist "Sutenöör" sünonüümina sam...