Kjell Westö "Väävelkollane taevas"

Kirjeldus raamatu kaanelt:

Romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub.

Autor Kjell Westö on soomerootslane nagu ka suur osa raamatu tegelastest. Nõnda et tegevus on Soomes, aga raamat on kirjutatud rootsi keeles ja ka kohanimed näiteks on paljus rootsikeelsed. 

See on sedasorti raamat, millesarnased mulle kõige rohkem meeldivad. Arenguromaan? Võetakse mingi inimene lapsest peale ette ja lugu läheb enam-vähem läbi elu. Nagu Bildungsroman, aga ajaliselt pikem.

Siin püüti ka peategelasest järgmist põlvkonda lõpus oluliseks mängida, aga see minu jaoks kõige paremini ei töötanud. Peategelane küll seletas, et tema jaoks on nad kõik omavahel seotud (ja tehniliselt nad muidugi ongi), aga mul ei klikkinud ära. 

See kontseptsioon ka ei istunud, et päris alguses oli üks seik tänapäevast, siis mindi enam-vähem kogu raamatuks minevikust rääkima ja lõpuks jõuti taas olevikku välja. Ma oleks lihtsalt tahtnud sirgjoonelist lugu tegelase minevikust olevikku. 

Tegelased meeldisid. Huvitav oli see, kuidas peategelase lapsepõlves olulist rolli mänginud Alex täiskasvanupõlves justkui tagaplaanile jäi, aga samas anti mingite väikeste seikade kaudu siiski edasi, millega ta tegeles ja mis temaga toimus.

Ilmselt oli autori üks eesmärke ka Helsingit kirjeldada, anda edasi olustikku läbi aastakümnete. Tõenäoliselt kõnetab neid, kes Helsingiga kursis on. 

See kindlasti pole raamat neile, kelle meeldivad raamatud, kus midagi juhtub. Siin on lihtsalt inimese elu, ei ole tohutut pinget, mis kasvaks ja kuhugi välja jõuaks. Võib öelda, et midagi laheneb küll, aga niimoodi rahulikult. 

Ausalt öelda tahaks näha seda filmi, mis raamatu põhjal on tehtud. Kahjuks ei käinud kolm aastat tagasi Elektriteatris, kui seda näidati. 



Laulud 2024

Vahepeal ei viitsi ja mõtlen, et ehk ei panegi siia mingeid aasta meeldejäävaid laule. Lõpuks ikka panen, sest tuleb meelde, kuidas käin ise vahepeal vanu postitusi vaatamas, sest tahaks midagi kuulata. Ja uus on tihti taasleitud vana. 

Oh, paneks need imenimed siia, mis Spotify wrapped pakkus. Nõnda, mais oli mul atmospheric instrumental soundtrack phase ja oktoobris cottagecore metropopolis indie pop phase. Hariv. Mõtlesin, et metropopolis on mingi suvakas kreeka keele moodi sõna (sest miks muidu metropopolis mitte metropolis), enne kui guugeldasin, et tänapäeval täitsa muusikastiil selline. 

Olivia Dean "Be my own boyfriend" jt.
Jube raske oli ühte laulu valida, sest sain Olivia Deanilt ühe laulu teada ja siis kuulasin järgmist ja järgmist ja järgmist jne ja mitte ühtegi halba laulu ei tulnud. 

Chappell Roan - Good luck, babe!
Saan aru, et Chappell Roan on väga kuulus laulja. Sain tema olemasolust teada kusagil novembris, kui YT selle laulu mulle käima pani. Väga hästi tõmbas tähelepanu, kümme sekundit hiljem mõtlesin misasi seeee on? Tubli. Kellele ballaadi, siis "Coffee" on tal näiteks. (Pole sama mis Sabrina Carpenteri "Espresso".)

Fifty fifty - Cupid
HOIATUS! Hirmsasti hakkab kummitama.
Kindlalt kõige veidram laul sel aastal. Hoolimata sellest kuulasin seda väga palju. Nagu kartulikrõpsudega: kuulad ja mõtled, et miks ma sihukest laulu kuulan ometi, aga samas on endal jube tore. Sellepärast kuulangi siis ju. Selline naiivne nänänä.

Del Water Gap - All we ever do is talk
Mulle meeldib see. Tempokas ka.

Matti Bye - Recomposed
See on üks jupp seriaali "Young royals" originaalmuusikat. Võiks "Lumekuninganna" taustaks ka olla. Selle õige "Lumekuninganna", mis on natuke hirmus, kuigi jää ja loss on väga ilusad. Kõlab nagu kristallide ähvardav sätendamine.

Tom Odell - The best day of my life
Kohe, kui see klaver alguses pihta hakkas, olin mina muidugi alatiseks ree peal. Laulja laulab, et parim päev ja tore ja kõik värk, aga kõla on melanhoolne. Sihuke asi on eestlastele ju tuttav küll. Laulda rõõmsast asjast mitte kuigi rõõmsalt. Võib-olla kavalaim asi selle laulu juures on, et ta on ainult mingi 2:30 pikk. Alati mõtled, et juba lõppes ära, tahaks veel kuulata. 

Anett - Behind those eyes jt
Anett on siin blogis juba üle 10 aasta figureerinud. Eesti Lauluga seotud postitustes. Allpool mõned väljavõtted.

15.02.2014 - Jälle üks cooli häälega naislaulja. / Einoh, armas tüdruk ju.
02.03.2014 - Lauljal oli ilus kleit.
15.02.2015 - Aga Wilhelmi laulja kleit on rohkem minu maitse järgi.
22.02.2016 - Ahaa, see tütarlaps on Wilhelmi laulja. Selle eest saab plusspunkte küll (Wilhelm on kollektiiv, mis mulle teoorias meeldib). / Lauljanna hääl on tõesti väga ilus / See neiu seevastu tundub sihuke, et temaga ma tahaks sõber olla.

See sõberolemise teema tuleb ilmselt sellest, et ta tundub tüübilt mulle sarnasem kui paljud lauljad.

Nieve Ella - Car park
Energia. 

Léon - Pretty boy
Energia, osa 2. Pane see käima ja mine kõnni. Vaata kui hea samm sisse tuleb.

Flowerovlove - Love you
Kas laul, kus põhisõnad on love you, and I'll always love you forever saab mitte läila olla? Saab. Energiline on (jep, veel üks). Armastuse energia võib-olla ; )

Rootsi rahvalaul Uti vår hage (siin esitab The Real Group)
Volbrilaul Rootsis. Saab rootsikeelseid taimenimesid õppida, kes soovib. Ja lõpuks tuleb ikkagi õnn.

Rhys - Alice
Mõnusalt melanhoolne. Jutustav ühtlasi.

Herreys "Diggi-loo diggy-ley" Eurovisioonil
Sain siit teada, et nende nime hääldatakse HerREYS, mitte HERreys. Mu lemmikumaid eurolugusid läbi aegade. Ja seda, kuidas onud 40 aastat hiljem energiliselt karglevad, on tore vaadata. Koreograafia on imeline, ülikonnad ka (päris tõsiselt). Ja kingad on 40 aastat hiljem ikka kuldsed, sest nii ütleb laulusalm. 

Céline Dion "Hymne à l'amour" olüpiamängude avatseremoonial
Ma ilmselt ei mõista pooltki tähendust, mis Céline Dionil ja sellel laulul prantsuskeelses maailmas on, aga siiski jube efektne värk oli. Isegi see läbimärg klaver mõjub asja planeeritud osana. Olümpiamängude avatseremoonia oli üldse äge. Kohati üle vindi keeratud, nagu Eurovisiooni oleks vaadanud. Kõige rohkem meeldis, et asi toimus jõe ääres ja linna peal, mitte kusagil ülisuures hallis/staadionil.

Lõpuks reklaamin jätkuvalt aasta alguses loetud raamatut "Nii see kõlab", mis räägib muuhulgas sellest, kuidas inimese aju muusikat töötleb. 

Tauno Vahter "Elevandi üksildus"


Siin jookseb paralleelselt kaks lugu. Üks toimub tänapäeval ja räägib sellest, kuidas Eesti rikkamaid inimesi suurärimees Ralf Vessenberg tahab endale elevanti osta. Asja peab korda ajama tema parem käsi (jutustaja) Martin Fuks. Teine lugu leiab aset 1930-40ndate Eestis, seal on tegelasteks otseses mõttes väga kaalukas naine Aliide ja mõned inimesed, kes paksu naise imeinimesena rahvale näitamise pealt raha teenivad. 


Ausalt öelda olin juba leppimas sellega, et need kaks lugu pole omavahel seotud, aga raamatu lõpuosas siiski selgus, et on seotud. 

Stiil oli taunovahterlikult kerge ja arusaadav. Nalja tehti, aga seekord nii palju ei naernud kui Vahteri eelmisi raamatuid lugedes. 

Üks detail jäi silma, mis mulle uskumatu tundus. Ühes kohas kasutas Ralf Vessenbergi umbes 20-aastane tütar sõna tolmumantel. Näidake mulle 21. sajandil sündinud inimest, kes üldse teab, mis on tolmumantel. Ma ise (kaugetest 1980ndatest pärit) olen sõna küll kuulnud, aga käisin ka seletavast sõnaraamatust vaatamas, mis ta täpselt on. Mulle üldiselt tundub, et pole kuigi levinud sõna. Võib-olla alahindan tema levimust ja 21. sajandil sündinuid. 

(Maitea miks tuli praegu pähe kujutluspilt, kuidas Tauno Vahter satub misiganes põhjusel seda postitust lugema ja näeb, et ma närin mingi suvalise sõna kallal ja raamatu enda kohta suurt ei ütle. Ehk ta muheleks selle peale. Ma ei tunne teda, aga tundub muheleja tüüpi inimene.)

Aga seesama noor inimene, kes tolmumantlist rääkis, oli lahe tegelane tegelikult. Päris terava ütlemisega.

Hariv oli ka. Vahepeal olid peatükid, mis rääkisid näiteks (suurte) loomade (näitamise eesmärgil) pidamise ajaloost. Rändtsirkused, loomaaiad ja niukesed kohad. 

Vigu oli raamatus. Mitte ülipalju, aga nii palju, et hakkasin tähele panema.

Kaane eest kiidan, see on ju lilla!

Ei tule rohkem juttu kuidagi. Raamatu pealkiri meeldis. Annab ainest mõelda, kuidas täpselt ta sisuga seostub. Mitmel moel ma arvan.

See on jah hobune. Raamatus oli kurbnaljakas stseen,
kus proua Aliide ühe hobusega pikad jutud maha rääkis.


Samalt autorilt varem loetud :

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista.

Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada.

Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult.

Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu.

Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut". Tugev ebaharilik naistegelane ja tema ümber ülidetailne lugu. "Smilla" oli isegi keerulisem vist, "Lohetätoveeringuga tüdruku" puhul oli lugemise ajal lihtsam meeles hoida, mis toimub. ("Preili Smilla" on tegelikult varasem raamat kui "Lohetätoveeringuga tüdruku" 1. osa - üks ilmus 1992, teine 2005.)

Ma ei ole kunagi uskunud inimeste külmusse. Jäikusse küll, aga mitte külmusse. Elu olemus on soojus. Isegi vihkamine on soojus, mis on pööratud oma loomuliku suuna vastu.

Smilla meeldis, eriti raamatu esimese kolmandiku jooksul. Seal oli ka rohkem juttu tema lapsepõlve ja muu tausta kohta. Smilla oli terav kriit. See, kuidas raamatut jutustati pidi ehk ka lugejale seda peegeldama. See nimetatud deitailsus, niisiis. Kui Smilla kuhugi tuppa sisse astus, siis loeti kõik ette, mis seal toas ja millises asukohas oli. Lugejana oli tunne, et need kirjeldused on olulised, mitte niisama mingi ruumitäide, et kell oli seinal ja nii. 

Smilla oli lausa nii terav kriit, et kui ta lugu lahendades mingile järjekordsele asjale pihta sai (mingi väikse mõistatuse lahendas), siis ei kirjeldatud lugejale mõttekäiku, kuidas ta asjast aru sai. Ühel hetkel ta lihtsalt sai aru. Ütleme, et see pani ennast mitte kuigi terava kriidina tundma. 

Smillal oli kerge armuliin ka, aga see tundus pigem üleliigne ja tema loomusele mitteomane. 

Ma ei ole täiuslik. Mulle meeldivad rohkem lumi ja jää kui armastus. Mul on kergem tunda huvi matemaatika vastu kui armastada oma ligimesi.

Kõiki muid tegelasi oli raamatus ilmselgelt liiga palju. Algusest peale pidanuks hakkama üles kirjutama inimesi, keda mainiti. Tundus olevat eeldus, et lugeja mäletab kõiki, keda kordki mainitud. 

Raamatu kirjutamise eesmärk tundus olevat kanakitkumine Taani kui koloniaalriigiga. Kuidas Taani suhtub Gröönimaasse, kuidas teda ära kasutab, ära kasutanud on jms. 

Gröönimaast rääkivad osad olid ühed paremad kogu raamatus. Need olid mõnusalt hajusalt läbi raamatu pikitud. Ei saanud korraga liiga palju ega läinud tüütuks kultuuritutvustusjoruks. 

Stiil oli eriti raamatu esimeses kolmandikus vaimukas ja terav, sealt edasi läks lugu süngemaks ja stiil tavalisemaks. 

Võib-olla, et üks põhjustest, miks ma ise pole oma elu lastega piinanud, on see, et ma olen liiga palju mõelnud küsimuse üle, miks inimesed kaotavad julguse üksteisele otse silma vaadata.

Üldiselt soovitaks seda raamatut oma emakeeles lugeda. Võib ka võõrkeeles muidugi, kui on vastavas keeles suurepärane teadmine laevandusterminite, geoloogiaterminite ja maiteamis teadusterminite kohta. Ma lugesingi eesti keeles, inglise keeles poleks välja mänginud ma kardan. 

Seda raamatut ei ole lihtne lugeda. Peab keskenduma ja tähele panema, et piisavalt ree peal püsida, et suurest loost üldiseltki aru saada. Samas igav ei ole. Ja lõpus läheb suisa ulmeliseks kätte. Nõnda et lausa rohkem kui ühel põhjusel teda õhtul enne magamajäämist pigem ei loeks.


Läheb madalaimate skooride toppi.

Cale Dietrich / Sophie Gonzales "If this gets out"

 

Jällegi üks lugu muusikamaailma telgitagustest. Noh, vähemalt kirjade järgi. 

Saturday on 4-liikmeline poistebänd, maailmas väga edukas ja (peamiselt) tüdrukud armastavad ja kõik see värk. Bändi liikmed on Zach, Ruben, Angel ja Jon. Kaks esimest on kordamööda peatükkides jutustajad. Nemad kaks seetõttu, et nende vahel tekib ühel hetkel ka romantikaliin. 

Lisaks sellele liinile püüab raamat näidata, kuidas muusikatööstus tõesti ongi tööstus, kus luuakse muusikat, aga ka artiste. Artistid on tegelaskujud, keda inimesed mängivad, need ei ole inimesed ise. Noh, kogu see teema. Kuidas kõik käib tegelikult produktsioonifirmade taktikepi järgi ja see, mida artist ütleb (ja mida ta ei ütle), on talle ette kirjutatud. 

Mul kippusid Zach ja Ruben omavahel segi minema. Teisalt see nagu väga ei seganud, sama lugu ju läks edasi kogu aeg, ükskõik kumb parajasti jutustas. Neist kahest rohkem meeldis ehk hoopis kolmanda bändiliikme Angeliga seotud kõrvallugu. Kuigi ka see polnud midagi uut ega üllatavat. Bändimehe elu on raske ja inimesed kasutavad erinevaid vahendeid sellega toimetulekuks.

Kogu lugu ei seganud mind, aga eriti ei kottinud ka. Käis nagu mingi suhtedraama, aga see polnud kuigi dramaatiline. Suur osa tegevust toimus Euroopas tuuritamise ajal, aga see eriti silma ei paistnud. Vahepeal mainis, et oleme Amsterdamis või oleme Budapestis, aga see ei tulnud piisavalt esile, et  tekkinuks tunne kellegi Amsterdamis või Budapestis olekust. 

Lõpp läks kuidagi roosaks. Minu jaoks naiivsevõitu.

Levinud arvamuse kohaselt on raamatu näol tegemist One Directioni fan fictioniga või lihtsalt sellest orkestrist inspireeritud looga. Ei oska nõustuda ega vastu vaielda.

Raamat nagu mage supp - sööd ära ja halb ei ole, aga rõõmu ka eriti pole. Lurr. Süsteemi ei vaeva, lahkub kiirelt.

Vähe punkte sai kokku kuidagi. 

Pool punkti tuli sellest, et autorid
on naine ja mees.

Tellimine: Postitused (Atom)