Truffe kirjanurk

1987. aasta suvel on 17-aastase Elio vanemate Itaalia suvilas külas 24-aastane Oliver (tegevusala mõttes filosoofia doktorant). Raamat on sisuliselt nagu Elio päevik, kus ta kirjeldab oma mõtteid Oliverist ja tundeid tema suhtes. Sellest, mis suve jooksul toimus, räägitakse muidugi ka.  Hakkasin seda algul audioraamatuna kuulama. Üleliia kaugele ei jõudnud, sest nagu raske oli jälgida. Samas tundus, et see võiks mulle siiski väga meeldida, mistõttu võtsin eestikeelse paberraamatu ja hakkasin otsast peale lugema. Isiklikkuse tase oli niuke, et vahepeal tundus nagu ma ei peaks kellegi võõra kohta midagi sellist lugema (=teadma). Väga aus. Ja nii ilusasti kirjutatud. Stiili eest kõige kõrgemad hinded. Vahepeal mõtlesin, et kogu selle loo võiks edukalt ka näiteks luuletuste tsükli või poeemina kirjutada, sest ka proosatekst oli väga poeetiline. Pole lihtne kirjeldada mingeid tundeid (näiteks igatsust) banaalselt kõlamata, siin tuli see välja. Vahepeal mõtlesin ka, kas näiteks Elio isa ...

"Edevuse laada" lugemine oli natuke saaga moodi. Kõigepealt leidsin raamatukogust ühe ingliskeelse 1959. aasta väljaande lahedate illustratsioonidega. Mustvalged ja lisaks mõned värvilised. Vaat sellised: Mõtlesin et oh, seda loengi. Lugesin ka hea mitukümmend lehekülge. Võimatu polnud, kuigi tekst oli tihe nii füüsiliselt kui sisuliselt ja vormiliselt (autor armastas jaankrossilikke kümnerealisi paljude kirjavahemärkidega lauseid). Ja noh, selle raamatu inglise keel pole päris see, mis 21. sajandi oma (kuigi, taaskord, põhimõtteliselt loetav).  Tekkis tunne, et kui lähiajal veel mõnda raamatut lugeda tahan jõuda, siis võiks eestikeelsele versioonile üle minna. 862 lehekülge (ja pisut audioraamatut) hiljem  võib öelda küll, et eesti keeles sai tõesti rutem.  Tegevus algab 1814. aastal, kui Becky Sharp ja Amelia Sedley lahkuvad tüdrukute internaatkoolist. Kunstniku ja tantsijanna tütar Becky asub peagi tööle guvernandina, jõukamast perest Amelia töötama ei pea - pigem...

Jällegi täiesti juhuslikult raamatukogus leitud raamat. Kaanepilti vaadates tundus, et mingi konks on siin, see kindlasti pole tõsiselt mõeldud. (Selgus, et ka kaanel roosa kasutamine polnud juhuslik.) Pealkiri oli ka intrigeeriv ja algust lugedes tundus loetav.  Bitterfittan on väljend kibestunud naise kohta. Bitter tähendab mõru või kibe(stunud) ja fitta(n) on vulgaarne sõna suguelundite kohta. Mõtlen ammu, kas selle eestikeelne vaste tulebki just rootsi keelest. Kõlaline sarnasus on olemas. Raamatu alguses istub 30-aastane Sara lennukis, et Rootsist Tenerifele sõita. Tal on nimelt kõik üle visanud. Ta on väikse poja vanaema juurde viinud ja mehele teatanud, et kui ta nüüd korra minema ei lähe, siis on täitsa lõpp. Lisaks sellele, mida Sara Tenerifel teeb (jälgib teisi inimesi, loeb feminismiklassikat) ja mõtleb, on raamatus ka tagasivaated tema lapse- ja teismelisepõlve, inimestele ja sündmustele, mis teda mõjutasid. Milline oli ema, milline isa, ka kool, kus ta käis, sõbrad....

Kunagi ammu nägin seda poes ingliskeelsena ja vaatasin, et ehk päris huvitav, kuivõrd sisus lubas Suurbritannia ringreisi. Nüüd leidsin ta juhuslikult eesti keelde tõlgituna ja mõtlesin, et võiks ju lugeda kah.  Peategelane Britt on Ameerika tüdruk, lapsest saati jalgpalli (päris jalgpalli, mitte ameerika oma) mänginud, aga saanud hiljuti teada, et enam ta tervislikel põhjustel mängida ei saa. Raamat algab sellega, et kooli kirjandusõpetaja on Briti ja tema kolm koolikaaslast kutsunud kohtumisele. Nad saavad võimaluse osaleda inglise kirjandusega seotud võistlusel-ringreisil, mis algab Londonis ja kus parimale on auhinnaks sada tuhat dollarit. Britt tahab väga võita, sest spordistipendiumita (millest ta nüüd ilma on jäänud) poleks tal võimalik ülikooli minna.  Ei saa salata, algusest peale oli imelik. Väga ruttu jõuti selle kohani, kus osalejad Londonis maandusid ja võistlus pihta hakkas. Ei mingit teemat, kuidas võistlejate vanemad sellega nõusse saadi näiteks. Kogu see ...

Ohio osariigi väikelinnas elav 11. klassi poiss Jackson on seotud kooliteatriga, aga mitte näitleja vaid tehnilise töötajana. (Kes on eesti keeles stage manager ?) Teatri ja sõber Bowie' kaudu sõbruneb ta ujumisega tegeleva lõpuklassi poisi Liamiga. Liam kandideerib kooliteatri etendusse ja osutub heaks näitlejaks. Jacksonile meeldib Liam. Ka Jacksoni õele Jasmine'ile meeldib Liam. Lugu areneb mitmete keerdkäikude kaudu, kuni saab lõpplahenduse kooliteatri etenduse käigus.  See oli täiesti tavaline Ameerika keskkooliromaan. Tõesti polnud midagi erilist. Ometi nende mitteeriliste hulgas tore ja tubli. Tore ja tubli tähendab ka, et ei aja närvi. Saab lihtsalt lugeda ja läheb kiiresti edasi ka. Peategelane Jackson oli muuhulgas kuulmispuudega. Huvitav oli lugeda, milliseid probleeme tal sellega seoses ette tuli. Huultelt lugemise keerukusega seoses näiteks. Ja sellega, et kuuldeaparaat pole päris võluvits, kuigi inimesed nii arvama kipuvad. Või kui raske on viibida suures seltskon...