André Aciman "Kutsu mind oma nimega" / "Call me by your name"

1987. aasta suvel on 17-aastase Elio vanemate Itaalia suvilas külas 24-aastane Oliver (tegevusala mõttes filosoofia doktorant). Raamat on sisuliselt nagu Elio päevik, kus ta kirjeldab oma mõtteid Oliverist ja tundeid tema suhtes. Sellest, mis suve jooksul toimus, räägitakse muidugi ka. 

Hakkasin seda algul audioraamatuna kuulama. Üleliia kaugele ei jõudnud, sest nagu raske oli jälgida. Samas tundus, et see võiks mulle siiski väga meeldida, mistõttu võtsin eestikeelse paberraamatu ja hakkasin otsast peale lugema.

Isiklikkuse tase oli niuke, et vahepeal tundus nagu ma ei peaks kellegi võõra kohta midagi sellist lugema (=teadma). Väga aus. Ja nii ilusasti kirjutatud. Stiili eest kõige kõrgemad hinded. Vahepeal mõtlesin, et kogu selle loo võiks edukalt ka näiteks luuletuste tsükli või poeemina kirjutada, sest ka proosatekst oli väga poeetiline. Pole lihtne kirjeldada mingeid tundeid (näiteks igatsust) banaalselt kõlamata, siin tuli see välja. Vahepeal mõtlesin ka, kas näiteks Elio isa kaudu kõneles Aciman ise.

Häbi hiilis läheduse kannul. 

Loo jutustamine polnud alati lineaarne, mistõttu ehk igal hetkel polnud kõige lihtsam jälgida, ühtlasi oli jutustamine sihuke unelev, aga see sobiski hästi, vaadates, millest jutt käis. Mõtisklemine soodustas raamatusse sisseimbumist (nimelt imbumist mitte sisseelamist).

Üks neid raamatuid, kus suve oli selgelt tunda. Kujutluspildid olid ainult päikselised ja soojad. Suurem osa tegevust toimus Liguurias. Vaatasin järgi, et see on Itaalia saapa ülaosa esikülg. Kaunis mereäärne maakond. Meräärsus oli sisus ka kuulda.

Kui millegi kallal norida, siis ma oleks võib-olla raamatu lõpuosa teisiti teinud, aga polnud ka sellisena halb, kui ta oli.

Miks sa ennast kogu aeg maha teed? - Ma ei tea. Vist sellepärast, et sina ei saaks seda teha.

Raamatu tagakaas ütleb, et tänapäeva ilusamaid armasturomaane. Põhimõtteliselt nõus. Vähemalt siin sain aru sellest armastusromaani osast, kuigi ta oli suuresti ka coming of age. Arvan, et see raamat ei kao aegade hämarusse.

Raamatu põhjal tehtud filmi pole veel näinud. See sai kunagi palju tähelepanu (sh Oscari nominatsioone). Audioraamatut (ehk Elio mõtteid) luges filmis Oliveri mänginud Armie Hammer. Selline valik oli väga call me by your name. 

Filmist pärit Sufjan Stevensi laulu soovitas mulle kunagi Youtube. Palju kuulasin, palju kummitas. See on hea laul. Ka Oscari nominent.

Järg on ka olemas. Tõmbab lugema, kuigi mõnevõrra on kartus, et teine osa on jamam (sest tihti on).



William Makepiece Thackeray "Edevuse laat" / "Vanity Fair"

"Edevuse laada" lugemine oli natuke saaga moodi. Kõigepealt leidsin raamatukogust ühe ingliskeelse 1959. aasta väljaande lahedate illustratsioonidega. Mustvalged ja lisaks mõned värvilised. Vaat sellised:

Mõtlesin et oh, seda loengi. Lugesin ka hea mitukümmend lehekülge. Võimatu polnud, kuigi tekst oli tihe nii füüsiliselt kui sisuliselt ja vormiliselt (autor armastas jaankrossilikke kümnerealisi paljude kirjavahemärkidega lauseid). Ja noh, selle raamatu inglise keel pole päris see, mis 21. sajandi oma (kuigi, taaskord, põhimõtteliselt loetav). 

Tekkis tunne, et kui lähiajal veel mõnda raamatut lugeda tahan jõuda, siis võiks eestikeelsele versioonile üle minna. 862 lehekülge (ja pisut audioraamatut) hiljem  võib öelda küll, et eesti keeles sai tõesti rutem. 

Tegevus algab 1814. aastal, kui Becky Sharp ja Amelia Sedley lahkuvad tüdrukute internaatkoolist. Kunstniku ja tantsijanna tütar Becky asub peagi tööle guvernandina, jõukamast perest Amelia töötama ei pea - pigem on ootuspärane tema peatne abiellumine. Kuna Euroopas on tormilised ajad, siis on sündmustega seotud muuhulgas Napoleoni tagasitulek Elbalt ja Waterloo lahing. (Paar peategelast on sõjaväelased ka.)

Tutvume mitmete inglise perekondadega, nende liikmed moodustavad värvika tegelastegalerii. Becky ja Amelia on selgelt teineteisele vastanduvad - esimese eesmärk on misiganes vahendeid kasutades seltskonnas kellekski saada, teine pigem ei soovi rahvahulkades silma paista, on vaikne, naiivne, allaheitlik. Autor ei kiida Bettyt, kes seisis enda eest valedel põhjustel, aga samas ei meeldi talle liiga palju ka Amelia, kes üldse enda eest ei seisnud. Kuigi eri põhjustel, ei armasta (naiste) seltskond eriti neid kumbagi, mehed eelistavad mitteametlikuks suhtluseks selgelt Beckyt.

Nii oli Becky elu auahnuseks, et ta oleks ja et teda peetaks lugupeetavaks daamiks; ja selle eesmärgi poole püüdis ta hämmastama visaduse, agaruse ja eduga.

Raamatu alapealkiri on romaan ilma kangelaseta. Ma ütleks, et kes otsib, see leiab. Kui ei otsi, siis tõesti ei leia. Aga see on tõesti vist üks kuulsamaid raamatuid, kus peategelane ei ole just hea tegelane. Becky Sharp on valelik teeskleja, mõni ütleks et tõusik. Aga mitte ainult tema. Mulle meeldib lause, mida öeldakse 2018. aasta "Edevuse laada" seriaali iga osa alguses: This is vanity fair - the world where everyone is striving for what is not worth having.

Tundub, et mitmete tegelaste perekonnanimed võisid siin tagamõttega olla. Becky Sharp, William Dobbin (sõna tähendab tööhobust, tegelane oli vaikne, paljude arvates mitte kuigi huvitav tubli sõjaväelane), Stunnington (korra mainitud ilus naine). 

Raamatus oli mitmeid sõnu, väljendeid ja ideid, mis 21. sajandiks on vananenud, aga on tolle ajastu headeks kirjeldajateks. Näiteks väljend make love tähendas 19. sajandil flirtimist. Kui see lugedes tähelepanuta jätta, võib täitsa naljakas olla.

Aga. Selle kõrval, mis on vananenud, on terve hulk mõtteid ja nähtusi, mis on nii ajatud, et kakssada aastat hiljem on kõik (ikka või jälle) samamoodi. 

The bearded creatures are quite as eager for praise, quite as finikin over their toilets, quite as proud of their personal advantages, as conscious of their powers of fascination, as any coquette in the world. 

Sain ruttu aru, millest raamatu suur maht tuleb - jutustaja armastas rohkesõnaliselt jutustada. Samu asju saanuks oluliselt lühemalt ja kõrvalepõikeid tegemata öelda. Teisalt, kui ohtra- ja suuresõnaline jutustamine kuhugi sobib, siis raamatusse, mille nimi on "Edevuse laat". Kohati läks muidugi üsna ujuma oma jutuga, eriti lõpuosas, kus oli järsku mitu lehekülge mingil lambil Saksa seltskonnaelu teemal (ja tegelaste nimed läksid järjest kummalisemaks). 

Jutustaja oli natuke nagu eraldi tegelanegi, aga suurt midagi temast endast teada ei saanud. Wiki ütleb, et jutustaja on mõnevõrra ebausaldusväärne ja mõeldud kui puppet master.

"Edevuse laat" on (koos "Vihurimäega") minu lemmikumaid raamatupealkirju läbi aegade. Loen, et väljend polegi Thackeray enda välja mõeldud, vaid pärineb ühest 17. sajandi kirjutisest.

See raamat on klassikaline näide klassikast. Sobib imeliselt kirjandusteose analüüsiks. Tunde võiks eri nurkade alt analüüsida.



Maria Sveland "Bitterfittan"

Jällegi täiesti juhuslikult raamatukogus leitud raamat. Kaanepilti vaadates tundus, et mingi konks on siin, see kindlasti pole tõsiselt mõeldud. (Selgus, et ka kaanel roosa kasutamine polnud juhuslik.) Pealkiri oli ka intrigeeriv ja algust lugedes tundus loetav. 

Bitterfittan on väljend kibestunud naise kohta. Bitter tähendab mõru või kibe(stunud) ja fitta(n) on vulgaarne sõna suguelundite kohta. Mõtlen ammu, kas selle eestikeelne vaste tulebki just rootsi keelest. Kõlaline sarnasus on olemas.

Raamatu alguses istub 30-aastane Sara lennukis, et Rootsist Tenerifele sõita. Tal on nimelt kõik üle visanud. Ta on väikse poja vanaema juurde viinud ja mehele teatanud, et kui ta nüüd korra minema ei lähe, siis on täitsa lõpp. Lisaks sellele, mida Sara Tenerifel teeb (jälgib teisi inimesi, loeb feminismiklassikat) ja mõtleb, on raamatus ka tagasivaated tema lapse- ja teismelisepõlve, inimestele ja sündmustele, mis teda mõjutasid. Milline oli ema, milline isa, ka kool, kus ta käis, sõbrad. 

Paneb muhelema, et Tenerife kohta öeldakse rootsi (ja saksa) keeles Teneriffa.

Raamat mõjub autobiograafilisena, tihti ka mitte ilukirjandusena. Autor seda päris autobiograafiaks ei pea, kuigi peategelane Sara on ajakirjanik nagu Maria Sveland. Mingis kohas öeldi, et on radikaalfeministlik teos. Jah, võib-olla. Samas see radikaali osa kehtis ehk rohkem raamatu ilmumise aegu. Praegu lugedes tundub, et äkki on natuke vananenud - kirjutatu ei mõjunud sugugi uudsena. Teisalt muidugi ta pole vananenud ses mõttes, et probleemid on ilmselt jätkuvalt samad. Või? Ikka see, et mis on lubatud meestele, pole lubatud naistele. Mis on meeste puhul normaalne, on naiste puhul häbiväärne. Pealesurutud ja ettemääratud soorollid. 

Autori sõnul on tegemist poliitilise raamatuga ja peategelane on meelega majanduslikult kindlustatud ja normaalse mehega maailma kõige feministlikumas riigis elav naine. Sest kui juba tema tunneb naiste teisitikohtlemist nii tugevalt, siis ilmselt nõrgema stardipositsiooniga naised tunnevad seda veelgi enam. 

Enamasti on mul kahetised tunded feministlike raamatutega. Ühest küljest võib paljude asjade osas kaasa noogutada, teisalt tuleb ette kohti, kus sisu hakkab närvi ajama, sest tundub, et naistel on nii halvasti-teemaga minnakse liiga kaugele. Aga siin tõdes ka Sara siiski lõpuks, et ise oled oma õnne sepp.

Näe, sellel on järg ka olemas, kus tegevus toimub kümme aastat peale esimest osa ja teemaks on lahutusega seonduv.

Sara jaoks oli oluline vahe mehel, kes sulle lihtsalt apelsini annab,
ja mehel, kes selle su jaoks ära ka koorib.


Becky Dean "Armastus & teised suured lootused"

Kunagi ammu nägin seda poes ingliskeelsena ja vaatasin, et ehk päris huvitav, kuivõrd sisus lubas Suurbritannia ringreisi. Nüüd leidsin ta juhuslikult eesti keelde tõlgituna ja mõtlesin, et võiks ju lugeda kah. 

Peategelane Britt on Ameerika tüdruk, lapsest saati jalgpalli (päris jalgpalli, mitte ameerika oma) mänginud, aga saanud hiljuti teada, et enam ta tervislikel põhjustel mängida ei saa. Raamat algab sellega, et kooli kirjandusõpetaja on Briti ja tema kolm koolikaaslast kutsunud kohtumisele. Nad saavad võimaluse osaleda inglise kirjandusega seotud võistlusel-ringreisil, mis algab Londonis ja kus parimale on auhinnaks sada tuhat dollarit. Britt tahab väga võita, sest spordistipendiumita (millest ta nüüd ilma on jäänud) poleks tal võimalik ülikooli minna. 


Ei saa salata, algusest peale oli imelik. Väga ruttu jõuti selle kohani, kus osalejad Londonis maandusid ja võistlus pihta hakkas. Ei mingit teemat, kuidas võistlejate vanemad sellega nõusse saadi näiteks. Kogu see võistluse teema mõjus üleüldse jaburalt kogu raamatu jooksul.

Siis kohtus Britt täitsa juhuslikult briti noormehe Luke'iga kes, oli lihtsalt nõus temaga võistlust kaasa tegema. Aga romantikateema tundus loole külgepoogituna. 

Dialoog oli tihti ebaloomulik, nagu ka Briti tunnete kirjeldused (jõnks siin ja jõnks seal iga kord, kui Luke'i käsi või jalg teda puudutas). Mõjus kehvapoolse lasteraamatuna (ka muinasjutuna?), kuigi polnud sellena mõeldud. Kuigi. Kui natuke nokitseda, siis sellest võiks ehk saada laheda lasteraamatu. Paneks läbitehtava reisi illustreerimiseks kaardi ka juurde ja kirjutakski meelega veelgi lihtsamas (aga paremas) stiilis. 

Paraku ei suutnud midagi selle raamatu puhul huvitav ega uudne olla. Isegi pealkiri on juba 177 korda olnud. Kui telekas poleks parajasti käinud kergejõustikuülekanded, mille kõrvale seda raamatut poole silmaga mugav lugeda oli, oleksin ta ilmselt pooleli jätnud.


Adib Khorram "The breakup lists"

Ohio osariigi väikelinnas elav 11. klassi poiss Jackson on seotud kooliteatriga, aga mitte näitleja vaid tehnilise töötajana. (Kes on eesti keeles stage manager?) Teatri ja sõber Bowie' kaudu sõbruneb ta ujumisega tegeleva lõpuklassi poisi Liamiga. Liam kandideerib kooliteatri etendusse ja osutub heaks näitlejaks. Jacksonile meeldib Liam. Ka Jacksoni õele Jasmine'ile meeldib Liam. Lugu areneb mitmete keerdkäikude kaudu, kuni saab lõpplahenduse kooliteatri etenduse käigus. 

See oli täiesti tavaline Ameerika keskkooliromaan. Tõesti polnud midagi erilist. Ometi nende mitteeriliste hulgas tore ja tubli. Tore ja tubli tähendab ka, et ei aja närvi. Saab lihtsalt lugeda ja läheb kiiresti edasi ka.


Peategelane Jackson oli muuhulgas kuulmispuudega. Huvitav oli lugeda, milliseid probleeme tal sellega seoses ette tuli. Huultelt lugemise keerukusega seoses näiteks. Ja sellega, et kuuldeaparaat pole päris võluvits, kuigi inimesed nii arvama kipuvad. Või kui raske on viibida suures seltskonnas, kus paljud inimesed samaaegselt omavahel midagi ütlevad jne. 

Kui raamatus on erivajadusega tegelane, mõtlen ikka, miks selle vähemuse esindajad pole raamatute nö kohustuslike tegelaste hulgas. Paari teise vähemuse esindajad ju tänapäeva lääneriikide kirjanduses (ja filmides ja seriaalides) on. Kas mõni vähemus on teisest tähtsam? Arvatavasti kehtib siingi see, mis igal pool mujal - võidab see, kes kõige kõvemini karjub. Ma ei väida, et ei peaks karjuma. Tubli, kes enda eest seisab, lihsalt mingite rühmade jaoks on kuuldavalt hääle tegemine ehk keerulisem. 

Meeldis idee moodsuse ja vanamoodsusega seoses. Neid pole tegelikult olemas ja uus on tihti taasleitud vana. Kooliteatri juhendaja oli saanud kõrgemalt poolt õiendada, et võtab lavastatavate näidenditega endale liiga suuri vabadusi, kaasajastab neid liialt. Selle peale mõtles ta et hea küll, hakkan Shakespeare'i lavastama, enam suuremat klassikat pole olemas. Ja tema Shakespeare'i lavastus nägigi välja täpselt nii, nagu ta Shakespeare'i kaasajal oli - mehed mängisid kõiki rolle, sealhulgas naiste omi. Ei saanud keegi öelda, et pole klassika, aga samal ajal oli ka väga kaasaja teemadesse sobituv.

Samalt autorilt varem loetud:

Ilmselt selle autori raamatutest on "The breakup lists" mulle kõige vähem meeldinud, aga, nagu öeldud, see pole mingi halb raamat, oma žanris on tubli. Teised olid lihtsalt veel paremad. Eriti Dariuse lood. 


Tellimine: Postitused (Atom)