Truffe kirjanurk

Ühe inimese elu viis erinevat versiooni. See, et tegemist on Tallinnas 21. sajandi alguses mingi eliitkooli lõpetanud tütarlapsega, on alati sama, aga edasi läheb iga lugu erinevaks. (Kuigi on ka kohti, mis võivad eri eludes sarnased olla.) Ühes elus satub peategelane Mari elama välismaale, ühes elus saab kohe peale keskkooli lõppu lapse, ühes elab riigiametnikuelu. Näiteks. Vist lisasin selle raamatu kuu raamatute hulka, sest ta tundus kirjelduse poolest saranane "Kesköö raamatukoguga" . Üleliia sarnane polnud, aga üsna selge lõpplahenduseni jõudis nagu Haigi raamatki.  Tundus, et autori mõte polnud raamatut kirjutada sellepärast, et tal oli mingi konkreetne lugu rääkida. Pigem oli raamatut tarvis selleks, et seal lihtsalt arutleda erinevate teemade/probleemide üle ja tegeleda ühiskonnakriitikaga. Minu meelest oleks arvamuskolumn nende teemade jaoks (vähemalt sellisel kujul) olnud parem koht kui raamat. Noh, et kui mul peaks olema soov lugeda, mis kõik Eestis halvasti on, si

Neljapäevase mõrvaklubi liikmed on endine luuretöötaja Elizabeth, endine meditsiiniõde Joyce, endine psühhiaater Ibrahim ja endine ametiühingutegelane Ron - neli naksakat pensionäri Coopers Chase'i nimelisest pensionäridekülast. Sellest, millist lugu nad seekord lahendasid, pole vist suurt mõtet rääkida. Või sellest, mis üldse sisu mõttes toimus. Ehk vaid seda ära mainida, et selles raamatus on tegelaseks ka rebane. (Rebane figureerib raamatusarja kujunduses algusest peale.) Oli Richard Osman oma tuntud headuses. Oskab hästi kirjutada teravmeelset ja hästi kirjutada südamlikku.  Baltikumi mainimine hakkas selles osas varakult pihta (Leedu sedakorda). Mul on juba küsimus, millal Richard Osman kutsutakse kirjandusfestivalile HeadRead. (Või millal ta tulla saab.) Neljapäevasest mõrvaklubist tehakse film ka. Helen Mirren, Pierce Brosnan, Ben Kingsley ja Celia Imrie mängivad peategelasi. David Tennant mängib ka kedagi.  Viiendat raamatut pole veel ilmunud ega ilmugi sel aastal. Peaks tu

Jällegi vahepeal üks niuke raamat, mille suvaliselt raamatukogus riiulist välja tõmbasin. Natuke otsisin taskuformaati, sest tundus, et rootsi keeles lugemiseks võiks ses suuruses asi jõukohasem olla. Kuigi eks ta õnneasi ole, taskuformaadis võib ka väga diipe asju avaldada. Raamat on paarist, kes läheb svingerite klubisse. Tundus, et ehk on lihtsama sõnavaraga teema. Hiljem sain aru, et see läks tegelikult täitsa naelapea pihta, sest vahepeal on läbi käinud väike nali, et peaks mõnda raamatut Leedu svingeritest lugema. Noh, leidsin Rootsi svingerid. Aga raamat on Leedus trükitud : ) Peategelased Åke ja Hanna on mingis Rootsi linnas elav abielupaar. Täpselt ei öeldud kui vanad, aga pakun, et kusagil viiekümnesed. Ükskord räägib Hanna sõber Camilla, et käis oma mehega kohalikus svingerite klubis. Hanna on intrigeeritud ja pakub Åkele, et võiks ka korra minna. Lähevad. Saabki siis lugeda, mis klubis juhtub ja mis pärast klubis käimist juhtub.  Enne svingimisest rääkima hakkamist käitus H

  See on tegelikult järg mõni aasta tagasi ilmunud raamatule "Sulnis Saara" , aga on ka eraldi vabalt loetav.   Mark Stend on 34-aastane ajakirjanik (ja mõnevõrra kirjanik). Tal on naine Elisabeth ja mõnekuune poeg Oskar, kellega elatakse Tallinnas Süda tänaval. Tegevus toimub 1939. aasta jaanuarist jaanipäevani. Hoolimata kurjakuulutavast aastanumbrist on poliitilise olukorra kohta vaid üks kuni paar lauset. Lisaks oma naisele märkab Mark ka teisi naisi. Näiteks seab sõbralikud suhted sisse ajalehetoimetuse sekretäripreiliga ja mõtleb viis aastat hiljem ka eelmise raamatu peategelase Saara peale. Eelmise raamatuga võrreldes on seekord veelgi rohkem rõhku pandud ajastutunde loomisele. Nagu autor oleks lugenud raamatut "Moodne joon" (mis on väga hea raamat). Küll mainitakse Kuld Lõvi ja Kultast, küll Lorupi kristalli ja Langebrauni portselani. Kohati jääbki mulje, et ehk on olulisem kogu ajast ja olust rääkida kui sisust. Mind iseenesest see ei seganud, sest võin se

Dawn Powell on aastail 1896-1965 elanud USA kirjanik. Minu jaoks oli ta täiesti tundmatu ja tundub, et Eestis üsna tundmatu ka üldiselt. (Näiteks ESTERis pole ühtki tema raamatut.) Raamat "The locusts have no king" ilmus 1948. aastal. Ka tegevus toimub 1940ndatel peale sõda. Raamatu pealkiri on lause Piiblist. Täpsemalt Saalomoni õpetussõnad 30:27. Otsisin eestikeelsena ka täislause välja:  Rohutirtsudel ei ole kuningat, ometi lähevad nad kõik rühmadena välja. Selle koha peal on teemaks väikesed tublid olendid, sipelgad ka näiteks.  Pealkiri on ühtlasi minu lemmikosa sellest raamatust. Tegevuskoht oli New York, tegelased mitmed kirjutistega seotud isikud. Kirjanik, näitekirjanik, kirjastajad. Aga tegelastega polnud hästi. Kui mõned peategelased välja arvata, kippusid nad omavahel sassi minema. Või kui mitte sassi minema siis vähemalt mitte meelde jääma. Rääkis ühest, rääkis teisest, hüppas kuidagi ja jälle mõtlesin et oota, kes see nüüd oligi ja miks ta äkki oluliseks muutus.

Vendela on 9. klassi õpilane 2000ndate Rootsi mingis linnas. Ta on niuke tubli tüdruku tüüpi tüdruk. Tema parim sõber on Tove. Enamasti hängivad nad koos kahe poisi Loke ja Nilsiga. Tegevuse käivitajaks saab uus klassikaaslane Silja, kes on teistsugune. Julge, mis peamine. Klassi senine hierarhia, mille tipus on Emelie-nimeline tüdruk, pannakse proovile ja mõni klassikaaslane osutub teistsuguseks kui seni arvatud.  Koduses elus mõjutab Vendela perekonda kümmekond aastat tagasi surnud väikevend Anton. Mis tunne siis on, kui sa pole mitte ainult ainuke laps, vaid ka ainuke laps, kes on alles ? Või kui oled teiste seltskonnas alatiseks  see inimene, kelle poeg ära suri. Jätkuvalt tervitan lühikesi avalauseid võõrkeelsetes raamatutes. Pealkirja "Flyga högt" võiks tõlkida umbes "Lennata kõrgelt". Vendelal on vana hea dilemma, et kõrgelt lennates näed rohkem, aga on võimalik ka kõrgelt kukkuda, samas kui pannkoogina maas lamada on turvaline, aga näed ainult ninaesist. Niu