Triin Talk "Auhind õigesti elatud elu eest"

Ühe inimese elu viis erinevat versiooni. See, et tegemist on Tallinnas 21. sajandi alguses mingi eliitkooli lõpetanud tütarlapsega, on alati sama, aga edasi läheb iga lugu erinevaks. (Kuigi on ka kohti, mis võivad eri eludes sarnased olla.) Ühes elus satub peategelane Mari elama välismaale, ühes elus saab kohe peale keskkooli lõppu lapse, ühes elab riigiametnikuelu. Näiteks.

Vist lisasin selle raamatu kuu raamatute hulka, sest ta tundus kirjelduse poolest saranane "Kesköö raamatukoguga". Üleliia sarnane polnud, aga üsna selge lõpplahenduseni jõudis nagu Haigi raamatki. 

Tundus, et autori mõte polnud raamatut kirjutada sellepärast, et tal oli mingi konkreetne lugu rääkida. Pigem oli raamatut tarvis selleks, et seal lihtsalt arutleda erinevate teemade/probleemide üle ja tegeleda ühiskonnakriitikaga. Minu meelest oleks arvamuskolumn nende teemade jaoks (vähemalt sellisel kujul) olnud parem koht kui raamat. Noh, et kui mul peaks olema soov lugeda, mis kõik Eestis halvasti on, siis ma ei ava selleks juturaamatut vaid näiteks ajalehe. 

See on maitse asi muidugi. Näiteks kaasaegset ühiskonda kritiseeriv teater ka mulle eriti ei istu. (Kuigi mõistan tema vajalikkust.)

Ühiskonnakriitikast tulenevalt oli ka stiil niuke... nooh, natuke kuri, kibe? Muidugi olid mõtted tuttavad ja polnud halvasti kirja pandud aga... Kordan ennast, aga mul ei tekkinud seda tunnet, mida raamatut lugedes tahaks. Närvi ajas liiga palju. 

Aga. Väga kiiresti liikus edasi, väga ruttu sai läbi. 


Richard Osman "Kõige viimane saatan"

Neljapäevase mõrvaklubi liikmed on endine luuretöötaja Elizabeth, endine meditsiiniõde Joyce, endine psühhiaater Ibrahim ja endine ametiühingutegelane Ron - neli naksakat pensionäri Coopers Chase'i nimelisest pensionäridekülast.

Sellest, millist lugu nad seekord lahendasid, pole vist suurt mõtet rääkida. Või sellest, mis üldse sisu mõttes toimus. Ehk vaid seda ära mainida, et selles raamatus on tegelaseks ka rebane. (Rebane figureerib raamatusarja kujunduses algusest peale.)

Oli Richard Osman oma tuntud headuses. Oskab hästi kirjutada teravmeelset ja hästi kirjutada südamlikku. 

Baltikumi mainimine hakkas selles osas varakult pihta (Leedu sedakorda). Mul on juba küsimus, millal Richard Osman kutsutakse kirjandusfestivalile HeadRead. (Või millal ta tulla saab.)

Neljapäevasest mõrvaklubist tehakse film ka. Helen Mirren, Pierce Brosnan, Ben Kingsley ja Celia Imrie mängivad peategelasi. David Tennant mängib ka kedagi. 

Viiendat raamatut pole veel ilmunud ega ilmugi sel aastal. Peaks tulema 2025. aastal. Vahepeal tuleb Osmanilt mingi muu raamat. 


Keeruline midagi paljusõnalist öelda selle raamatu või kogu sarja kohta. Kõik on nagu hästi. Sobib südamliku muhekrimi sõbrale.

Neljapäevase mõrvaklubi sarja eelmised raamatud:


Kõrgeim skoor sel aastal. 


Bengt Ohlsson "Swing"

Jällegi vahepeal üks niuke raamat, mille suvaliselt raamatukogus riiulist välja tõmbasin. Natuke otsisin taskuformaati, sest tundus, et rootsi keeles lugemiseks võiks ses suuruses asi jõukohasem olla. Kuigi eks ta õnneasi ole, taskuformaadis võib ka väga diipe asju avaldada.

Raamat on paarist, kes läheb svingerite klubisse. Tundus, et ehk on lihtsama sõnavaraga teema. Hiljem sain aru, et see läks tegelikult täitsa naelapea pihta, sest vahepeal on läbi käinud väike nali, et peaks mõnda raamatut Leedu svingeritest lugema. Noh, leidsin Rootsi svingerid. Aga raamat on Leedus trükitud : )

Peategelased Åke ja Hanna on mingis Rootsi linnas elav abielupaar. Täpselt ei öeldud kui vanad, aga pakun, et kusagil viiekümnesed. Ükskord räägib Hanna sõber Camilla, et käis oma mehega kohalikus svingerite klubis. Hanna on intrigeeritud ja pakub Åkele, et võiks ka korra minna. Lähevad. Saabki siis lugeda, mis klubis juhtub ja mis pärast klubis käimist juhtub. 

Enne svingimisest rääkima hakkamist käitus Hanna üsna tavaliselt.

Ütleme, et ei olnud väga üllatusi, vähemalt minu jaoks. Juhtusid üsnagi need asjad, mida ootasin, et säärase teemaga raamatus juhtuvad. 

Naljakas hakkas küll vahepeal. Oligi vist mõeldud, et hakkaks. 

Minu kõige suurem probleem selle raamatuga oli liiga palju lahtisi otsi. Või teistpidi öeldes mingid väiksemad liinid, mida poleks ehk pidanud alustamagi. 

Tundus mõttetu, et mingil hetkel astus korra läbi Hanna poeg Örjan, aga läks suht kohe ära, põhimõtteliselt midagi ei teinud. Milleks see stseen, ei saanud aru.

Åke oli koolis tööõpetuse õpetaja ja vahepeal kirjeldati tema probleeme ühe õpilasega, aga mingit lahendust see lugu ei leidnud. Üsna raamatu algul kirjeldati ka ühe õpilase värvikaid vanemaid, mille peale ma kohe mõtlesin, et oh, nüüd Åke raudselt kohtub nendega svingerite klubis. Ei kohtunud. Neid ei mainitud enam kordagi. 

Lisaks räägiti algul mõnevõrra Åke ja Hanna tütre Saga probleemidest sõpradega, aga raamatu lõpuks olid Sagal ikka samad probleemid. 

Ja kui peateema kallale vinguma minna, siis selle saanuks ka vähe diibima sissevaatega lõpetada. Kuigi okei, polnud sellisena ka viga.

Huvitav sõna, mida kasutati: rugguggla. Otsetõlkes võiks olla sulgiv öökull. Kasutatakse koleda naisisiku kirjeldamiseks. 



Margus Luik "Elu Elisabethiga"

 


See on tegelikult järg mõni aasta tagasi ilmunud raamatule "Sulnis Saara", aga on ka eraldi vabalt loetav.  

Mark Stend on 34-aastane ajakirjanik (ja mõnevõrra kirjanik). Tal on naine Elisabeth ja mõnekuune poeg Oskar, kellega elatakse Tallinnas Süda tänaval. Tegevus toimub 1939. aasta jaanuarist jaanipäevani. Hoolimata kurjakuulutavast aastanumbrist on poliitilise olukorra kohta vaid üks kuni paar lauset.

Lisaks oma naisele märkab Mark ka teisi naisi. Näiteks seab sõbralikud suhted sisse ajalehetoimetuse sekretäripreiliga ja mõtleb viis aastat hiljem ka eelmise raamatu peategelase Saara peale.

Eelmise raamatuga võrreldes on seekord veelgi rohkem rõhku pandud ajastutunde loomisele. Nagu autor oleks lugenud raamatut "Moodne joon" (mis on väga hea raamat). Küll mainitakse Kuld Lõvi ja Kultast, küll Lorupi kristalli ja Langebrauni portselani. Kohati jääbki mulje, et ehk on olulisem kogu ajast ja olust rääkida kui sisust. Mind iseenesest see ei seganud, sest võin sellest ajajärgust ka lihtsalt niisama lugeda, aga mõtlen, kas muule lugejale võiks raamat ehk sündmustevaeseks jääda. Kõrvalliine ka polnud.

Panin jällegi esimese öeldiseni kirja kõik.

Ei mäleta enam, mida Mark Stendist "Sulnist Saarat" lugedes arvasin, aga selles raamatus oli ta minu jaoks... noh, ütleme, et oli väga enesekindel. Ma ilmselt ei tahaks temaga sõber olla. Mitte et ta mingi vastik tüüp oleks olnud, lihtsalt teatud mehe stereotüüp. Nojah, 30ndate popi enesekindla mehe stereotüüp. Ilmselt polnud ta juhuslikult sellisena kirjutatud. Pakun, et autori mõte oli selgelt näidata, kuidas soorollid tol ajajärgul veel väga selgelt paigas olid. Hakkas silma, mida mees tegi ja mida ta ei teinud. Et lugeja saaks mõelda, kui palju on praeguseks muutunud.

Tegevusajast veel rääkides meeldis koht, kus Mark nägi tänaval katkiläinud auto hobusega ära vedamist. Kõnekas (lõppeva) ajastu märk. 

Mainitakse ka 1935. aastal ilmunud August Mälgu romaani "Õitsev meri". Olen ka seda lugenud ja võiks soovitada mahlase humoorika sõnakasutuse ja mitte liiga raske sisu otsijatele. Seal oli niukesi lauseid ikka, mis naerma ajasid (eriti tänapäeva kontekstis). 

Mõni kirjapandud lugu mõjub nii, nagu oleks lihtsalt taevast alla kukkunud, alati olemas olnud, aga mõni teine, nagu "Elu Elisabethiga" (ka Mikseri "Vareda" näiteks) on ilmselgelt kirjutatud. On sõnu valitud, lauseid moodustatud. Ei oska öelda, kas kumbki neist variantidest teisest parem on. Või kas kumbki mulle rohkem meeldib. Mõlemad meeldivad.

"Elu Elisabethiga" ilmus Suvitusromaani sarjas. Sarja idee mulle meeldib: lihtsa sisuga mitterõhuvad lood, mida võiks näiteks rannas või võrkkiigus lugeda. Kolme raamatut samast sarjast olen varem lugenud ("Sulnis Saara", "Unustamatu Ööbiku villa", "Stockholmi sündroom"), kõik olid mõnusad.

Dawn Powell "The locusts have no king"

Dawn Powell on aastail 1896-1965 elanud USA kirjanik. Minu jaoks oli ta täiesti tundmatu ja tundub, et Eestis üsna tundmatu ka üldiselt. (Näiteks ESTERis pole ühtki tema raamatut.)

Raamat "The locusts have no king" ilmus 1948. aastal. Ka tegevus toimub 1940ndatel peale sõda.

Raamatu pealkiri on lause Piiblist. Täpsemalt Saalomoni õpetussõnad 30:27. Otsisin eestikeelsena ka täislause välja: Rohutirtsudel ei ole kuningat, ometi lähevad nad kõik rühmadena välja. Selle koha peal on teemaks väikesed tublid olendid, sipelgad ka näiteks. 

Pealkiri on ühtlasi minu lemmikosa sellest raamatust.

Tegevuskoht oli New York, tegelased mitmed kirjutistega seotud isikud. Kirjanik, näitekirjanik, kirjastajad. Aga tegelastega polnud hästi. Kui mõned peategelased välja arvata, kippusid nad omavahel sassi minema. Või kui mitte sassi minema siis vähemalt mitte meelde jääma. Rääkis ühest, rääkis teisest, hüppas kuidagi ja jälle mõtlesin et oota, kes see nüüd oligi ja miks ta äkki oluliseks muutus.

Või oli asi lihtsalt selles, et ma ei saanud aru, miks kogu seda lugu vaja on. Tehniliselt mõistsin, et raamat on ilmselt irooniline, taheti naerda kirjastustegelaste üle. Aga ju see oleks naljakas ja äratuntav neile, kes nö algmaterjali ja inimestega kursis on.

They compared plays with other plays, never with life, for they sent the second-string reviewers to that; a play was true to "life" if it conformed to other plays on the same subject. 

Autor on kahtlemata keeleliselt arenenud inimene, tekst tihe, on häid lauseid (mitmed neist feministliku sisuga) ja kasutatakse palju mitteigapäevaseid sõnu. Niuke intelligentne värk, polnud maailma lihtsaim lugeda ja polnud ka alati lihtsaim jälgida. Vahepeal hakkas täitsa huvitama, siis tulid järsku mingid lambid tegelased sisse. Aga seda juba mainisin.

Loen, et "Gilmore'i tüdrukute" 2. hooaja 20. osas on viide Dawn Powellile. Ei imesta, see on obskuursete viidete poolest tuntud seriaal. Ahaa, Rory laenab Lane'ile Powelli romaanide raamatu. Lane ütleb, et pole sellisest kirjanikust kuulnudki, mispeale Rory ütleb, et ega keegi pole, aga tegelikult kirjutanud Powell mitmeid romaane ja talle olevat kuulunud mitmed naljad, mida Dorothy Parkerile omistati.

In fact men used the term "career-woman" to indicate a girl who made more than he did and who was unforgiveably good at her job when he was not able to hold one. 

Tjah, hea külje pealt tore, et sain teada sellisest kirjanikust, igavama poole pealt see, et polnud eriti huvitav, isegi kui sain aru, et polnud halvasti kirjutatud. 



Katarina von Bredow "Flyga högt"

Vendela on 9. klassi õpilane 2000ndate Rootsi mingis linnas. Ta on niuke tubli tüdruku tüüpi tüdruk. Tema parim sõber on Tove. Enamasti hängivad nad koos kahe poisi Loke ja Nilsiga. Tegevuse käivitajaks saab uus klassikaaslane Silja, kes on teistsugune. Julge, mis peamine. Klassi senine hierarhia, mille tipus on Emelie-nimeline tüdruk, pannakse proovile ja mõni klassikaaslane osutub teistsuguseks kui seni arvatud. 

Koduses elus mõjutab Vendela perekonda kümmekond aastat tagasi surnud väikevend Anton. Mis tunne siis on, kui sa pole mitte ainult ainuke laps, vaid ka ainuke laps, kes on alles? Või kui oled teiste seltskonnas alatiseks see inimene, kelle poeg ära suri.

Jätkuvalt tervitan lühikesi avalauseid võõrkeelsetes raamatutes.

Pealkirja "Flyga högt" võiks tõlkida umbes "Lennata kõrgelt". Vendelal on vana hea dilemma, et kõrgelt lennates näed rohkem, aga on võimalik ka kõrgelt kukkuda, samas kui pannkoogina maas lamada on turvaline, aga näed ainult ninaesist.

Niuke tavaline lugu. Ei midagi enneolematut, aga ei midagi halb ka. Korralik.

Päris tore oli lugeda noorteraamatut, kus tegevus toimus enne nutitelefone. Ja mõned laulud, mida Vendela kuulas, olid meeldivalt tuttavad. Coldplay "Yellow", The Cardigans "Erase/rewind", Beyoncé "Single ladies". Laule kuulatakse siin muide ka Spotifyst juba.

Mõne raamatu läbilugemise pärast olen endaga väga rahul. See on üks selliseid. Täitsa pärisraamatu mõõtu rootsikeelne raamat. Ja ma nimelt ei lugenud teda sõnaraamatu/google translate'i kõrval istudes. Sai niisama. Elu edetabelid. 

Tellimine: Postitused (Atom)