Otse põhisisu juurde

Ia Genberg "Pisiasjad"

Kõrge palavikuga haige olles meenutab jutustaja nelja inimest (Johanna, Niki, Alejandro, Birgitte), kes tema elus erinevaid rolle mänginud. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on (kirjeldustes) tähtsad pisiasjad, sest millest suured asjad ikka koosnevad. 

  • Sisu
    Erinevatest viisidest inimestega suhelda ja suhestuda, inimestest, kellega meie elud korra lõikuvad, pikemalt lõikuvad või lihtsalt paralleelselt kulgevad ja tegelikult eriti kokku ei puutu. Mingid inimesed, kellega suhted on lühiajalised ja tead juba alguses, et need saavad olema lühiajalised, aga see ei takista suhtlusse astumast. See on hea teema, ilmselt kõige huvitavam teema ka.
  • Stiil
    Killuraamatud on huvitavad. Tükike siit, tükike sealt, lõpuks saad mingi pildi jutustajast endast kokku. Mitmeid (enamasti mulle võõraid) raamatuid mainiti. Kindlad raamatud jutustaja raamaturiiulist seostusid kindlate inimestega. 
Televiisoris püüab keegi teine minu pilgu üle otsustada, raamatu puhul saan ma ise otsustada.
  • Emotsioonid
    Mõne osaga rohkem, mõnega vähem. Suures osas ratsionaalsed emotsioonid (kui sellised olemas on). Pean silmas tõdemust, et küll on hea raamat sel ja sel põhjusel, aga pole selline raamat, mille oleksin nö läbi elanud. (Viimane jällegi kipub kergemini juhtuma teostega, mille laiem kirjanduslik väärtus pole nii suur.)
  • Tegelased
    Raamatu peategelane polnud lugu vaid tegelased. Tekkis mõte, kas peategelane tegelaste hulgas polnud mitte hoopis jutustaja sõbranna Sally, kellele polnud pühendatud eraldi raamatuosa, aga ometi ta igas neist figureeris. 
  • Atmosfäär
    Oli tuntav. Leidus tabavaid detaile, millega erinevaid kümnendeid iseloomustati. Ühes osas näiteks oli millenniumivahetuse aeg, mis inimesi kaunis kummaliselt käituma pani.
Rahutuse ülesanne on hirmu antud korralduse peale varakult jooksu panna ja kõike torkida, ümbritseda miski mõttejõuga, et takistada selle sündimist, see protsess kordub muudkui uuesti ja uuesti, muutub eluga üheks. 
  • Mõtete ärgitamine
    Iga kandi pealt hiilis ligi tõdemus, et inimest mõjutab iga inimene, kellega ta kokku puutub. See ei ole uus idee, aga ei pane pahaks, kui meelde tuletatakse.
"Mina" või niinimetatud mina pole midagi muud kui jäljed inimestest, kelle vastu me end hõõrume. Ma armastasin Johanna sõnu ja liigutusi ja lasin neil - sihilikult või mitte - saada osaks endast. See ongi ehk kõikide suhete tuum ja sellepärast ei lõpe ükski suhe teatud mõttes mitte kunagi.
  • Lõpp
    Kuna lugu ei kulgenud lineaarselt, polnud lõpp kuigi oluline. (Teekond oli tähtsam, nagu leierdatud lauses öeldakse.) Jutustaja muidugi päris lõpus ütles, et peale palavikuaega ja meenutamist hakkas ta (üle aegade) uuesti kirjutama, nii et oleme rõõmsad.
  • Kestev mõju
    Eks talle Rootsis ju Augustipreemia anti. Ehk see viitab oodatavale püsiväärtusele? Mina ei tundnud sedasorti emotsionaalset seost, et uuesti lugeda.
Elame oma elu jooksul palju elusid, väiksemaid elusid, mille jooksul inimesed tulevad ja lähevad, sõbrad kaovad, lapsed kasvavad suureks ja ma ei saa kunagi aru, milline minu eludest on kõigile ülejäänutele raamiks.
  • Sisuväline
    Meeldis kaanekujundusest ja -värvist kuni selleni, mis kaante vahel oli. Umbes 140 lehekülge üsna suure reavahega.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...