Truffe kirjanurk

  Tegevus algab 1986. aasta lõpus, kui Londonis toimub The Smithsi kontsert (mis jääb nende viimaseks). Kontserdil jagavad erilist hetke teismelised Jen ja Nick. Tegevuse viimane aasta on 2021, kui Londonis karmimad koroonapiirangud kaotatakse. Vahepealsel ajal on Nick ja Jen sõbrad ja vahepeal nagu enamgi kui sõbrad ja vahepeal üldse mitte suhtlevad sõbrad (kuid siiski sõbrad).  Sisu  See teema, kuidas kaks inimest teineteist läbi aastate mõjutavad, on iseenesest väga hea teema ja põhjus, miks seda raamatut lugeda tahtsin (pluss tegevuspaik). Paraku ei läinud asi minu jaoks päriselt käima, sõitis nagu maantee peal 70-ga. Ja kui oli vaja tekitada suur dramaatiline hetk , olid peategelased (eri põhjustel) äkki 2001. aasta septembris New Yorgis. Maantekujundi mõttes tõmbas siis küll kiiruse kuhugi 110 peale, aga see ei tundunud väga loogiline. Sally Rooney "Normaalsed inimesed" on parem sarnast teemat käsitlev raamat. Stiil  Ei seganud. Emotsioonid Üsna leiged. Tegelas...

Järjekord oli selline: nägin 2006. aasta(l?) filmi Judi Denchi ja Cate Blanchettiga, siis lugesin 2008. aastal raamatut, millel film põhineb, ja nüüd lugesin veel üks kord raamatut. Tegevus toimub ühes Londoni koolis. Jutustaja, ca 60-aastane Barbara, räägib lugu sellest, kuidas tema nooremast kolleegist sõbral Shebal oli suhe õpilasega. (Connolly-poiss, nagu Barbara teda nimetab.) Sisu Teema selline, mis alati intrigeerib. Et täiskasvanu ja alaealine, aga et ka veel õpetaja ja õpilane. Huvitav oli ka selle raamatu vastuvõtu kohta lugeda - kuigi lugu on ilmselgelt inimsuhetest, siis kära tekkis loomulikult hoopis selle ümber, et naine ja alaealine poiss jne. Nagu ühe eelmise raamatu puhulgi ütlesin - hindamine toimub hoopis teiselt tasandilt, kui täiskasvanu on naissoost ja alaealine meessoost. Stiil Pole kiire tempoga, aga minu jaoks oli paeluv. Mingeid asju, mis hiljem juhtusid, sai lugeja juba alguses teada, see mõjutas loo meeleolu. Enamiku inimeste jaoks on ausus niivõrd ebatavali...

Jutud, lühemad ja pikemad.  Naine, kes oma armuloost bestselleri kirjutas. Lev Tolstoi Astapovo jaamaülema majas oma elu viimastel päevadel. Kaks vanainimest, kes kaunis huvitaval põhjusel kodust on lahkunud. Daphne du Maurieri "Rebecca" majapidaja tegelaskuju prototüübi lugu. Ema, kes tütre internaatkooli saadab. Shakespeare'i Julia 21. sajandil.  Ja veel mitu lugu. Sisu  Peamiselt mõtlen, kuidas kellelgi tuleb idee kirjutada lugu sellisest või sellisest asjast ja teha see just selline või selline, rõhutades seda, mida parajasti rõhutada tahab. Pole suvaline oskus. Eriti kui pole terve romaani jagu sõnu. Stiil  Juttude puhul on alguslaused sama olulised kui lõpulaused. Kohe tuleb intrigeerida ja huvi tekitada. Seda siin tehti. Näiteks üks lugu algas lausega  Walter and Lena Parker were in their early seventies when they decided to run away from home.  Emotsioonid Siiski on võimalik lühikese loo jooksul elada sisse, elada kaasa. Siis võtta järgmine, elada s...

Novellid. Sisu  Valus üldistamine, aga eesti novellide puhul on seni jäänud mulje, et tahetakse olla jube sügavmõttelised ja salapärased. Aga kui mingi suvaline kivi mäe otsas sümboliseerib kellegi tundetut südant, siis mina sellest küll iseenesest aru ei saa. Mulle meeldivad lood, kus asja iva on keskmisele lugejale arusaadav. Nendes novellides olid sisu ja mõte arusaadavad. Teemad elust enesest. Tundsid midagi ära või tundsid kellegi ära. Võib-olla pilgati heatahtlikult mingit inimtüüpi või nähtust. Noh, näiteks ühe loo tegelane oli mees, kelle tüdruksõber oli kalastamisfänn ja mees tegi temaga kalastamistralli kaasa, kuigi ise vihkas seda. Siis oli lugu, kus lapsed lasteaias võimu üle võtsid. Või selline, kus kuulsa näitleja teejuhiks surmajärgses elus oli Reet Linna. Paar novelli olid ka sellised, mille puhul hiljem ei tulnud eriti meelde, millest räägiti.  Stiil  Umbes selline kirjutaja nagu Turovski on rääkija. Tahaks kogu aeg öelda et räägi veel. Emotsioonid H...

Tuleb välja, et bingota ikka läbi ei saa. Klopsisin ise juuni algul ühe suvebingo kokku ja sain augusti lõpuks isegi kaks rida täis.  Ruudustikus esinevad värvide nimed ei ole suvalised, vaid kõik vikerkaare värvid. (Horisontaalis lugema hakates õiges järjekorras ka.) Sest kui ma neid ruute välja mõtlesin, polnud sel aastal veel vikerkaart näinud. Ja siiani pole! Ma olen alati valel pool maja vist, kui ta ilmub. Noh, vähemalt raamatutes on vikerkaart olnud.