Sarra Manning "Armastusega Londonist"

 


Tegevus algab 1986. aasta lõpus, kui Londonis toimub The Smithsi kontsert (mis jääb nende viimaseks). Kontserdil jagavad erilist hetke teismelised Jen ja Nick. Tegevuse viimane aasta on 2021, kui Londonis karmimad koroonapiirangud kaotatakse. Vahepealsel ajal on Nick ja Jen sõbrad ja vahepeal nagu enamgi kui sõbrad ja vahepeal üldse mitte suhtlevad sõbrad (kuid siiski sõbrad). 

  • Sisu 
    See teema, kuidas kaks inimest teineteist läbi aastate mõjutavad, on iseenesest väga hea teema ja põhjus, miks seda raamatut lugeda tahtsin (pluss tegevuspaik). Paraku ei läinud asi minu jaoks päriselt käima, sõitis nagu maantee peal 70-ga. Ja kui oli vaja tekitada suur dramaatiline hetk, olid peategelased (eri põhjustel) äkki 2001. aasta septembris New Yorgis. Maantekujundi mõttes tõmbas siis küll kiiruse kuhugi 110 peale, aga see ei tundunud väga loogiline.
    Sally Rooney "Normaalsed inimesed" on parem sarnast teemat käsitlev raamat.
  • Stiil 
    Ei seganud.
  • Emotsioonid
    Üsna leiged.
  • Tegelased
    Üks põhitegelane mulle eriti meeldima ei hakanudki, ei tundnud eriti kena inimene. Kas on usutav, et ta ei muutunud, ei muutunud, ei muutunud ja siis äkki muutus? Eks vist on, kui uskuda, et inimesed muutuvad. 
    Lisaks üks üsna tavapärane probleem - päris täielikult ei uskunud peategelaste vahelist teemat. Lugejale muudkui räägiti, kuidas juba teismelistena oli Nicki ja Jeni vahel tekkinud eriline side, aga konkreetseid näitestseene, kuidas see side tekkis, nagu eriti ei olnud (kui The Smithsi kontserdi stseen välja arvata). Ühtlasi korrutati, kuidas Jen ikka Nicki armastab ja kuigi on möödunud aastaid, Nick on vahepeal nõmedalt käitunud, siis veel aastaid, kus ta võib-olla isegi Nickiga ei kohtunud, aga ikka armastab. Maitea. Enamasti nagu ei usu niukesi seebikalikke juhtumeid. Pole ju päris nii, et armastan seni, kuni kallima pilti taskus kannan.
  • Atmosfäär
    Londoni ja selle kirjeldamise eest saab tärni kirja. Londoni metroovõrk oli läbivalt oluline (tõenäoliselt ka inimeste elude kujundina mõeldud). Ajastule viitamine (80-90ndate riietumisstiil, muusika) usutav. 
  • Mõtete ärgitamine
    Nagu öeldud, oli raamat üldiselt huvitaval teemal, mille üle võib mõelda.
  • Lõpp
    Ühest küljest ei saa öelda, et poleks võinud lõppeda nii, nagu lõppes. Teisest küljest oleks minu jaoks loogilisem lõpp olnud kusagil 50 lehekülge varem, kui üks peategelane teisele kõik aastatega kogunenud õiged tähelepanekud välja ütles. 
  • Kestev mõju
    Ei.
  • Sisuväline
    Kaanepilt inimeste mõttes sisuga ülihästi ei sobinud. Kaante vahel olev oli okei.



Zoë Heller "Ühe skandaali märkmed"


Järjekord oli selline: nägin 2006. aasta(l?) filmi Judi Denchi ja Cate Blanchettiga, siis lugesin 2008. aastal raamatut, millel film põhineb, ja nüüd lugesin veel üks kord raamatut.

Tegevus toimub ühes Londoni koolis. Jutustaja, ca 60-aastane Barbara, räägib lugu sellest, kuidas tema nooremast kolleegist sõbral Shebal oli suhe õpilasega. (Connolly-poiss, nagu Barbara teda nimetab.)

  • Sisu
    Teema selline, mis alati intrigeerib. Et täiskasvanu ja alaealine, aga et ka veel õpetaja ja õpilane. Huvitav oli ka selle raamatu vastuvõtu kohta lugeda - kuigi lugu on ilmselgelt inimsuhetest, siis kära tekkis loomulikult hoopis selle ümber, et naine ja alaealine poiss jne. Nagu ühe eelmise raamatu puhulgi ütlesin - hindamine toimub hoopis teiselt tasandilt, kui täiskasvanu on naissoost ja alaealine meessoost.
  • Stiil
    Pole kiire tempoga, aga minu jaoks oli paeluv. Mingeid asju, mis hiljem juhtusid, sai lugeja juba alguses teada, see mõjutas loo meeleolu.
Enamiku inimeste jaoks on ausus niivõrd ebatavaline kõrvalepõige nende tavapärasest modus operandist - kõrvalekaldumine nende argipäevateesklusest - et nad tunnevad kohustust sind informeerida, kui tulemas on siiruse hetk. "Kui päris aus olla," ütlevad nad, või "ausalt öeldes" või "kas ma tohin aus olla?". Tihti tahavad nad sinult saada diskreetsusvannet, enne kui oma jutuga jätkavad. "See jääb rangelt meie vahele, eks?... Sa pead vanduma, et ei räägi kellelegi..." 
  • Emotsioonid
    Ei olnud kaasaelamise raamat. Oli niuke vaikselt närimise raamat, mille eesmärk ongi lugejale mitte rahu anda. 
Tema näoilme väljendas sellist sügavalt privaatset, ainult endale hoitavat ahastust, mis on inimesel, kes on just pöidla autoukse vahele löönud.
  • Tegelased
    Vist minu kõige lemmikum asi oli, et peategelane polnud ei Sheba ega Connolly-poiss, vaid Barbara. Noh et kui loed tutvustust, et raamat räägib õpetaja sobimatust suhtest õpilasega, siis eeldad, et nemad ongi peategelased. 
    Barbara oli väga huvitav tegelane. Korra mõtled et tüüpiline natuke kibestunud proua. Siis saad aru, et väga tark ja analüütiline sealjuures. Siis hakkab tunduma, et maru kõrge enesehinnanguga. Siis mõtled, et täitsa empaativaõimeline ka siiski. Mõtlesin tema meeldivuse osas mitu korda ümber. Ja lõpuks meeldimine polnudki oluline, sest tegelane oli lihtsalt väga inimlik oma mitemkülgsuses. Judi Denchi ka päris silme eest ära ei saanud Barbarat ette kujutades. 
  • Atmosfäär
    Niuke pigem tumedates toonides. Pole see, et üks halb asi teise otsa juhtub, aga kirves ripub õhus ja ei lase lugejal end liiga hästi tunda. Sellise atmosfääriga lugu, kus võiks Philip Glassi muusika taustaks käia. Filmiversioonis ta seda teebki.
Minu samme kuuldes pöörast ta end ringi ja saatis mulle oma hirmuäratava, koorega keedetud muna sarnase pilgu.
  • Mõtete ärgitamine
    USA-s ilmus raamat pealkirjaga "What was she thinking?". See annab suuniseid. Mida Sheba mõtles, mida Barbara mõtles jne.
  • Lõpp
    Lugu oli kindlasti olulisem kui lõpp. Lõpp oli ootuspärane.
Mulle pole sellised naistejutud kunagi meeldinud - teise sugupoole lootusetus ja nii edasi. Varem või hiljem mandub selline asi naerukihistamiseks meessoo esindajate üle. Nii tobe. Niivõrd allpool naiste väärikust. Ja kummalisel kombel on naised, kes sellisest madalast meestevihkamisest osa võtavad, tavaliselt kõige rohkem meeste orjuses. 
  • Kestev mõju
    Ei tea, kui palju maailm seda raamatut mäletab, aga mina lugesin juba teist korda. Tundus selline asi, mida võiks 15 aastat hiljem teisiti näha. Nägin ka. Peamine vahe on vist selles, et mida vanem oled, seda rohkem mõistad vanema osapoole vastutust, kui mõni osapool on alaealine.
  • Sisuväline
    Nii hea oli lugeda seda füüsilist raamatut. Laiad äärejooned, üsna lai reavahe, font, mis kuidagi ilus välja nägi. Kaanefoto suurim fänn võib-olla pole.



Rose Tremain "The American lover"

Jutud, lühemad ja pikemad. 

Naine, kes oma armuloost bestselleri kirjutas. Lev Tolstoi Astapovo jaamaülema majas oma elu viimastel päevadel. Kaks vanainimest, kes kaunis huvitaval põhjusel kodust on lahkunud. Daphne du Maurieri "Rebecca" majapidaja tegelaskuju prototüübi lugu. Ema, kes tütre internaatkooli saadab. Shakespeare'i Julia 21. sajandil. 

Ja veel mitu lugu.

  • Sisu 
    Peamiselt mõtlen, kuidas kellelgi tuleb idee kirjutada lugu sellisest või sellisest asjast ja teha see just selline või selline, rõhutades seda, mida parajasti rõhutada tahab. Pole suvaline oskus. Eriti kui pole terve romaani jagu sõnu.
  • Stiil 
    Juttude puhul on alguslaused sama olulised kui lõpulaused. Kohe tuleb intrigeerida ja huvi tekitada. Seda siin tehti. Näiteks üks lugu algas lausega Walter and Lena Parker were in their early seventies when they decided to run away from home. 
  • Emotsioonid
    Siiski on võimalik lühikese loo jooksul elada sisse, elada kaasa. Siis võtta järgmine, elada sisse, elada kaasa...
A joke is a contract with another human being.
  • Tegelased
    Suurem osa meeldisid. Peategelaste eesmärk oli arusaadav.
  • Atmosfäär
    Tekkisid pildid silme ette. Eriti selles loos, kus Tolstoi Astapovo jaamaülema majja sattus. See oli ka stiililiselt kirjutatud nõnda, et meenutas vanakooli vene kirjandust.
  • Mõtete ärgitamine
    Ainult see et oh, lahe teema vms.
  • Lõpp
    Lõpp on sama oluline kui algus, nagu eelpool öeldud. Enamasti olid head ja ammendavad lõpud.
  • Kestev mõju
    Maitea kui kestev see on, aga raske on ikka uskuda, et mulle nii väga need lood meeldisid. Ma ei ole lühikeste lugude inimene tavaliselt, vajan kohanemisaega.
  • Sisuväline
    Mul on kana kitkuda kaanepiltidega, mis kõigis detailides ei sobi. See kaanepilt põhimõtteliselt sobiks siit raamatust küll ühe jutuga, kus naisel oli Pariisis vanema mehega afäär, aga seal tal oli must kleit ja see oli sisus nagu pigem oluline kleit ka. 


Tauno Vahter "Pikaajaline kokkusaamine"


Novellid.
  • Sisu 
    Valus üldistamine, aga eesti novellide puhul on seni jäänud mulje, et tahetakse olla jube sügavmõttelised ja salapärased. Aga kui mingi suvaline kivi mäe otsas sümboliseerib kellegi tundetut südant, siis mina sellest küll iseenesest aru ei saa. Mulle meeldivad lood, kus asja iva on keskmisele lugejale arusaadav. Nendes novellides olid sisu ja mõte arusaadavad.

    Teemad elust enesest. Tundsid midagi ära või tundsid kellegi ära. Võib-olla pilgati heatahtlikult mingit inimtüüpi või nähtust. Noh, näiteks ühe loo tegelane oli mees, kelle tüdruksõber oli kalastamisfänn ja mees tegi temaga kalastamistralli kaasa, kuigi ise vihkas seda. Siis oli lugu, kus lapsed lasteaias võimu üle võtsid. Või selline, kus kuulsa näitleja teejuhiks surmajärgses elus oli Reet Linna. Paar novelli olid ka sellised, mille puhul hiljem ei tulnud eriti meelde, millest räägiti. 
  • Stiil 
    Umbes selline kirjutaja nagu Turovski on rääkija. Tahaks kogu aeg öelda et räägi veel.
  • Emotsioonid
    Hea tunne oli lugedes ja mitu korda tuli mõte, et küll on tore. Ja Tuglase novelliauhinna saanud "Taevas Tartu kohal" tudengielust 90ndatel ajas ikka naerma küll. 
  • Tegelased
    Vaene Aadu, kellel telekas katki läks, kui jalka MM parajasti käis. Meeldisid tõetruud Lasnamäe prouad Salme, Kalme ja Helvi. Huvitav on mõelda, kuidas romaanist lühemate vormide puhul tegelasi luuakse. Lugeja näeb palju väiksemat osa tegelasest ja seda tugevamalt rõhutatakse mingit joont, mida tahetakse esile tuua. 
  • Atmosfäär
    Kohad olid usutavad küll, eriti Lasnamäe kortermaja ja 90ndate tudengilinn. 
  • Mõtete ärgitamine
    Eriti ei viitsinud mõlgutada.
  • Lõpp
    Novellide puhul on lõpud vähemalt sama lahedad kui algused. 
  • Kestev mõju
    Ei oska ennustada.
  • Sisuväline
    Eeskujulik.



Suvebingo

Tuleb välja, et bingota ikka läbi ei saa. Klopsisin ise juuni algul ühe suvebingo kokku ja sain augusti lõpuks isegi kaks rida täis. 

Ruudustikus esinevad värvide nimed ei ole suvalised, vaid kõik vikerkaare värvid. (Horisontaalis lugema hakates õiges järjekorras ka.) Sest kui ma neid ruute välja mõtlesin, polnud sel aastal veel vikerkaart näinud. Ja siiani pole! Ma olen alati valel pool maja vist, kui ta ilmub. Noh, vähemalt raamatutes on vikerkaart olnud. 



Tellimine: Postitused (Atom)