Lars Mytting "The reindeer hunters"


Järg raamatule "The bell in the lake". Lugu jätkub umbes 20 aastat peale 1. raamatu lõppu. Lillehammeri piirkonna Butangeni külas on pastoriks endiselt Kai Schweigaard, kes hoiab silma peal oma oma kunagise armastatu Astrid Hekne poja Jehansi elul. Jehansi kaksikvend Victor elab Inglismaal, aga satub ka Norrasse käima. Kas ta kohtub Jehansiga? (See, muidugi, on retooriline küsimus.)
Raamatu tegevusaeg ulatub 20. sajandi algusest I maailmasõja järgse ajani. Sellesse perioodi jääb Norra iseseisvumine (millele küll ülisuurt tähelepanu ei pöörata) ja ka Hispaania gripp näiteks. Huvitav oli 2023. aastal lugeda, kuidas 100 aastat tagasi inimestele sõnu peale loeti, et ärge minge külla ega teistele üldse lähedalegi.

  • Sisu
    Polnud sisutu, aga 1. osal oli kuidagi suure mõtte lõimelõng püsivamalt tunda. Siin oli mingeid episoode, mis nagu lihtsalt olid. 
  • Stiil
    Hea jutustaja, aga kiire tempoga lugude otsijal maksab see raamatusari jätkuvalt rahule jätta.
But a promise was a promise. And promises to the dead have a habit of becoming obsessions.
  • Emotsioonid
    Elasin kaasa rohkem mõistusega võib vist öelda. Negatiivse poole pealt oli see mõte vahepeal, et asi võiks rutem edasi liikuda. 
  • Tegelased
    Kogu selle raamatusarja peategelane, mulle tundub, on kirikuõpetaja Kai Schweigaard, kes hoolimata ametist ei ole usust pimestatud. Ilmselgelt ta usub mingeid rahvasuus tuntud legende ja tegeleb vahepeal asjadega, mille ilmsikstulekul kindlasti pühameherüü ära võetaks. 
    Naistegelased meeldisid. Nii selles kui eelmises raamatus on naistegelased enamasti niukesed sihikindlad ja iseteadlikud.
Men talk best in a boat. And there are certain things men will only say in a boat.
  • Atmosfäär
    Siin polnud see nii oluline kui 1. raamatus. Paiku, kus tegevus toimus, oli ka rohkem. 
  • Mõtete ärgitamine
    Jätkuvalt palju viiteid norra rahvakommetele ja -usundile, ka rahvariietele, mis on põnev, kui selline asi huvitab. Samuti viidatakse mitut puhku norra-šoti kultuurilistele ja keelelistele seostele. (Ka kilt olla algselt norra sõna!) Aga vahepeal läks ka elektriturbiini (ma arvan?) ja mingi algelisemat sorti lennuki kirjeldamiseks, mis oli minu maitsele liiga detailne.
The bunad will be a flag our people can wear!
  • Lõpp
    Usun, et kõik ei jää nii nagu siin lõppes, sest 3. osa tuleb ka, aga selle raamatu lõpp tundus natuke liiga roosamanna.
  • Kestev mõju
    Minu jaoks nii palju, et tahaks 3. osa lugeda, kui see ükskord mulle loetavasse keelde jõuab. (Praegu pole norra keeleski veel ilmunud.)
  • Sisuväline
    Kaas meeldis. Ingliskeelne e-raamat oli bongo. Sai taaskord põllumajanduse ja tehnikaga seotud sõnu õppida inglise keeles. Näiteks luisk = whetstone.

Gustave Flaubert "Madame Bovary"


19. sajandi Prantsusmaal abiellub noor Emma arst Charles Bovaryga. Ta ootab suurt õnne, armastust ja üldiselt ülevaid tundeid, mida ei tule. Mees armastab teda küll, aga Emma tunneb, et tal on pigem tüütu ja igav. Siis satub tema teele teisi mehi, kes tunduvad suutvat talle neid ülevaid tundeid pakkuda. Libe tee, aga vaatame, mis saab.

  • Sisu
    Tänapäeval nagu väga originaalne sisu ei tundu, et inimesele olemasolev abielu ei istu ja hakkab petma. Omas ajas oli see, usun, päris uudne. Originaalsusest olulisem on siiski, kuidas teemat harutatud ja arendatud on. Siin oli hästi. 
  • Stiil
    Ja hakkan jälle pihta selle jutuga, et klassikat lugedes saad aru, miks ta klassika on. Suurepäraseid raamatuid kirjutatakse ka 21. sajandil, aga need ei ole sellised, no ei ole noh. Võib-olla 100 aasta pärast on, maitea. Aga võtad mingi Flaubert'i või Tolstoi ette ja see tekst on kohe sihuke krõmps ja tummine. (Muidugi ka seetõttu raskem lugeda.) Tuleb silma ette, kuidas onu istus laua taga ja sulg libises paberil. Osati ikka sõnu seada ja neid läbi mõelda. 
  • Emotsioonid
    Praktiliselt puudusid. Ei elanud kellelegi eriti kaasa ega tundnud kaasa.
  • Tegelased
    Emma on taaskord tegelane, kellel on potentsiaali lugejaid närvi ajada. Võib vaielda, kas tal oli probleem või oli tal igav. Võib-olla tahtis liiga palju? Oli endale raamatutest loetu põhjal teab mis ebarealistlikud maailmad kokku unistanud?

    Ta oli kõigi romaaniarmukeste koondkuju, kõigi draamade kangelanna, kõigi luuleköidete tabamatu d a a m.
    Korra mõtlesin, miks neid mehi kaks oli (eri aegadel, mitte samal ajal), kelle juurest Emma uskus armastuse leidvat. Aga olid vist piisavalt erinevad tüübid küll, ka natuke erinevate motiividega. 
    Muudest tegelastest oli väikelinna apteeker Homais kindlasti värvikaim. Tahtis muudkui rääkida ja muljet jätta, et kõigest kõike teab, mängis arsti, kuigi arst polnud. Laia joonega natuke tühi tüüp. 
  • Atmosfäär
    See oli oluline, ma arvan. Milline oli väikelinn, kus nad elasid, ja kuidas Emma sellega suhestus. Oli kirjeldusi ja vestlusi, mida ilmselgelt sotsiaalse kommentaarina mõeldi, aga mis mulle väheste teadmiste tõttu 19. sajandi II veerandi Prantsusmaa ajaloo kohta lõpuni arusaadavad polnud. 
Provintsis asendab aken nii teatrit kui jalutuskäiku.
  • Mõtete ärgitamine
    Mitte eriti. Sisu mõttes olid asjad nagu selged ja Prantsusmaa ajalugu ka guugeldama minna ei viitsinud. 
  • Lõpp
    See, mis juhtus, oli ettearvatav, ja juhtumise viis oli puhas melodraama. Lugedes mulle käis see natuke närvidele, aga praegu mõtlen, et väga sobiv Emma tegelasele.
  • Kestev mõju
    Raamat ilmus esmakordselt mingi 170 aastat tagasi ja mina siin ikka loen. Aga saan aru, et see lugu oli ka omas ajas kuulus ja skandaalne ja raamat vahepeal ära keelatud. Ühtlasi inspiratsiooniks hilisematele 19. sajandi kirjanikele, kelle loodud naistegelastel võis ka olla nn madame Bovary kompleks - suutmatus oma eluga rahul olla. Ja kui 21. sajandi raamatute peale mõelda, siis naissoost peategelane, kes on pealtnäha põhjuseta rahulolematu ja ootab, et elu temaga juhtuks, oli vahepeal ikka väga levinud. (Kui 19. sajandil lõid selliseid tegelasi mehed, siis 21. sajandil enamasti naised ise.)
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset e-raamatut. Meeldis, kuidas oli loetud. Ja seda juttu, kuidas vanad tõlked (nagu see siin) on paremad kui tänapäevased, ajan nagunii ka kogu aeg. 
     

Aliis Jõe "Viimane laev"

 


Aliis on hilistes kolmekümnendates hooldajana töötav üksikema. Tema poeg on arstiteaduse õpinguid alustanud ja Aliis otsustab Rootsi tööle minna, et poja õpinguid paremini finantseerida. Rootsi laeval päästab ta ühe vanahärra kalaluu kätte lämbumast, mispeale mees (selgub et rikkur) ta endale hooldajaks palkab. Edasine tegevus on mehe majas Prantsusmaal.

  • Sisu
    (Ilmselt taotluslikult) lihtsustatud mitme koha peal, aga jääb siiski usutavaks. Päris tuhkatriinulik. Prantsusmaale sattumine käis väga lambist ja ruttu. Teisalt idee, et Tuhkatriinuks võib olla ka mitte verinoor ja pisut endassesulgunud inimene, on ju kena.
  • Stiil
    Kirjutaja polnud kindlasti sule peale kukkunud.
  • Emotsioonid
    Mul olid natuke teistsugused ootused vist ses osas, mis tunde see raamatab tekitab. Mõtlesin, et tuju mõttes jätab nulli või kergelt plussi, aga viis hoopis kergelt miinusesse (loe: masendas veits). 
  • Tegelased
    Peategelane Aliis ajab üsna kindlasti paljusid närvi. Ta ei oota elult eriti midagi. See tüüp, kellelt need paljud küsiksid A mis sa siis oled selline? Lisaks on elutarkusi viskav pahur vanamees, natuke naiivne noor naine, vähese jutuga nägus Gunnar ja paar tüüpi, kes lihtsalt jõlguvad seal. 
  • Atmosfäär
    See osa, mis Prantsusmaal toimus, võinuks toimuda vist ükskõik kus. See osa, kus tagasivaates kirjeldati väikelinna (küla? alevi?) elu mõningaid tahke, oli ilmselt tabav, aga seetõttu ka masendav. Masendavad lood väikestest kohtadest, kus juhtub palju halbu asju (sest inimesed on vaesed, naised on kibestunud, mehed on nilbed jne jne), on need, mida ma eriti lugeda ei taha. Mulle tundub, et väikeste kohtade lood on tihti liiga kaldus - kas on täielik külaidüll või nii depressiivne paik, et iial midagi head ei juhtu. Kuulutus-kuulutus: nii suurtes kui väikestes kohtades juhtub nii häid kui halbu asju. 
    Sel raamat on tegelikult esimene kolmest, aga ma järgmist vist ei loe, sest sain aru, et seal toimub tegevus päriselt tolles väikelinnas. Pelgan, kuidas seda kujutatakse.
  • Mõtete ärgitamine
    Pigem ei.
  • Lõpp
    Ettearvatav.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Paberraamatu kaas on ilus sinine. Ma kuulasin audioraamatut. Liina Tennosaar luges. Kena oli. Aldihäälega lugejad kõlavad enamasti mu kõrvale sõbralikult.


Veel Aliis Jõelt: "Unustamatu Ööbiku villa" (mis oli armas ja tore lugu). 

Taylor Jenkins Reid "Daisy Jones & The Six"


Daisy Jones & The Six on 1970. aastate kuulus rokkbänd. (Ei ole päriselt olemas olnud.) Raamat räägib bändi esiletõusust muusikamaailmas ja lõpeb nende ootamatu laialiminekuga. (Ei ole spoiler, üsna alguses öeldakse seda ka lugejale.) Muidugi on muusika kõrval asjasse segatud ka eraelusuhted, mis bänditegemist mõjutama hakkavad.

Raamatu autor on Taylor Jenkins Reid, kes kirjutas ka "Evelyn Hugo seitse abikaasat", mida hiljuti lugesin.

  • Sisu
    See, et tegelasteks on mingid bänditüübid, on juba väga hea algus. Mulle meeldivad muusikamaailmas toimuvad raamatud. Mõnda aega tundus, et võib-olla see ongi rohkem muusikaarmastuslugu kui lihtsalt armastuslugu (oleksin eelistanud seda esimest), aga oli ikka ka armastuslugu. Mängis piisavalt hästi ka sel moel välja. 
    Meeldis, et lisaks pealiinile olid ka kõrvalliinid, mis olid piisavalt arendatud, aga samas olidki kõrvalliinid.
  • Stiil
    Raamat koosnes tegelaste intervjuukatketest. Niisama kirjeldamise kohti ei olnud, kogu aeg keegi ütles midagi. (Daisy: .... ; Billy : ... jne, nagu näidendis) Selle eest stiilipunktid, polnud varem sihukest asja lugenud. See töötas ka, ma arvan. Kuulasin õige natuke audioraamatut ka, seal olid kõik tegelased erinevate häältega. (Ilmselt ainuvõimalik variant sellises vormis raamatu puhul.)
/---/ Kui keegi ütleb: "Ma usaldan sind nii täielikult, et mul ei ole midagi selle vastu, kui sul on saladusi"? /---/
  • Emotsioonid
    Ikka. Paratamatult võrdlesin ka "Evelyn Hugoga". "Daisy Jones & The Six" meeldis kindlasti rohkem.
Ütleme nii: ma olen näinud paljusid abielusid, kus kõik on truud, aga keegi pole õnnelik.
  • Tegelased
    Mõnikord juhtub, et raamat ei meeldi, sest peategelane või -tegelased ei meeldi. Siin ei olnud nii. Kuigi peategelastel oli ilmselgelt omadusi, mis polnud väga kenad omadused, ja nad tegid vahepeal asju, mis olid suht halvad asjad, oli niimoodi suudetud kirjutada, et nad ei hakanud närvi ajama. Oligi tunne, et tegelased on lihtsalt inimesed. 
    Tundub, et autoril on mingi teema nö ürgandekate tüüpidega. Nii nagu Evelyn Hugo lihtsalt oskas näidelda ega õppinud seda kunagi (vähemalt seda ei mainitud), oli ka Daisy Jones tüüp, kellel helin lihtsalt rinna sees helises, ei muusikalist haridust ega midagi.
    Daisy puhul mängiti vast ka selle peale, et äkki sul tuleb tema kirjeldust lugedes mõni lauljanna pähe, võib-olla lausa sellest perioodistki. Ja kui mitte konkreetne inimene siis vähemalt tüüp. 
    Üks tegelane tundus natuke pühak, aga põhimõtted, mille järgi ta käitus, olid kõik ära seletatud, nii et sel juhul usutav pühak.
    Noh, ja nagu ennegi öeldud, kõrvaltegelased olidki kõrval, aga nad ei olnud mõttetud.
  • Atmosfäär
    1970ndate rokkbänd oli tegevuse keskmes ja mul tekkis lugejana vägagi pilt sellest, kuidas asjad võisid olla. Muusika ja peod ja narko, aga ka vuntsid ja teksad ja vabanenud naised. Vietnam käis ka alguses korra läbi.
  • Mõtete ärgitamine
    Vaat seda küll eriti polnud. Lugesin peamiselt lihtsalt lugu.
Ma ei kannata inimesi, kes raiskavad teiste usku endasse. Kohe üldse ei kannata.
  • Lõpp
    Siin tahaks natuke norida. Miks peab minevikuloo alati lõpus kuidagi olevikuga ära siduma? Miks nende intervjuude tegija ei võinud olla lihtsalt suvaline muusikaajakirjanik?  
  • Kestev mõju
    Loodan, et on mõju. Seriaaliks on see ka nüüd tehtud, ilmselt saab suuremat kõlapinda. (Kuigi, olles seriaali veel mitte vaadanud ja ainult mõningaid kaadreid näinud, on mul mõned küsimärgid sellega seoses.)
Mina arvan, et need, kes on omavahel liiga sarnased... nad ei sobi hästi kokku. Vanasti mõtlesin, et hingesugulased on kaks sarnast. Mõtlesin, et pean otsima kedagi, kes on täpselt nagu mina. Ma ei usu enam hingesugulastesse ja ma ei otsi midagi. Aga kui ma usuksin, siis usuksin, et sinu hingesugulane on see, kellel on kõik need omadused, mida sinul ei ole, kes vajab kõiki neid asju, mis on sinul. Mitte inimene, kes kannatab samade hädade käes nagu sina. 
  • Sisuväline
    Kaanepilt meeldis, tõlke kallal ei hakka norima. Ja nagu öeldud, on ingliskeelne audioraamat nagu kuuldemäng, eri häältega ja lahe.

    *Tsitaadid raamatust on suht suvaliste kohtade peale pandud, pole mingit tähendust sellel, et mingi tsitaat on emotsioonide all ja mõni mõtete ärgitamise all. 



Tellimine: Postitused (Atom)