Otse põhisisu juurde

Madeline Miller "Achilleuse laul"

Antiikmütoloogiast tuntud Trooja sõja kangelane Achilleus ja Patroklus, tema hea sõber. Patrokluse jutustatav lugu jälgib neid lapsepõlves, aga ka Trooja sõja keerises. On seikluslik ja kaunis vahepeal ja igasuguseid juhtumisi tuleb ette. Siin (nagu ka mõnes müüditõlgenduses) on Achilleus ja Patroklus enamat kui sõbrad. Loo seisukohalt ei mängi tegelikult rolli, kuidas oli, tulemus oleks ikka sama. Lisaks põhipaarile on veel hulgaliselt tuttavaid tegelasi - jumalaid ja inimesi. 


Sisu
Juba enne lugemist mõtlesin, et tahan peamiselt vastust küsimusele, miks kirjutada 21. sajandil tõlgendus tuntud loost, mis ümberkirjutamisetagi oma elu elab. Sain vastuse, oli see vastus, mida enne lugemist ennustasin. Kõik olendid, kellel on inimlikud omadused, käituvad inimlikult igal ajal. Loogiline, jajah. Saatuse küsimus ka muidugi - määrad ise või määratakse sinu eest? Siiski natuke keeruline hinnata sisu, kui see pole päris originaalsisu. Üks asi, mis oli küll originaalne ja ootamatu: kordagi ei räägitud Achilleusega seoses otseselt tema kannalugu. Vihjati vaid.

Stiil
Loo päritolule sobivalt poeetiline. Keelekasutus viitab lugenud ja õppinud inimesele. Tempo kiire, lugu liikus hästi.

Emotsioonid!
Elasin kaasa üsna palju, välja arvatud lõpuosas, kus tulid päris lahinguolukordade kirjeldused. Ikka olen peast piisavalt patsifist, ei naudi neid stseene, isegi kui on selge, kelle poolt olema peaks.

Tegelased
Nagu legendide tegelaste puhul tihti, esindasid ka siin peategelased mingeid omadusi. Samas polnud nad ühekülgsed, oli tahke juurde toodud. Peategelased olid õppimisvõimelised. Küsimus lihtsalt selles, kas õppimine toimus enne, kui oli hilja.
Meeldis, kuidas Patroklus kirjeldas mingeid füüsilisi tegevusi tegevat Achilleust - andis hästi edasi, kuidas näeb kõrvaltvaatajale välja inimene, kes teeb midagi täiuslikult. (Umbes sama, kui vaatad mingit näitlejat ja mõtled, et no on lavale sündinud, täitsa õiges kohas on.)

Atmosfäär 
Kirjeldati erinevate sõnadega, oli tunda küll.

Mõtete ärgitamine
Ainult nii palju, et tahtsin kõigi nende varasemast tuttavate tegelaste kohta üle lugeda, kuidas nö pärismütoloogias nende olemust ja elu kirjeldatakse. "Achilleuse laul" oli üsna kaanonitruu tegelikult.

Lõpp
Lõpu sündmustega on kõik korras, aga ühe tegelase kõne vormiga raamatu lõpuosas oli natuke kana kitkuda. (Ei saa täpsustada sisu ette ütlemata.)

Kestev mõju
Hetkel ennustamatu. On küll mõnelt poolt auhinnatud raamat, aga kas see midagi annab. Trooja sõja lood kestavad kindlasti edasi, aga kas just selle raamatu kujul. Endal raamat kuidagi kummitama ei jäänud - lugesin, oli tore lugeda, järgmisel päeval enam selle peale ei mõelnud.

Sisuväline
Väljaandja kirjastus Koobakene. (Parim kirjastuse nimi.) Tekst oli joondatud vasakule, mitte rööpselt, seda hirmus tihti ei näegi enam. Tõlkija oli reaalselt tõlkekunstiga tegelenud, mitte esimesi pähe tulnud otsetõlkeid üles kirjutanud. 




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...