Otse põhisisu juurde

Hermann Hesse "Stepihunt"



Tuli kunagine kohustusliku kirjanduse raamat "Stepihunt" meelde. Tundus tagasi mõeldes täpselt niuke lugu, mis võiks pea 20 aastat hiljem teistmoodi paista. Oligi nii. Sain aru küll, miks ta mulle siis meeldis. Nüüd meeldis teistmoodi. Ühtlasi torkas nüüd teravamalt silma oma aega kritiseeriv Hesse. (1927. aastal ilmunud raamatus sai Weimari vabariik piitsa ja autor ütles otse, et riik liigub uue sõja poole.)

Lugu räägib umbes 50-aastasest Harry Hallerist, kes on meisterlik kannataja. Mõtleb oma elu ja isiksuse peale ja muudkui kannatab. Siis kohtub oma mina erinevate tahkude või vormide või peegeldustega ja hakkab asjadest rohkem aru saama. Või hoopis ei hakka.

  • Sisu
    Mis loom see inimene on? Kirjuta korralik raamat inimloomuse kohta ja on lootust, et suvaline inimene suvalisel hetkel seda mõistab. Palju sümboleid ja vastandamist, samas ka vastandamisvastastust. Inimene on seotud oma ajaga, võiks ka öelda, et oma aja ohver. Ja nii edasi. 
  • Stiil
    Ühest küljest tõsine stiilikunn oma väljendite ja kujunditega. Teisalt oli ka kohti, kus lugesin ühte lauset kolm korda ja ei saanud lõpuni aru, mida mõeldi. (Muidugi on tegu minu piiratusega, aga mul on praegu võim selle eest pool tärni maha võtta.) 
    Lõpupoole oli lahe seletus selle kohta, kuidas jumalikku ei saa maisega ära rikkuda. (Händeli muusika on nii hea, et seda ei anna ka raadios mängimisega eriti vähem heaks muuta.)
  • Emotsioonid
    Isegi kui mingi koha peal ilusate sõnadega kirjeldab, kuidas Harry oli noor poiss ja talle mingi tüdruk meeldis, siis minu jaoks mängis see ikka rohkem mõistuse kui emotsioonide peale. Kogu raamat mängis mõistuse peale. 
  • Tegelased
    Jumalast head tegelased. Salapärased. Ja muidugi on üldse vaieldav, kes nad kõik olid. Kes üldse teised inimesed on? Enda jaoks on nad nemad ise, aga ühe inimese vaatepunktist on iga teine inimene ka peegeldus temast endast (sest sa ei saa teist inimest tunda olemata sina ise). Läheb veits käest ära, aga õudselt huvitavad ideed olid raamatus sel teemal. 
    Põhiasi muidugi ka - Harry lõhestumise teema. Kas lõhestumine on halb ja kas Harry tõesti oli lõhestunud isiksus?
  • Atmosfäär
    Oli olemas. Päris palju mõtlesin, kuidas mõni stseen filmis võiks välja näha, sest tegevuskoht tundus põnev. Aga kindlasti mitte selline maailm, kuhu ise tahaks sattuda. Mingi hirmuäratav noot oli kogu aeg juures. Eks psühhoanalüüs ongi hirmutav.
  • Mõtete ärgitamine
    Põhiline asi, mida see raamat üritab, arvan. Õnnestub ka. 
  • Lõpp 
    Hea lõpp.
  • Kestev mõju
    Ilmus esmakordselt peaaegu 100 aastat tagasi. Võib vist öelda, et on vastu pidanud. Ma lugesin ka juba teist korda. Midagi pidi ikka kummitama. Kuigi, nagu raamatu lõpus olnud Hesse hilisemast kommentaarist lugeda sai, mõistavad tema meelest inimesed ja eriti noored seda raamatut tihti valesti. Aga see (nagu ta ise ka ütleb) pole tegelikult enam tema otsustada. 
    Naljakaim osa järelsõnas oli see, kus räägiti, kuidas "Stephiunt" hipide kohustuslikku lugemisvarra kuulus, sest nende jaoks oli tegemist ilmselgelt narkouimase nägemusega. (Ei  saa öelda, et endal seda mõtet korraks tulnud poleks.) Ilmselt on ajatu raamatu tunnus, et sealt erinevatel aegadel erisuguseid ja sel hetkel vajalikke asju välja loetakse.
  • Sisuväline
    Tänapäeva kirjastuse Punase raamatu sarja väljaanne kusagilt 21. sajandi algusest. Midagi ei seganud. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...