Tuli kunagine kohustusliku kirjanduse raamat "Stepihunt" meelde. Tundus tagasi mõeldes täpselt niuke lugu, mis võiks pea 20 aastat hiljem teistmoodi paista. Oligi nii. Sain aru küll, miks ta mulle siis meeldis. Nüüd meeldis teistmoodi. Ühtlasi torkas nüüd teravamalt silma oma aega kritiseeriv Hesse. (1927. aastal ilmunud raamatus sai Weimari vabariik piitsa ja autor ütles otse, et riik liigub uue sõja poole.)
Lugu räägib umbes 50-aastasest Harry Hallerist, kes on meisterlik kannataja. Mõtleb oma elu ja isiksuse peale ja muudkui kannatab. Siis kohtub oma mina erinevate tahkude või vormide või peegeldustega ja hakkab asjadest rohkem aru saama. Või hoopis ei hakka.
- Sisu
Mis loom see inimene on? Kirjuta korralik raamat inimloomuse kohta ja on lootust, et suvaline inimene suvalisel hetkel seda mõistab. Palju sümboleid ja vastandamist, samas ka vastandamisvastastust. Inimene on seotud oma ajaga, võiks ka öelda, et oma aja ohver. Ja nii edasi. - StiilÜhest küljest tõsine stiilikunn oma väljendite ja kujunditega. Teisalt oli ka kohti, kus lugesin ühte lauset kolm korda ja ei saanud lõpuni aru, mida mõeldi. (Muidugi on tegu minu piiratusega, aga mul on praegu võim selle eest pool tärni maha võtta.)
Lõpupoole oli lahe seletus selle kohta, kuidas jumalikku ei saa maisega ära rikkuda. (Händeli muusika on nii hea, et seda ei anna ka raadios mängimisega eriti vähem heaks muuta.) - Emotsioonid
Isegi kui mingi koha peal ilusate sõnadega kirjeldab, kuidas Harry oli noor poiss ja talle mingi tüdruk meeldis, siis minu jaoks mängis see ikka rohkem mõistuse kui emotsioonide peale. Kogu raamat mängis mõistuse peale. - Tegelased
Jumalast head tegelased. Salapärased. Ja muidugi on üldse vaieldav, kes nad kõik olid. Kes üldse teised inimesed on? Enda jaoks on nad nemad ise, aga ühe inimese vaatepunktist on iga teine inimene ka peegeldus temast endast (sest sa ei saa teist inimest tunda olemata sina ise). Läheb veits käest ära, aga õudselt huvitavad ideed olid raamatus sel teemal.
Põhiasi muidugi ka - Harry lõhestumise teema. Kas lõhestumine on halb ja kas Harry tõesti oli lõhestunud isiksus? - Atmosfäär
Oli olemas. Päris palju mõtlesin, kuidas mõni stseen filmis võiks välja näha, sest tegevuskoht tundus põnev. Aga kindlasti mitte selline maailm, kuhu ise tahaks sattuda. Mingi hirmuäratav noot oli kogu aeg juures. Eks psühhoanalüüs ongi hirmutav. - Mõtete ärgitamine
Põhiline asi, mida see raamat üritab, arvan. Õnnestub ka. - Lõpp
Hea lõpp. - Kestev mõju
Ilmus esmakordselt peaaegu 100 aastat tagasi. Võib vist öelda, et on vastu pidanud. Ma lugesin ka juba teist korda. Midagi pidi ikka kummitama. Kuigi, nagu raamatu lõpus olnud Hesse hilisemast kommentaarist lugeda sai, mõistavad tema meelest inimesed ja eriti noored seda raamatut tihti valesti. Aga see (nagu ta ise ka ütleb) pole tegelikult enam tema otsustada.
Naljakaim osa järelsõnas oli see, kus räägiti, kuidas "Stephiunt" hipide kohustuslikku lugemisvarra kuulus, sest nende jaoks oli tegemist ilmselgelt narkouimase nägemusega. (Ei saa öelda, et endal seda mõtet korraks tulnud poleks.) Ilmselt on ajatu raamatu tunnus, et sealt erinevatel aegadel erisuguseid ja sel hetkel vajalikke asju välja loetakse. - Sisuväline
Tänapäeva kirjastuse Punase raamatu sarja väljaanne kusagilt 21. sajandi algusest. Midagi ei seganud.
