Talvebingo



 Tartu linnaraamatukogu talvine lugemisbingo. (See on raamatukogus ikka eestikeelsena ka saadaval. Lihtsalt ma juhtun tihtilugu võõrkeelse kirjanduse osakonda külastama, sealt saab ingliskeelse.)

Saingi ühe diagonaali täis, peaaegu kaks.

Heili Reinart "Supelsaksad : elu ja melu Eesti kuurortides 1940. aastani"


Pealkiri ütleb suuresti ära, millest juttu on. Tallinna (sh Kadriorg, Nõmme ja veel mõned), Haapsalu, Kuressaare, Narva-Jõesuu ja Pärnu kuurortlinnaks saamine ja kuurordiks olemine. 

Kuna see pole ilukirjandus, kohandasin pisut oma hindamiskriteeriume. 

  • Sisu (kuni 3 tärni)
    Huvitav teema, kaunis põhjalikult käsitletud. Rõhuasetus natuke teistsugune, kui olin oodanud. (Vt. emotsioonid)
  • Stiil
    Teoorias kõik hästi, aga praktikas oli vahepeal raske jälgida. Kuidagi palju fakte järjest vist, ei suutnud vastu võtta. Aga suures plaanis oli normaalne.
  • Emotsioonid
    Vähem kui ootasin. Pealkiri lubas elu ja melu, aga seda viimast sai mu jaoks nagu vähe. Rohkem ruumi võttis sellest rääkimine, kuhu midagi ehitati. (Kahtlemata ka oluline.)
  • Usaldusväärsus (kuni 2 tärni)
    Viitas palju ajalehtedele, muid materjale ka kasutatud. Autorist endast ei tea suurt midagi.
  • Mõtete ärgitamine
    Jällegi vähem, kui ootasin. Allikate hulgas huvitavaid asju, mida edasi lugeda, siiski leidus.
  • Kestev mõju
    Kuivõrd ta üsna mahukas on ja mitmest kuurortlinnast räägib, siis ehk on kestev. Ise ei loe uuesti.
  • Sisuväline
    Korralik kõvakaaneline raamat, lisaks jutule ka palju pilte. 


Madeline Miller "Achilleuse laul"

Antiikmütoloogiast tuntud Trooja sõja kangelane Achilleus ja Patroklus, tema hea sõber. Patrokluse jutustatav lugu jälgib neid lapsepõlves, aga ka Trooja sõja keerises. On seikluslik ja kaunis vahepeal ja igasuguseid juhtumisi tuleb ette. Siin (nagu ka mõnes müüditõlgenduses) on Achilleus ja Patroklus enamat kui sõbrad. Loo seisukohalt ei mängi tegelikult rolli, kuidas oli, tulemus oleks ikka sama. Lisaks põhipaarile on veel hulgaliselt tuttavaid tegelasi - jumalaid ja inimesi. 


Sisu
Juba enne lugemist mõtlesin, et tahan peamiselt vastust küsimusele, miks kirjutada 21. sajandil tõlgendus tuntud loost, mis ümberkirjutamisetagi oma elu elab. Sain vastuse, oli see vastus, mida enne lugemist ennustasin. Kõik olendid, kellel on inimlikud omadused, käituvad inimlikult igal ajal. Loogiline, jajah. Saatuse küsimus ka muidugi - määrad ise või määratakse sinu eest? Siiski natuke keeruline hinnata sisu, kui see pole päris originaalsisu. Üks asi, mis oli küll originaalne ja ootamatu: kordagi ei räägitud Achilleusega seoses otseselt tema kannalugu. Vihjati vaid.

Stiil
Loo päritolule sobivalt poeetiline. Keelekasutus viitab lugenud ja õppinud inimesele. Tempo kiire, lugu liikus hästi.

Emotsioonid!
Elasin kaasa üsna palju, välja arvatud lõpuosas, kus tulid päris lahinguolukordade kirjeldused. Ikka olen peast piisavalt patsifist, ei naudi neid stseene, isegi kui on selge, kelle poolt olema peaks.

Tegelased
Nagu legendide tegelaste puhul tihti, esindasid ka siin peategelased mingeid omadusi. Samas polnud nad ühekülgsed, oli tahke juurde toodud. Peategelased olid õppimisvõimelised. Küsimus lihtsalt selles, kas õppimine toimus enne, kui oli hilja.
Meeldis, kuidas Patroklus kirjeldas mingeid füüsilisi tegevusi tegevat Achilleust - andis hästi edasi, kuidas näeb kõrvaltvaatajale välja inimene, kes teeb midagi täiuslikult. (Umbes sama, kui vaatad mingit näitlejat ja mõtled, et no on lavale sündinud, täitsa õiges kohas on.)

Atmosfäär 
Kirjeldati erinevate sõnadega, oli tunda küll.

Mõtete ärgitamine
Ainult nii palju, et tahtsin kõigi nende varasemast tuttavate tegelaste kohta üle lugeda, kuidas nö pärismütoloogias nende olemust ja elu kirjeldatakse. "Achilleuse laul" oli üsna kaanonitruu tegelikult.

Lõpp
Lõpu sündmustega on kõik korras, aga ühe tegelase kõne vormiga raamatu lõpuosas oli natuke kana kitkuda. (Ei saa täpsustada sisu ette ütlemata.)

Kestev mõju
Hetkel ennustamatu. On küll mõnelt poolt auhinnatud raamat, aga kas see midagi annab. Trooja sõja lood kestavad kindlasti edasi, aga kas just selle raamatu kujul. Endal raamat kuidagi kummitama ei jäänud - lugesin, oli tore lugeda, järgmisel päeval enam selle peale ei mõelnud.

Sisuväline
Väljaandja kirjastus Koobakene. (Parim kirjastuse nimi.) Tekst oli joondatud vasakule, mitte rööpselt, seda hirmus tihti ei näegi enam. Tõlkija oli reaalselt tõlkekunstiga tegelenud, mitte esimesi pähe tulnud otsetõlkeid üles kirjutanud. 




Hermann Hesse "Stepihunt"



Tuli kunagine kohustusliku kirjanduse raamat "Stepihunt" meelde. Tundus tagasi mõeldes täpselt niuke lugu, mis võiks pea 20 aastat hiljem teistmoodi paista. Oligi nii. Sain aru küll, miks ta mulle siis meeldis. Nüüd meeldis teistmoodi. Ühtlasi torkas nüüd teravamalt silma oma aega kritiseeriv Hesse. (1927. aastal ilmunud raamatus sai Weimari vabariik piitsa ja autor ütles otse, et riik liigub uue sõja poole.)

Lugu räägib umbes 50-aastasest Harry Hallerist, kes on meisterlik kannataja. Mõtleb oma elu ja isiksuse peale ja muudkui kannatab. Siis kohtub oma mina erinevate tahkude või vormide või peegeldustega ja hakkab asjadest rohkem aru saama. Või hoopis ei hakka.

  • Sisu
    Mis loom see inimene on? Kirjuta korralik raamat inimloomuse kohta ja on lootust, et suvaline inimene suvalisel hetkel seda mõistab. Palju sümboleid ja vastandamist, samas ka vastandamisvastastust. Inimene on seotud oma ajaga, võiks ka öelda, et oma aja ohver. Ja nii edasi. 
  • Stiil
    Ühest küljest tõsine stiilikunn oma väljendite ja kujunditega. Teisalt oli ka kohti, kus lugesin ühte lauset kolm korda ja ei saanud lõpuni aru, mida mõeldi. (Muidugi on tegu minu piiratusega, aga mul on praegu võim selle eest pool tärni maha võtta.) 
    Lõpupoole oli lahe seletus selle kohta, kuidas jumalikku ei saa maisega ära rikkuda. (Händeli muusika on nii hea, et seda ei anna ka raadios mängimisega eriti vähem heaks muuta.)
  • Emotsioonid
    Isegi kui mingi koha peal ilusate sõnadega kirjeldab, kuidas Harry oli noor poiss ja talle mingi tüdruk meeldis, siis minu jaoks mängis see ikka rohkem mõistuse kui emotsioonide peale. Kogu raamat mängis mõistuse peale. 
  • Tegelased
    Jumalast head tegelased. Salapärased. Ja muidugi on üldse vaieldav, kes nad kõik olid. Kes üldse teised inimesed on? Enda jaoks on nad nemad ise, aga ühe inimese vaatepunktist on iga teine inimene ka peegeldus temast endast (sest sa ei saa teist inimest tunda olemata sina ise). Läheb veits käest ära, aga õudselt huvitavad ideed olid raamatus sel teemal. 
    Põhiasi muidugi ka - Harry lõhestumise teema. Kas lõhestumine on halb ja kas Harry tõesti oli lõhestunud isiksus?
  • Atmosfäär
    Oli olemas. Päris palju mõtlesin, kuidas mõni stseen filmis võiks välja näha, sest tegevuskoht tundus põnev. Aga kindlasti mitte selline maailm, kuhu ise tahaks sattuda. Mingi hirmuäratav noot oli kogu aeg juures. Eks psühhoanalüüs ongi hirmutav.
  • Mõtete ärgitamine
    Põhiline asi, mida see raamat üritab, arvan. Õnnestub ka. 
  • Lõpp 
    Hea lõpp.
  • Kestev mõju
    Ilmus esmakordselt peaaegu 100 aastat tagasi. Võib vist öelda, et on vastu pidanud. Ma lugesin ka juba teist korda. Midagi pidi ikka kummitama. Kuigi, nagu raamatu lõpus olnud Hesse hilisemast kommentaarist lugeda sai, mõistavad tema meelest inimesed ja eriti noored seda raamatut tihti valesti. Aga see (nagu ta ise ka ütleb) pole tegelikult enam tema otsustada. 
    Naljakaim osa järelsõnas oli see, kus räägiti, kuidas "Stephiunt" hipide kohustuslikku lugemisvarra kuulus, sest nende jaoks oli tegemist ilmselgelt narkouimase nägemusega. (Ei  saa öelda, et endal seda mõtet korraks tulnud poleks.) Ilmselt on ajatu raamatu tunnus, et sealt erinevatel aegadel erisuguseid ja sel hetkel vajalikke asju välja loetakse.
  • Sisuväline
    Tänapäeva kirjastuse Punase raamatu sarja väljaanne kusagilt 21. sajandi algusest. Midagi ei seganud. 



Eesti Laul 2023

Vaatasin saadet, panin punkte, lisan allpool tabeli. 

Selgitused tabeli juurde: 

  • Rubriigis "muusika" võis juhtuda, et muidu kena muusikumiga lugu sai vähem punkte, sest meenutas hirmsasti midagi, mis on juba olemas või olnud (vaatan sinu poole, Bedwetters = The Rasmus ja soovin natuke olla Rammstein)
  • Kategoorias "sõnad" oli muuhulgas vaatluse all, kas sõnad olid arusaadavalt lauldud ja ega kusagil mingit kõrvariivavat grammatikaviga polnud. 
  • "Laul" tähendab seda, kuidas laulja laulu ära suutis laulda. (Kas raskusaste vastas võimetele, kas viskas kuke sisse või ei visanud jms.)
  • Rubriigis "välimus" ei hinnanud kellegi füüsilist vormi ega silmade ilu, vaid seda, kuidas rõivastus oli ja numbriga sobis. Muidugi maitse asi nagu kõik muugi (nt mulle meeldivad laval rohkem hõljuvad hõlstid kui poolpaljad inimesed).
Pilt, nagu ikka, läheb peale vajutades suuremaks.




Huvitav taaskord märkida, kuidas mitmed lood, mis jäid üsna madalatele kohtadele, mulle tegelikult täitsa meeldisid.

Trygve Gulbranssen "Ei lähe kõrvalteed"


3. ja viimane osa Björndali sarjast. Mõtlesin siin, et ehk oli vale neid raamatuid talupojaromaanideks nimetada. Björndalide perekond on eesti talupoja(romaani) mõistes rohkem nagu mõisnikud. Nad on rikkad ja neile makstakse makse. Pluss eesti talupojalugudes on üsna tihti tähtis teema inimese suhe tööga. Siin ei ole.

  • Sisu
    Natuke tekkis tunne, nagu oleks lihtsalt 3. raamatu kirjutamise pärast kirjutatud. Mitte üleni, aga vahepeal. Mingite asjade venitamine, mingite asjade lihtsustatud lahendused, natuke nagu kiirustamine. Asja suur mõte tuli siiski ilusti välja. 
  • Stiil
    Tubli. Stiil ei raskenda sisu edasiandmist. Mõni hea lause oli. Näiteks ühe koha peal, kus üks küsis teise käest, mida ta peaks tegema, milline olema.

    Sa võiksid olla lihtne, nii et inimesed, keda evid enese ümber, julgeksid sinuga rääkida.

  • Emotsioonid
    Üsna vähe nende sündmuste kohta, mis kõik juhtusid.
  • Tegelased
    Juba hakkas natuke närvidele käima ühe tegelase idealiseerimine. Üks teine tegelane jällegi, keda eelmises osas suht suvalisena näidati, osutus järsku mingiks mõistuse hääleks. Maitea. 
  • Atmosfäär
    Polnud väga oluline.
  • Mõtete ärgitamine
    Tegelaste sõnad ja käitumine vahepeal.
  • Lõpp
    Võib-olla lõpp oli loogiline sellisena, aga mulle päris ei istunud.
  • Kestev mõju
    Osana triloogiast jah, ise vist ei loe uuesti.
  • Sisuväline
    Orto kirjastuse väljaanne 1950ndatest. Ikka midagi ette heita pole.



Sa võiksid olla lihtne, nii et inimesed, keda evid enese ümber, julgeksid sinuga rääkida.

Trygve Gulbranssen "Tuuled puhuvad Vaimudemäelt"


2. osa Björndali talupoegade sarjast. Läheb sealt edasi, kus esimene osa lõppes. Tegevus toimub 1810ndatel aastatel. Raske on sisu kirjeldada, sest mu meelest sündmused polnud olulised, vaid pigem protsessid, mille nad inimestes ja nende vahel käivitasid.


  • Sisu
    Inimeste igavene (aga mitte igav) teema - kuidas olla parem inimene ja mis selle kõige mõte on. 
  • Stiil
    Jätkuvalt üsna lobe ja ära seletav. 
  • Emotsioonid
    Oli rohkem kui 1. osa lugedes. Võiks öelda, et olin lausa haaratud.
  • Tegelased
    Üks põhitegelane, kelle siseelu põhjalikult ja paeluvalt kirjeldatakse. Siis veel kaks tegelast, kellest ka arusaamise saab. Meeldis, et päris palju seletati inimeste kohta asju lahti.
  • Atmosfäär
    Kuna metsas toimus olulisi sündmusi, oli kirjeldusi sellest, kuidas metsas kõnniti ja milline mets oli. Sest mets on algusest peale oluline tegelane olnud. Ühtlasi oli esimene kolmandik raamatust ühtedele pulmadele pühendatud ja anti edasi seda, mis kõik pulmade eel ja ajal toimus.
  • Mõtete ärgitamine
    Mõnevõrra küll, aga ainult ses osas, mis tegelaste siseelu puudutas. 
  • Lõpp
    Hea lõpp põhimõtteliselt. Kui järgmist osa ei loe, jääb lahtiseks.
  • Kestev mõju
    Üldiselt kindlasti olemas, ise pole kindel, kas uuesti loeks.
  • Sisuväline
    Jälle Orto kirjastuse väljaanne, sedakorda aastast 1953. Jätkuvalt tore kõvakaaneline üsna väikses formaadis ja suuremat sorti reavahega. Ja lollide kirjavigadeta.



J. K. Rowling "Harry Potter and the sorcerer's stone"

Jumalast juhuslikult kuulasin "Harry Potteri" 1. osa audioraamatut. Üllatus küll, aga kogu lugu oli täpselt samasugune kui paberraamatus. 11-aastane poiss sai teada, et ta võlur on, ja läks Sigatüüka kooli, kust leidis sõpru ja seiklusi. Ja muidugi sai teada oma suure vaenlase kohta, kelle tapmiskatse ta kord üle elas.

  • Sisu
    Tore lasteraamat. On head ja pahad, on peategelane, kes satub üsna piinarikkast tavamaailmast võlumaailma ja suurde seiklusse.
  • Stiil
    Hästi jutustatud, palju sõnu välja mõeldud. Hm, ükski kuulsatest "Harry Potteri" tsitaatidest vist 1. osas veel polnud?
  • Emotsioonid
    Mitte eriti, aga ei igavlenud, huvitav raamat ju.
  • Tegelased
    Tunduvad päris. Meeldis, et tähtsamate tegelaste välimust kirjeldati, kui nad tegevusse tulid. Mitte et nende välimus oluline oleks, aga nii ettekujutamise mõttes. Ühtlasi esindavad mitu peategelast mingeid tüüpe või omadusi (Harry on vapper, Hermione tark, Dumbledore vana erudiit, McGonagall klassikaline õpetaja), aga pole seetõttu ühekülgsed.
  • Atmosfäär
    Sellega on hästi. Täitsa teine maailm ja lugeja juhatatakse sinna huvitavalt sisse.
  • Mõtete ärgitamine
    Eriti midagi ausalt öeldes. Tegevus jooksis ja jälgisin seda ja midagi kõrvalt ei mõelnud.
  • Lõpp
    "Harry Potteri" sarja mõttes klassikaline lõpp - Harry vestleb Dumbledore'iga, kes ütleb talle tarku lauseid. Aga ta jätab mõned asjad õhku. Kas see oleks hea lõpp, kui järgmisi raamatuid poleks?
  • Kestev mõju
    Ühest küljest loomulikult kestva mõjuga, tutvustatakse võlumaailma ja selle olulisi tegelasi, kes jäävad meiega aastateks. Aga jällegi, kui suur olnuks selle raamatu mõju, kui järgmist kuut poleks tulnud?
  • Sisuväline
    Audioraamat niisiis. Mõnusalt loetud. Ei lugenud Stephen Fry, keegi teine oli. Tundus, et Snape'i hääl oli Alan Rickmanist mõjutatud. Päris huvitav kui vähe lauseid Snape 1. raamatus ütles. Temast lihtsalt räägiti palju.



Lucy Maud Montgomery "Anne of Windy Poplars"



Neljas raamat, kus peategelaseks Roheliste Viilkatuste Anne. Sedakorda kolm aastat tema elus peale ülikooli lõpetamist. Temast saab koolidirektor. Loomulikult tähendab väikeses kohas koolijuhiks olemine enamat kui ainult direktoriks olemist. (Ja ausalt öelda sellest, mis koolis toimub, räägitakse üldse üsna vähe.)

  • Sisu
    Njah. Algul polnud viga. Anne läks tööle ja sai teada, et seda küla, kus kool asub, sisuliselt valitseb üks suguvõsa ja nemad olid vastu tema tööletulekule. Natuke aega siis murdis seal nendega piike, lõpuks suutis nad enda poole võita. Peale seda ei saanud enam aru, miks ülejäänud kahte kolmandikku raamatust tarvis oli. Niuke imelik jutukogu nagu oli - toodi sisse tegelasi, kes tulid ja läksid väga kiiresti, läbivaks jooneks ainult emateresalik Anne, kes kõiki aitas, kõigile nõu andis ja häid lahendusi leidis.
  • Stiil
    Jätkuvalt on see autor hea jutustaja, valdab keelt ja suudab vaimukas olla. 
  • Emotsioonid!
    Vaid nii palju, et vahepeal hakkas sisutus ärritama.
  • Tegelased
    Tegelased jätkuvalt värvikad, aga kui nad on loodud selleks, et täita raamatus ühte kuni paari peatükki, siis jääb mulje, et nad on loodud vaid tegelaste väljamõtlemise pärast, mitte sellepärast, et nende kaudu mingit mõtet edasi anda. 
  • Atmosfäär
    Vist kirjeldas seda küla Summerside'i, aga isegi ei mäleta.
  • Mõtete ärgitamine
    Mitte oluliselt. 
  • Lõpp 
    Lihtsalt lõppes. Ette oli teada,et Anne jääb sellesse kohta kolmeks aastaks ja kolm aastat sai läbi.
  • Kestev mõju
    Kardetavasti mitte.
  • Sisuväline
    Taskuformaadis väljaanne, hea ka pikali lugedes käes hoida.



Tellimine: Postitused (Atom)