Laulud 2023

Need, mida enam kui korra kuulatud : )



George Michael - Older
See on nii rahulik. 



Fallulah - Give us a little love
Üks laule, mille olen iluuisutamist vaadates leidnud. Niina Petrõkinal oli uisunumber selle järgi.


Katie Melua - No fear of heights
Olin samas toas telekaga, kus käis mingi film Angelina Jolie'ga. Filmi ei vaadanud, aga ühes stseenis tuli see laul. Otsisin üles, mis ta on, ja hakkasin kuulama. Kummaline laul on. Ühest küljest nagu ei tahaks seda kuulata, sest pole kindel, kas mulle meeldib tunne, mida ta minus tekitab. Teisalt tundub, et tahaks pidevalt kuulata.


Marit Larsen - Don't move
Taastulija. 2019. aastal olen selle esmakordselt aasta lõpus välja toonud ja vahepeal ka kõigil aastatel kuulanud. Hea energia, energiline klaver, ilusad keelpillid. 

Saint Joan - Gold
Rõõmus.



Wasia Project - Petals on the moon
Andekas laul. Pole seni suutnud sõnastada, mis tunde see tekitab. Sädeleb või säriseb või midagi? Aga mitte kõvasti, niimoodi enam-vähem tuntavalt. Aga mitte vaoshoitult. Või tuksub hoopis? Võbeleb?



Kõige all (Pärt Uusberg/Hando Runnel)
Mulle meeldivad rahulikud inimesed, rahulikud olukorrad, rahulikud laulud. Runneli sõnum on lihtne, laul meditatiivne. 


Legendaarne (Peeter Konovalov/Heiti Talvik)
Ilusate meloodiate puuduses kulub ilus meloodia ära. See, kuidas laulupidu alati eesti luuleklassika lugemise soovi peale ajab, on tänuväärne. Tõsimeeli nõustun, et laulupeo ülekandel peaksid subtiitrid all olema (nagu Eurovisioonil), saaks sõnumiga paremini kurssi. 


Sata-Sata (Mari Kalkun)
Ka rõõmsad laulud istuvad laulupeole. Sobivad ka juulihommikul tööle kõndimiseks. 



Juhan Liiv - Muusika
See ei ole laul, see on luuletus. Noh, tegelikult on ta laul ka, mida mitte väga ammu ühel laulupeol lauldi, aga siis peale pealkirja muud ei teadvustanud. (Pange subtiitrid, ma räägin.) Nüüd, kui selleaastase laulupeo järgses tuhinas eiteakuidas selle luuletuse otsa sattusin, tabas mind ausõna midagi ilmutuse sarnast. Kui palju kordi olen (üldse mitte nii luuleliste sõnadega) sedasama mõelnud ja siis leian, et Liiv juba ammu mõtles ja pani kaunilt kirja. Aasta luuletus, kui soovite.

Lõpetamata raamatud 2023

Märkisin sedakorda üles raamatud, mida alustasin, aga ei lõpetanud. Enamasti ma ei ole kergelt pooleli jätja, aga vahepeal näin olevat. On lihtsalt sellised perioodid. Allpool olevast 8 raamatust näiteks on 4 pooleli jäetud aprillikuus. Vaadakem.

Mark Z. Danielewski "House of leaves"

Kahte kanget tean, kes on selle raamatu läbi lugenud, ja kergitan nende suunas kõrvu. Ise lugesin ca 40 lehekülge (kokku oli üle 700 kindlasti) - oli erakordselt segane, tüütu ega pakkunud terakestki lugemisrõõmu. Peaks žanrilt õudukas olema muidu. Mingi maja, kus kummalised asjad juhtuvad.


Raven Leilani "Luster"

Mingi kahekümnedates naisterahvas, kellel oli elus vist midagi puudu. Siis tekkis tal ühe vanema mehega kummaline suhe. Niuke tumedates toonides lugu, kuidagi külmalt kirjutatud. Piisavalt segane ka. Väga kaua ei pingutanud läbi närimisega. 


George Sand "Consuelo"

Seda on nüüdseks õnnestunud juba kaks korda pooleli jätta. Kunagi ülikooli ajal olid põhjuseks logistilised küsimused, nüüd oli... ää... aeglane pole ehk ainuõige sõna. Inimesed ju kohtusid ja rääkisid ja kõik, aga see jutt nagu ei viinud kuhugi ja mitte kuhugi jõudmine kestis juba liiga kaua. See on potentsiaalikas raamat tegelikult. Tegevus toimub 18. sajandi Veneetsias ja Consuelo on vaene hispaania tüdruk, kellest saab kuulus ooperilaulja.


Elif Batuman "The idiot"

Mul olid ootused. Mul olid suured ootused, sest sisukirjeldus tõotas head. Peategelane Selin läheb Harvardi ülikooli, kus sõbruneb värvika serblanna Svetlana ja ungarlasest Ivaniga. Õpib keeli (näiteks vene keelt), mõtleb keeltest. 100 lehekülge lugesin ära ja jätsin pooleli, sest isegi endale kõvasti ette lugedes ei saanud liiga tihti aru, kes, kus ja mida parjasti. Jube kahju noh. Võib-olla kui see eesti keelde tõlgitaks?


Alexis Hall "Husband material"

2. osa sarjast, mille 1. osa läbi lugesin. Kui 1. osa oli suht läila, aga sisaldas päris mõnusat huumorit, siis 2. osa sellesama läila värgi pärast kuigi palju lugeda ei suutnud. Lugu on sellest, kuidas 1. osas kokku saanud meesterahvad näevad nüüd enda ümber aina pulmi ja tunnevad ka ise survet neid pidama hakata. 


Christine Riccio "Again, but better"

Ameerika tüdruk läheb semestriks vahetusüliõpilasena Londonisse. Sisu rohkem ei mäleta, aga mäletan, et mind ajas närvi. Stiil kuidagi kunstlik, veits algeline. Peategelase huvi noormehe vastu, keda ta just oli kohanud, muutus väga äkki väga suureks. Ja selle noormehe nimi oli Pilot Penn (nagu see pastakas Pilot pen). Suht halb nali.


Annie England Noblin "Ülimalt üheksakümnendad"

On mingi keskkooliaegsete sõbrannade seltskond, kes nüüd on vist kusagil kolmekümnedates. Üks neist sureb ootamatult ja teised lähevad tolle mälestuseks automatkale. Kindel pole, sest kuigi lugesin kusagil veerand raamatut ära, ei jõudnud veel reisini. Raamatu lõpus oli 90ndate lauludega playlist. "Barbie girl" oli seal näiteks. Aga polnud üleliia köitev lugu nähtavasti.


Sara Pascoe "Weirdo"

Ma olen muidu küll see inimene, kes tahab lugeda raamatut pealkirjaga "Weirdo". Mingi naine oli siin, kes baaris töötas, ja nägi seal juhuslikult meest, keda kunagi natuke tundis ja kellega tal olid olnud mingid suhted. Segane oli. Hüppas siia-sinna, üritas vaimukas olla. See autor on natuke elukutseline komödiant ka, lugesin. Aga jah, minu jaoks jäi üritamiseks.

Taylor Jenkins Reid "Carrie Soto is back"

1980ndatel suurt edu saavutanud tennisist Carrie Soto otsustab 1995. aasta hooajaks suurde mängu tagasi tulla. Üks noorem mängija nimelt ohustab tema suure slämmi turniirivõitude  rekordit. Raamat räägibki peamiselt tema tagasituleku teekonnast. (See on fiktsioon muidugi, Carrie Soto nimelist tennisisti pole pärismaailmas olemas.)

  • Sisu
    Raamat on kohe päris palju tennisest. Algul, kui tulid mingid trennide või matšide kirjeldused, mõtlesin, kas need tüütaksid, kui kõik mõisted oleks võõrad. Lugesin edasi ja need hakkasid tüütama hoolimata sellest, et sain aru, millest jutt käis. Tundub, et minu jaoks tennise sõnadega kirjeldamine lihtsalt ei tööta, seda peab nägema. (Huvitav, et paljud arvustajad jällegi ütlesid, et nad ei tea tennisest midagi, aga kogu see tennisejutt üldse ei seganud.) Teisalt mingeid tennisega seotud üldisi asju seletati jällegi hästi lahti. (Miks liivaväljakul mängimine on nii erinev kõvakattel mängimisest näiteks.)

    See, mida tennisistid üksteise kohta rääkisid, oli päris üllatav. Kui tänapäeval pressikonverentsidel sellised kurje lauseid öeldaks ja spordiajakirjanikud sellise sõnakasutusega oleks, oleks nad ilmselt juba tühistatud. Aga ei tea, võib-olla 90ndatel oligi nii. 

    TJR on kaval kirjutaja. Võtab mingid detailid pärisinimestelt (antud juhul tennisistidelt), mis tulevad tuttavad ette, aga mitte nii palju, et saaks näpu peale panna ja öelda, et vot selle inimese elu põhjal kirjutatud lugu. Lihtsalt on piisavalt tuttav, et lugejal tekiks mingi äratundmine ja seega ka huvi.

    Meeldis, et traditsiooniline armastuslugu ei olnud siin see kõige olulisem lugu. 
  • Stiil
    Naljakas öelda, aga minu meelest oli liiga palju dialoogi. Rääkisid ja rääkisid, õiendasid-õiendasid, aga kas ses mingi sisu oli, kas alati sest midagi muutus? Vahepeal hakkas tüütama ainult. Aga üldiselt on lihtsasti loetav autor.
  • Emotsioonid
    Nagu öeldud oli tüütu. Päris pooleli jätta ei tahtnud, aga mõtlesin küll vahepeal, et saaks juba läbi. Kohati sisu nagu ei liikunud edasi, kohati liikus, aga oli niisama tüütu. Lõpupoole läks paremaks, aga kuivõrd peategelasest oli raske aru saada, ei elanud talle ka tohutult kaasa.
  • Tegelased
    Mõtlesin üsna algusest peale, kas Carrie'l on mingi autismispektri häire. Tundus, et see võinuks seletada mingeid jooni tema käitumises. Aga raamatu lõpuks selle kohta midagi ei selgunud, olid teised seletused, kui olid. Carrie'l oli mitmeid omadusi, mis kindlasti profisportlasele kasuks tulevad (kangus ja natuke üle laipade mineku suhtumine nt). Eks kogu idee tahtiski ju olla tema kasvamine inimesena - see, mille pärast ta algul tippsporti tagasi läks, ja see, kuhu lõpuks välja jõudis, ei kattunud.

    Kui ülejäänud kahes T.J. Reidi raamatus, mida lugenud olen, on peategelane olnud andekas iseenesest (noh, et Daisy Jones lihtsalt oligi jube hea laulja, ta ei olnud selleks midagi teinud), siis siin oli ometigi peategelane, kes reaalselt treenis kõvasti, mitte ei läinud niisama võitma.

    Carrie isa Javieri tegelane meeldis. Oli niuke elutarga inimese kuju, kes tähtsaid asju alati otse välja ei ütle, vaid müksab mingite vihjetega, et lõpuks ise aru saaksid. 
  • Atmosfäär
    Kuigi olen telekast palju näinud neid maailmakuulsaid tenniseväljakuid, millest räägiti, oli enamasti tunne, et tegevus võinuks kusiganes olla. 1995. aasta Wimbledoni finaali juures märgiti ära, et printsess Diana oli vaatamas. Pärismaailmas oli ka- sündmusest pilte otsides olid Diana fotod esimeste väljatulnute hulgas.
  • Mõtete ärgitamine
    Mõtlesin peamiselt, mis värk selle Carrie'ga on. Miks ta selline on? Kui endale pole selline tohutu võidutahe omane, võib olla seda raske mõista.
    Natuke guugeldasin, kes 1980ndatel ja 90ndatel päriselt edukaimad naistennisistid olid. 1995. aastal näiteks oli veel Steffi Grafi valitsusaeg.
  • Lõpp
    Ühest küljest mitmed sündmused ettearvatavad, teisest küljest polekski saanud teisiti lõpetada, vaadates, kuhu kogu raamatu jooksul tüüriti.
  • Kestev mõju
    Näe, Goodreadsi aastaauhind on sellele antud. Ajalooline romaan? Mul on vist natuke kitsam nägemus sellest, mis on ajalooline romaan. Noh, igal juhul pole selle autori parim raamat. 
  • Sisuväline
    Lugesin e-raamatut. Huvitav, kas see raamat on eesti keelde ka tulemas. Sel ja eelmisel aastal on kolm raamatut sellelt autorilt tõlgitud.
Samalt autorilt varem loetud:

"Visnapuu armastusest" (koostanud Jaanus Vaiksoo)

 


Algusest peale on Visnapuu armuluule kui ulg või huige metsiku puhkeva looduse keskel. Ürgsed tunded, igatsused, kirg, unustus ja valu. Meeleolud hüplevad ühest äärmusest teise. Kirenaudingust saab järgmisel hetkel vihkamine ja tüdimus. Visnapuu tunded on vahetud ning hetkelised. Ta looming on purskumine. (Raamatu tagakaanelt)

  • Sisu (kuni 2 tärni)
    Eks pealkiri ütleb, mis sisu on. "Kirjad Ingile" on siin sees, kalade sari ka. Avameelne mees see Visnapuu. Ja 100 aastat tagasi kirjutas niukesi asju. Oleks ta naine olnud, oleks ehk skandaalsemaks saanud kui Under.
  • Stiil (kuni 2 tärni)
    Murdekeel, samas enamasti piisavalt lihtne, et aru saada. Hästi õilmitsev, kasutab sihukesi (tihti loodusega seotud) võrdlusi ja muid kujundeid, mille peale ikka annab tulla. Ilmselt leidub neid, kelle jaoks Visnapuu armuluule on nagu üleehitud jõulupuu, aga mulle väga meeldib. Kus veel trillerdada ja sillerdada kui mitte luules.
  • Emotsioonid (kuni 2 tärni)
    Üks tärn selle eest, et lugemine tegi mind kindlasti õnnelikumaks, pool tärni sõnakasutust puudutava ahhetamisvõimaluse eest.
  • Atmosfäär
    Võib-olla natuke küsitav punkt luulekogu puhul, aga jätsin ta alles, sest niuke üldine meeleolu oli lugedes tuntav ja läbiv. Lõbus (ja mõnikord kurb) armulõõm.
  • Mõtete ärgitamine
    Ütleme, et eriti nagu edasi mõelda polnud, sest lugu oli üsna ühtlaselt sellest, kuidas luuletajale naised meeldivad ja kuidas nad teda end tundma panevad.
  • Kestev mõju
    Seda konkreetset raamatut lugesin juba vähemalt kolmandat korda. 100 aastat vanad luuletused. Tundub, et pole ära kadunud.
  • Sisuväline
    See on niuke väikses formaadis kinkeraamatu tüüpi raamat. Paksude punaste kaantega ja Ado Vabbe omanäoliste mustvalgete illustratsioonidega. Koostaja järelsõna meeldis ka.


Hm, seda juba varem teadsin, et visnapuu on kirss (vene keelest), aga tuleb välja, et käsper on ka kirss (tuleb meile alamsaksa keele kaudu).

Benedict Wells "Hard Land"

Tubli internet, seekord reklaamisid mulle täitsa õiget asja. Benedict Wellsi eelmine raamat "Üksilduse lõpp" meeldis väga ja selgus, et nüüd on temalt veel midagi eesti keelde tõlgitud.

1980ndate keskpaiga Missouri väikelinn Grady. Peategelane Sam on keskkoolipoiss, kes läheb suvel tööle kinno, mille töötajate hulgast leiab endale sõbrad. Need on kevadel keskkooli lõpetanud Cameron, Hightower ja Kirstie. Sõbrad hängivad kinos ja mööda linna, aeg-ajalt ka kino katusel. (Pani muhelema.)

Pealkiri on viide väljamõeldud luulekogule, mille mitmete lausete tähenduse üle Sam raamatu jooksul arutleb.

Suurte sündmuste mõttes ütleb raamatu esimene lause ära, mis juhtub: Sel suvel ma armusin ja mu ema suri.

  • Sisu
    Ega ei juhtu asju, mis oleksid tohutult originaalsed, kõik tuleb nagu kusagilt juba tuttav ette. Natuke on nagu "The perks of being a wallflower", sest üksildane poiss leiab sõbrad. Natuke on nagu "Aristotle and Dante", sest on 1980ndate USA väikelinn. Natuke on nagu "Darius the Great is not okay", sest jälgib muuhulgas peategelase suhteid isaga. Stiili mõttes on veidi nagu John Greeni "Looking for Alaska". Aga. Mitte kuidagi ei sega, et tuttav ette tuleb. Ajatu värk.
  • Stiil
    Kirjutaja on keegi, kelle jaoks kirjutamine tundub väga loomulik tegevus. Mis saaks veel parem olla kui keegi tegemas midagi, mis tal hästi välja tuleb.
    Ei ole kõige kiirema tempoga raamat, pigem mõõdukas.
  • Emotsioonid
    Muidugi mind kottis, mis selle poisi elus toimus. Ta oli tubli poiss. 
  • Tegelased
    Peategelase mõtted ja tunded olid ammendavalt lugejani toodud, tema perekonnas ka inimesed arusaadavad. Kirstie tundus vaga vesi, sügav põhi-tüüpi. Teised kaks Sami sõpra kippusid vahepeal omavahel segi minema.
  • Atmosfäär
    Sakslase kirjutatud, aga no on ameerikalik noortekas. Usun et taotluslikult. 1980ndate mõttes on teemaks näiteks "Tagasi tulevikku" või "Take on me". Raamatul on isegi oma lauluvalik olemas, mida Spotify kaudu kuulata saab. 
  • Mõtete ärgitamine
    Kõik oli nagu väga loogiline, sai mõttes noogutada pigem kui arutleda, et miks keegi nii või naa tegi.
  • Lõpp
    Oli huvitav. 
  • Kestev mõju
    Kui ei teaks, võiks arvata, et "Hard Land" on noortekirjanduse klassika, mis juba aastaid olemas. (The New York Times) See on raamatu tagakaanelt ja kirjeldab ka minu mõtteid.
  • Sisuväline
    Ülakoma kasutamine eesti keeles võõrkeelsete nimede käänamisel on jätkuvalt üks raske asi. Enamasti laseme ilma ülakomata ja kui kasutame, siis teinekord ka valesti.


Aravind Adiga "Valge tiiger"

 



Üks India mees kirjutab kirju Hiina peaministrile, kes on Indiasse visiidile tulemas. Tutvustab talle India elu-olu enda näite põhjal. Ise on ta vaestest oludest pärit noormees, kellest saab ühel hetkel rikkurite autojuht ja seejärel põhimõtteliselt ka nagu rikkur. Vähemalt ta ise arvab, et on tähtis tegelane. Pealkirja valge tiiger on ka peategelane ise - väga haruldane liik.  

  • Sisu
    Moraalsed dilemmad, millega peategelane kokku puutus, olid muidugi huvitavad. Aga. See vaatenurk, mis oli valitud, see, kuidas peategelane asjadest rääkis, rikkus põhimõtteliselt kogu raamatu minu jaoks ära. Kui midagi kirjeldada piisavalt näkaselt, rõvedalt ja üleolevalt, siis ei tekita empaatiat.
  • Stiil
    Oli hästi liikuv raamat, lugeda ei olnud igav, ruttu sai läbi. Ilmselt on oma stiili poolest mõnevõrra eristuv raamat küll. Näe, loen, et žanr on kelmiromaan.
  • Emotsioonid
    Eriti polnud, keerasin lehte lihtsalt. Hea küll, vastikustunde moodi tunne oli, aga ka see saanuks olla tugevam.
  • Tegelased
    Mulle ei meeldinud ükski tegelane. See osutub reeglina probleemiks.
  • Atmosfäär
    Eks ta sellepärast kirjutatud oli, et India ühiskonda, olusid ja inimesi tutvustada. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ilmselt pidanuks suurem olema. India mõttes oli ju hariv ja kõik, aga see jutustamisstiil välistas suurema huvi.
  • Lõpp
    Einoh, hea meel oli, et läbi sai. Ja ilmselt jõudis ka oodatud kohta välja.
  • Kestev mõju
    Saan aru, miks talle võidi Bookeri preemia anda, aga ise tahaks seda lugu pigem unustada. 
  • Sisuväline
    Nii hea oli lugeda paksul paberil kõvakaanelist raamatut.

Jenny Bayliss "Meet me under the mistletoe"


Peategelane Nory peab Londonis kasutatud raamatute poodi. Keskkooli on ta (vast kusagil 15 aastat tagasi) lõpetanud ühes oma päritolukodu lähedal asuvas prestiižikas internaatkoolis, kus tema klassikaaslasteks olid peamiselt rikaste perede võsud. Kooliaegne sõpruskond saab endiselt aeg-ajalt kokku ja Nory on jõulude eel kutsutud pulma, kus omavahel abielluvad kaks sõpruskonna liiget. Kuna rikkurite pulmad on, siis see seltskond hängib kõik nädala jooksul enne pulmi niisama selles lossis, kus pulmad toimuvad. Seal siis juhtub asju.
  • Sisu
    Ettearvatav, lihtsustatud. Naispeategelane käitus valesti, aga lõpuks oli meespeategelane see, kes leidis, et tema peab vabandama, sest naisel olid ju ometi head kavatsused. Romantikasektsioonis asi lihtne - naine kohtub mehega, keda ta teismelisepõlvest juba tunneb, jube hästi neil klapib ja nii ongi. See osa, mis sõpruskonda puudutas, oli huvitav mõte. 
  • Stiil
    Liiga lihtne isegi selle sisu jaoks. Läheb imeruttu edasi muidugi.
  • Emotsioonid
    Enamasti jättis külmaks.
  • Tegelased
    Peategelane minu jaoks natuke igav, meespeategelase kohta ei saanud piisavalt teada, tundus lihtsalt mingi tore mees. Kõrvaltegelaste hulgas oli huvitavamapoolseid kujusid, aga oli ka selliseid, kellel mõtet ei näinud. Üks kõrvaltegelasi tehti algul üsna deemoniks, lõpupoole hakkas ta järsku ennast parandama. (Sest niimoodi järsku need asjad käivadki ju.)
  • Atmosfäär
    Siin ei olnud silmapaistvaid külaidülli kirjeldusi, mis samalt autorilt eelmisena loetud raamatus. Peategelase raamatupood tundus lahe, aga eks ta olnud ka mõnevõrra niuke tüüpiline raamatutegelase raamatupood - hoolega isikupäraseks muudetud ja nõnda.
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Ühest küljest ei oodanud midagi muud kui õnnelikku lõppu, aga see lõpp oli ikka üleliia läila.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Päris tore naivistlik kaas ju. E-raamat oli ka korralik.

Samalt autorilt varem loetud: "The 12 dates of Christmas"

Julia Whelan "My Oxford year"



Ameeriklanna Ella läheb Rhodesi stipendiumiga aastaks Oxfordi õppima. Seal puutub ta kokku kaastudengitega, kes muidugi on mõnevõrra värvikad kujud, ja sõbruneb ühe õppejõuga, kes armastab 19. sajandi luulet nagu Ellagi. Mõndagi võiks veel öelda, aga see oleks sisu reetmine.
  • Sisu
    Peamine vist on see, et raamat suutis mind üllatada. Ei osanud üldse arvata, et asi sellise suuna võtab. Kes on harjunud enne lugemist raamatu teemasid puudutavaid hoiatusi vaatama, siis siin oleks see ehk ka kohane.
  • Stiil
    Oli sihuke korralik. Tuntavalt haritud inimese poolt kirjutatud ja tuntavalt sellise kirjutaja poolt kirjutatud, kes tahtis kirjutada nii, et oleks õigesti kirjutatud raamat. Kui nii saab öelda. Mina ei pane korralikkust pahaks ega pea teda tingimata igavaks. Korralikkust võib ehk käsitleda ühe andekuse vormina?
  • Emotsioonid
    Üle poole raamatust mitte, oligi pigem tõdemus, et jah, tubli kirjutaja. Lõpupoole siiski tekkis suurem kaasaelamine (sest mingites olukordades inimestele elad ikka kaasa).
  • Tegelased
    Ise olen ka üllatunud, aga mulle vist meeldisid kõik tegelased. Kõrvaltegelaste loomus ja vajalikkus raamatus oli suudetud üsna väheste situatsioonide ja kirjeldamisega välja tuua. Peategelane oli otsustaja. Tüübi mõttes. Võib muidugi küsida, kas päriselt 24-aastane teeks sellise valiku nagu tema tegi, aga samas võib ka mõelda, et 24-aastane teeks sellise valiku just tõenäolisemalt kui 34- või 44-aastane.
  • Atmosfäär
    Oxford niisiis. Oli kirjeldatud küll ja kõik, aga mul jäi mingit tunnet natuke väheseks.
  • Mõtete ärgitamine
    Õnnestus natuke torkida küll.
It turns out, the act of making a choice, of choosing a path, doesn’t mean the other path disappears. It just means that it will forever run parallel to the one you’re on. It means you have to live with knowing what you gave up.
  • Lõpp
    See oli kõige realistlikum lõpp, arvan. Oleks ühel teisel moel lõpetanud, oleks liiga muinasjutt olnud, oleks kolmandal moel lõpetanud, oleks liiga draama kiskumisena mõjunud.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Päris nunnu kaas. Lugesin e-raamatut.
Raamatu autor Julia Whelan on kogenud audioraamatute tegija (see hääl, kes neid sisse loeb). Aga. Kui mäletad, et kunagi oli selline seriaal nagu "Once & again" (või "Kõik kordub", TV3 pealt vist teisipäeva õhtuti?) ja et Julia Whelan oli see, kes seal teismelist peretütart Grace'i mängis, siis kaks plusspunkti sulle.



Tom Stoppard "The real thing"

 


See on näidend, paljude arvates kaasaja parimalt näitekirjanikult. Lugu toimub 1980. aastate alguse Suurbritannias, peategelasteks näitekirjanikust mees ja näitlejannast naine. Loo käigus abielluvad nad omavahel, loo alguses on abielus teiste inimestega. Lugu on suhetest, aususest. Raamatu tagakaanel oli lõik Guardiani arvustusest, kus nimetati seda intelligentseks näidendiks armastuse kohta. 
  • Sisu
    Üsna kiiresti tuli arusaam, et see pole parim lugemisnäidend, tahaks lavastusena vaadata. Lugedes kippus kohati segaseks jääma, kus tegelaste päriselu ja näideldud stseenide piir täpselt on.
  • Stiil
    Kasutati kordusi ja näidend näidendis-võtet.
    Teravmeelne ja kahtlemata sulesepa kirjutatud tekst. Ühe koha peal rääkis näitekirjanikust tegelane sõnade tähendusest - suures plaanis see, et sõnad ei ole raiskamiseks ja suvaliselt kasutamiseks. Aga oli teistelgi teemadel häid ütlusi. Tegelikult miks ma üldse tahtsin mingit Stoppardi näidendit just nimelt lugeda, oli see, et kui mingid aastad tagasi teatris tema "Arkaadiat" vaatasin, oli mitu korda selline tunne, et palun pange etendus korra pausile, ma tahan nüüd natuke mõelda, mida just öeldi. Õudselt hea tummine tekst oli, selline lugemise tekst. (Aga "Arkaadiat" ennast polnud lugemiseks saadaval.)
  • Emotsioonid
    Pigem ratsionaalsed, mitte päris puudu.
  • Tegelased
    Üks peategelane Henry meeldis enim, tema suust tulid huvitavaimad laused. Tegelasi oli kokku seitse. Hea et nii vähe, jäid hästi meelde.
  • Atmosfäär
    Näidendit lavastati esmakordselt 1982. aastal. Oli aru saada küll, et ta päris praeguses ajas ei toimu. Meeldis, et mitme kohal peal oli ette kirjutatud, milline muusika mängib, see oli ka sisuga seotud. 



  • Mõtete ärgitamine
    Mõned head laused olid, mille üle mõelda võiks. Näidendi enda kohta lugesin ka natuke internetist. Olla mitmeti autobiograafiline.
  • Lõpp
    Mõistlik. (Intelligentsel näidendil armastusest olgugi mõistlik lõpp, eksole.)
  • Kestev mõju
    Kardetavasti mitte. Kui ma just ei juhtu seda kunagi kusagil teatris nägema. Kindlasti vaatamata ei jätaks, kui võimalus tekiks.
  • Sisuväline
    Lillat värvi : ) 


Jenny Bayliss "The 12 dates of Christmas"



Kate on kangadisainer (väga huvitav elukutse!), kes elab Inglismaa väikelinnas ja on detsembriks liitunud kohtinguteprogrammiga Twelve dates of Christmas, mis lubab ta viia 12 kohtingule loodetavasti toredate inimestega. Eks ta puutubki kokku igasuguste karvaste ja sulelistega. Lisaks on teemaks väikelinnaelu, tööelu ja vanad sõprussuhted. 
  • Sisu
    Hästi l i h t n e, kohati liigagi lihtne. Sündmused ei tulnud üllatusena. Esimeste lehekülgede lugemise järel oli selge, kuhu ja milliste tegelastega asi välja jõuab. Aga ilmselt polnud ka eesmärk salapärane olla. Kehtis ka dialoogide puhul - palju sellist dialoogi, kus keegi ütles mingi lause ja võisin järgmist lauset lugemata öelda, mida vastaja kostab. Leidus ka kohti, kus võinuks autorilt küsida Kas tõesti tahad, et sinu naistegelane sellise lause ütleks?
    Esines ka see probeem, et mõni probleem polnud üldse probleem tegelikult. Või ütleme siis, et päriselus pärisinimese jaoks see võib olla probleem, aga sellest ei saa sellisel kujul raamatus head köitvat probleemi. Draama asemel tuleb välja mittevajalik draama, mille saaks tegelikult paari lausega ära lahendada.
  • Stiil
    Dialoogis esines see osa briti argikultuurist, millest seni vaid kuulnud olin. Kuuldavasti teevad seal inimesed, kes ennast üksteisega mugavalt tunnevad, üksteise kulul üsna julmi ja pealtnäha ebaviisakaid nalju. Umbes nii: Richard helistas. Ütlesin talle, et sa veel magad, sest sa oled üks laisk lehm. Ilma kontekstita päris intrigeeriv.
    Kuivõrd raamatu pealkiri on ilmne vihje laulule Twelve days of Christmas, siis tore, et ka põhilist laulurida a partridge in a pear tree sisus kasutati.
  • Emotsioonid
    Seotud atmosfääri punktiga.
  • Tegelased
    Mõned meestegelased, kellega peategelane kohtingutel käis, kordasid üksteist, mõned olid liiga karikatuursed. Põhimehe olemuse kohta üleliia palju teada ei saanud. Peategelase ema meenutas Bridget Jonesi ema. Peategelane ise polnud ülemäära traagiline, päris hea vahelduseks. 
  • Atmosfäär
    Igasugune ümbruse kirjeldamine oli kindlalt tugevaim osa raamatust. Väikelinnakirjeldused ja jõululaadakirjeldused jms. Tekitas õdusat tunnet küll. Peamiselt sellepärast lugesingi seda raamatut.
    Pidevalt räägiti, kuidas lund sajab. Tuleb välja, et lõunapoolne Suurbritannia on tegelikult talviti lumerohke koht : )
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Ettearvatav, nagu öeldud, aga üleliia palju seda siin pahaks ei pannud. Eks ta oli ikka läila ka muidugi.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Mõnus naivistlik kaanepilt. Mõtlesin, et igasuguse ninni-nänni kirjelduste tõttu oleks päris huvitav seda raamatut näiteks eesti keelde tõlkida.



Mis laul ikka. Palju õnne kummituslaulu puhul.


Emmanuel Bove "Minu sõbrad"

I maailmasõja järgses Pariisis uitab ringi üks (noor) mees. Ta on 1918. aastal mobiliseeritud, aga pole tänu sõja lõppemisele lahinguväljale jõudnud. (Siiski on kuidagi vigastada saanud.) Ta tahab, et keegi temast hooliks ja teda armastaks. Sest ta on ometi inimene, kes seda väärib. Raamatus räägib ta inimestest, kellega kohtub. Juhtumisi, enamasti. 

Lugu meenutab mõnevõrra Knut Hamsuni "Nälga". Seal ka vaene noor mees hängis mööda linna. (Mõnikümmend aastat varem ja natuke väiksemas linnas küll kui Bove'i oma.)

  • Sisu
    Sündmusi eriti pole, peaasjalikult peategelase kulgemine. Siiski on huvitav, sest tegelase kohta selgub pidevalt midagi uut.
  • Stiil
    Ilus. Nii, nagu vanasti kirjutati. Tõlkija saatesõnas öeldi, et Bove'i lugedes jääb mulje nagu ei loekski raamatut, vaid hoopis elaks. See on küll ju kõva kompliment.
  • Emotsioonid
    Pigem ratsionaalsed, aga mitte ainult. Enim ehk siis, kui olin sisuga juba päris palju kurssi saanud ja meenus, et raamatu pealkiri on "Minu sõbrad". Pealkiri on lemmikumaid asju kogu selle raamatu juures. 
  • Tegelased
    Peategelane suutis üllatada ja oma olemuse üle mõtlema panna. Raamatu saatesõnast sain teada, et Bove'i raamatutes on peategelase tüüp enamasti sama - üksildane tüüp, kes siiski unistab. 
  • Atmosfäär
    Oma ajajärgu Pariis. Kuivõrd peategelane uitas palju linna peal ringi, siis kirjeldati ilusate sõnadega ja tabavalt erinevaid kohti. 
  • Mõtete ärgitamine
    Nagu öeldud, oli peategelane mõtlemapanev ja kohati vastuoluline kuju.
  • Lõpp
    Lõpulaused olid head.
  • Kestev mõju
    Tundub, et on suutnud mõnevõrra püsima jääda, kui seda 100 aastat peale esmailmumist loen.
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset audioraamatut, mida luges raamatu tõlkija Indrek Koff. Meeldis.


Holly Bourne "Girl friends"

Panen sedakorda osa ametlikust kirjeldusest:

From the day they first meet as teenagers Fern and Jessica are best friends. Despite their differences, they are there for each other throughout everything, navigating the difficulties of growing up and fitting in. That is until Jessica crosses a line that Fern can't forgive.

But now, more than ten years later, Jessica has unexpectedly reappeared in Fern's life.

  • Sisu
    Üldine teema pole üldse halb teema. Mis värk see sõbrannade värk on? Kas müüt ilusast tüdrukust ja tema koledast sõbrannast on ikka müüt? Kas teismeiga jääb teismeikka või mõjutab elu ka 10, 20 aastat hiljem?
    Olen varemgi selle autori puhul maininud, et tal on oskus teatud inimtüüpide mõttemaailma ja sellest tulenevat käitumist hästi kirjeldada. Väga terav. Ja ka põhjus, miks tema raamatuid loen.
    Mõneti tundus, et raamat üritas liiga paljude teemadega tegeleda ja seetõttu ei jõudnud kõigisse süveneda.
  • Stiil
    Taas kahe tegevusajaga raamat. Siin sobis. 
  • Emotsioonid
    Garanteeritud mitmesugused emotsioonid. Muide, selles raamatus on tiitellehe pöördel hoiatus, et käsitletakse selliseid ja selliseid teemasid. 
  • Tegelased
    Nagu olingi oodanud, kirjutab suur osa raamatu arvustajaist, et peategelane oli ärritav. Põhimõtteliselt nõus, aga ta oli nii teismelise kui täiskasvanuna tõetruu. Muidugi oli ebamugav lugeda, millised mõtted kohati peategelase peas liikusid, aga kas vähemalt osa ebamugavusest ei tekita äratundmine? Tegelase loo lõpplahendus ei meeldinud.
    Meestegelased olid minu jaoks liiga mustvalgelt kahes lehes. Ühed olid teismelised poisid peategelase noorusajast, üsna eranditult alkoholimaiad ja ainult ühe asja peal väljas. Eks vist arusaadav, et seltskonnas, kus kõik end ära joovad ja ainult hormoonide kaudu mõtlevad, ei saagi olla teistsuguseid poisse, neile lihtsalt ei meeldiks seal. Aga siiski väidan, et hästi käituvad teismelised poisid on olemas.
    Ingelmeeste poolel oli täiskasvanud peategelase elukaaslane.
  • Atmosfäär
    Poole raamatu tegevus peategelase teismeliseaastail 21. sajandi algul pakkus äratundmis- ja meenutamisrõõmu. Mitmeid laule mainiti, mis tollal populaarsed olid, tegelaste riided ja soengud ja värgid tulid tuttavad ette.
  • Mõtete ärgitamine
    Selle autori raamatutes alati peamine eesmärk. Tahab lugejat nügida ja häirida, et too mõtlema hakkaks, teebki seda. Palju teemasid, mille üle arutleda. Alates sellest, mis on üldiselt raamatu teemad, kuni selleni, kuidas neid on raamatus käsitletud.
  • Lõpp
    Aimasin raamatu jooksul, kuhu lugu välja jõuab, aga ei meeldinud, mis päris lõpus toimus, mõned ideed, mis kõlama jäid. Kui sinu sõbranna käitub sinu suhtes nõmedalt, aga teeb seda sellepärast, et on ise oma elus ohver, siis kas see õigustab tema nõmedat käitumist? Ei õigusta ju? Või?
    Ei istunud leheküljepikkune nimekiri teemal Kuidas meil, naistel, on raske elu. On jah, aga kas (ajaloo ja meeste peale) vihane olles läheb kergemaks? Äkki leidub konstruktiivsemaid vahendeid?
    Ja siis veel kogu teema abieluga, mis oli peategelasele väga tähtis. Miks selle teema lõpp sellisesse suunda keerati, ei saanud mina aru. Muutis eelneva loo nagu mõttetuks.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Kaanekujundus väga ei meeldi. Imelik, sest see on lilla ja lilla mulle alati meeldib.



Samalt autorilt varem loetud: 

Josie Silver "A winter in New York"


Inglanna Iris on peale nõmedast mehest lahkuminekut New Yorki elama läinud. Sinna seepärast, et tema mõned aastad tagasi surnud ema jaoks oli see noorusaja lemmikkoht. Mitte päris juhuslikud asjaolud viivad Irise ühte (jäätise)kohvikusse. Kohvikut pidava Belottide perekonna liikmete hulgas on neid, kes Irise ema tundsid. Iris sõbruneb perekonna noorema põlvkonnaga, sealhulgas põhilise kohvikupidaja Gio(vanni)ga.

  • Sisu
    Raamat algab stseeniga, kus tol hetkel üksteisele võõrad Iris ja Gio kohtuvad ja satuvad vaidlusse. Iris valetab mehele vihahoos, et tema abikaasa on surnud, kasutades seda kui kaalukat asjaolu, et vaidlust enda kasuks pöörata. Hiljem selgub, et päriselt on hoopis Giol surnud abikaasa. Loomulikult tunneb Iris nüüd, et ei saa Giole öelda, et tookord valetas. Õumaigaad noh, mida probleemi. Esiteks sa ei saa võõra inimese kohta teada, kas tema naine on elus, surnud või olematu, teiseks ei ole ju väga raske hiljem öelda, et vaata, selline loll olukord tekkis, ajasin mingi suvalise lause suust välja. Aga kas Iris viivitab üsna raamatu lõpuni Giole rääkimisega? 
    Lisaks on üks Irise ema ja Gio perekonna salajase retseptiga seotud saladus, mille puhul Iris ka tunneb, et ei saa seda rääkida. Ja mina jälle ei saa aru miks. Kui kogu loo intriig on üles ehitatud minu jaoks ebaloogilistele probleemidele, siis on pahasti. Üles kerkib mittevajalik draama.
    Irise lapspõlvemeenutuste osa mitmel pool raamatus oli täitsa kena.
  • Stiil
    Kas oli vaja mõnda üksikut põiget 1980ndatesse, kus Irise ema New Yorgis hängis? Lugeja sai teada asju, mida peategelane tegelikult ei teadnud. 
    Kirjanik on libeda sulega muidu. Ei pingutanud, et seda läbi lugeda, ebameeldiv ei olnud, kuigi päris korralik hulk klišeesid kasutati ära.
  • Emotsioonid
    Olid, aga üleliia ei kottinud. Sisu punkti all toodud probleemi pärast ilmselt ka.
  • Tegelased
    Asi oli vist selles, et nais- ja meespeategelase vahel polnud piisavalt vestlusstseene. Kui Irise kohta sain asju teada seepärast, et ta oli põhitegelane ja kogu lugu käis tema silme läbi, siis Gio oli nagu lihtsalt... tore mees? 
  • Atmosfäär
    Miks ma üldse selle raamatu võtsin, oli soov midagi seebist ja õdusat lugeda, kus õuetemperatuurid madalad ja toa omad kõrgemad. Päris õiget tunnet ei saanud, aga lumine New York oli mingil hetkel, mõnus kohvik ka, lisaks rohkearvuline itaalia perekond. 
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Kiirustatud, liiga vähe lahti seletatud, lihtsustatud. Mulle meeldib rohkem, kui asjad lahenevad pikema aja jooksul, mitte mõnel viimasel leheküljel. (Isegi kui õnnelik lõpp on ette teada.)
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Minu sisemine harakas nautis hõbedases kirjas pealkirja ja raamatu selga. Kaanel lilla värvi kasutamine ei teinud paha. Meeldivalt suures kirjas oli, mõnikord pehmekaanelised ingliskeelsed ei ole.
Samalt autorilt varem loetud: "Üks päev detsembris"


Ana Johns "Naine valges kimonos"

 


1957. aasta Jaapanis on puhkenud armastus kohaliku tüdruku Naoko ja Ameerika mereväelase Jimmy vahel. Naoko perekond aga soovib korraldada (majanduslikult kasuliku) abielu tema ja ühe Jaapani noormehe vahel. Naokol on valida, kas abielluda ameeriklasega ja kaotada päritoluperekond või toimida perekonna tahte kohaselt. 

  • Sisu
    Mõnevõrra tõsielul põhinev raamat, mis ühe loo põhjal avab teemat Jaapani naiste suhetest Ameerika sõjaväelastega peale II maailmasõda. Need polnud üldse vähelevinud, selgub. Kogu see lugu, mis siit välja koorus, kõik faktorid, mis seda mitmelt poolt mõjutasid, see oli hästi läbi mõeldud ja räägitud. 
    Aga taaskord on mul kana kitkuda sellega, et tegevus kahes ajas toimus. Üks liin oli Jaapanis 1957-1958, teine USA-s ja Jaapanis 21. sajandil. Kuigi 21. sajandi peategelane oli loomulikult 50ndate looga seotud, ei näinud põhjust, miks tuua raamatusse tegelane, kellel pole muud eesmärki kui minevikus toimunud loo kohta tõe välja selgitamine. Olevikus ei saanud lugeja selle tegelase kui inimese kohta põhimõtteliselt midagi teada. Võinuks piisata proloogist ja/või epiloogist, kus see tegelane esineb ja oleviku minevikuga kokku seob.
  • Stiil
    Kaunis, lendlev ja õrn stiil raamatu esimeses kolmandikus. Edasi, nagu sisu, muutus ka stiil.
    Väga meeldis, et kasutati jaapani vanasõnu ja kohati ka (mõistu)lugusid. Alati on tundunud, et ida pool suudetakse sõnadega veel täpsemini naelapea pihta lüüa kui läänes. (Aga hommik pidigi ju õhtust targem olema.)
  • Emotsioonid
    Raamat hoidis väga hästi konksu otsas, oli ka ülimalt dramaatiline. Mõne koha peal minu jaoks liiga dramaatiline ja mõne koha peal dramaatiline osa liiga pikaks venitatud.
    Raamatutele reeglina veel hoiatusi     ei lisata, aga märgin ära, et seda raamatut ei soovita lugeda, kui ei suuda lugeda stseene rasketesse ja ohtlikesse olukordadesse sattuvatest juba sündinud ja veel sündimata lastest. (Ka nende emadest ilmselgelt siis). 
  • Tegelased
    Nagu öeldud, ei saa oleviku peategelase kohta suurt midagi teada. 1950ndate tegelastele pole midagi ette heita. Naistegelased olid igal pool rohkem esiplaanil kui mehed.
  • Atmosfäär
    Kogu see pilt, mis (tollasest) Jaapanist tekkis, oli väga huvitav, seda tahtsingi. Meeleolu mõttes oli selge kontrast raamatu algusosa ja teise poole vahel (vähese pilvisusega versus aina pilvisem).
  • Mõtete ärgitamine
    Ülitraditsiooniline ühiskond + veel varju heitev II maailmasõda andis üsna drastilise kompoti. Päris palju kohti, kus mõtlesin kas ka päriselt nii oli. Raamatu lõpus oli järelsõna, kus autor mitmete kohtade, tegelaste jm kohta selgitas, kas nad olid päris või väljamõeldud.
  • Lõpp
    Päris paljud asjad olid juba enne lõppu selged või aimatavad. Ses mõttes ootuspärane.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset audioraamatut, mida luges Katrin C. Pärn. Kas olen öelnud, et mulle meeldivad keskmisest madalamad naishääled? (Aldi häälerühm oli alati lahedam kui sopranimeri.)



Tracey Garvis Graves "Kuulsin seda armulaulus"

 


Üks peategelane on ca 35-aastane muusikaõpetaja Layla. Ta on hiljuti lahutanud ja endale maja ostnud, kõpitseb maja keldris väikest muusikatuba, sest varasemas nooruses oli ta bändiinimene ja armastas esineda. Teine peategelane Josh on umbes sama vana ja ka lahutamas, saab eksnaisega sõbralikult läbi, kasvatavad tütart. Laylast ja Joshist saavad potentsiaaliga sõbrad.

  • Sisu
    Üleni tavaline raamat. Lugesin natuke algust ära ja juba teadsin, milline lugu tuleb. Tuligi selline. Tavalisus pole halb põhimõtteliselt, on väga turvaline lugeda, kui peaks tahtma turvalist lugemist.
  • Stiil
    Jälle üks selline, kus peatükid olid jagatud kahe peategelase vahel. Lisaks sellele jooksid neis peatükkides ka mõlema minevikuliinid (peamiselt lõppenud abielude teemal). Tundus, et seda kõike saanuks kuidagi lineaarsemalt lahendada.
  • Emotsioonid
    Leiged.
  • Tegelased
    Peategelased usutavad. Naispeategelase eksmehest jäi kirjelduste põhjal väga halb mulje. Räägiti küll, kuidas tal oli ka palju häid omadusi, mille pärast naine teda armastas, aga kui olukordade kirjeldamiseks läks, tegi too mees kogu aeg ebameeldivaid asju.
    Minu lemmiktegelane oli vist hoopis üks koer. (Kuigi ka tema lugu oli algusest lõpuni ettearvatav.)
  • Atmosfäär
    Ühest küljest meeldis, et tegevus toimus sellises USA osariigis, kus on aastaajad. Teisalt käis veits närvidele (aga olgem ausad, käib ka Eestis), kuidas inimesed, kes on sünnist saati talvega kursis, külma pärast jauravad.
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Ei üllatanud. Mingid probleemid lahenesid liiga lihtsalt. Oleks nagu rohkem draamat oodanud, vaadates, kuidas probleeme raamatu jooksul üles keriti.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Hoidun taas pahmeldusest ja avaldan tagasihoidlikku arvamust, et parem oleks seda originaalkeeles (inglise keeles) lugeda. Pealkirja tõlge ka ei vaimusta. 


Jube vähe punkte tuli kokku. Ei olnud üldse nii kehv raamat, kui siit paistab, lihtsalt need kriteeriumid ei soosinud seda raamatut. 


Laul kah. Naispeategelane armastas seda laulda ja tegi seda kirjelduste põhjal ka väga hästi.


Fred von Hoerschelmann "Tondilinn : lugusid Haapsalust"

Olin seda raamatut laenutades asjast valesti aru saanud. Mulle tundus, et raamatu sees saavad olema Hoerschelmanni mälestused Haapsalust, aga olid hoopis tema kirjutatud jutud, kus tegevus Haapsalus. Hoerschelmann nimetas Haapsalut Tondilinnaks, sest tema meelest toimus seal kaunis kummalisi asju. Juttude tegelased olid enamasti eestlased, raamat on tõlgitud saksa keelest.

Fred von Hoerschelmann (1901-1976) oli Haapsalu kuurordiarsti poeg, kes elas Haapsalus 1939. aastani. 

  • Sisu
    Oli üks vähe tšehhovlik lugu kaupmehest, kes ei suutnud oma töötajat varguses süüdistada; ka lugu mehest, kes ei saanud naist võtta, sest ema eest tuli hoolt kanda. Ühe loo teema oli poja süütunne surnud isa ees. Või lugu korstnapühkija Mardist, kellele konkurent tekkis. Mitme loo peategelased olid naised: vaesunud baltisaksa vanaproua ja tema teenija; paar naist, kes kedagi oma lähikonnast tappa üritasid; üks proua, kes püüdis maailmalõppu üle elada.
    Päris igihaljaid teemasid oli. Mõni lugu ka selline, mis pikaajalist muljet ei jätnud.
  • Stiil
    Ei mõjunud vanamoodsalt, kuigi juba mitu aastakümmet tagasi kirja pandud.
  • Emotsioonid
    Arvasin, et kuna on jutud, siis mind võib-olla väga ei koti. Aga olid täitsa haaravad lood.
  • Tegelased
    Nagu varemgi öeldud, tundub jutu puhul värvika tegelase loomine kuidagi lihtsam kui romaani puhul, ilmselt on ta paratamatult siiski ühekülgsem ka, tähelepanu on mingile kindlale joonele pööratud. Siin oli palju selliseid kujusid, kes elust enesest tuttavad ette tulevad.
  • Atmosfäär
    Pole saladus, et mulle meeldib lugeda lugusid, mille tegevus toimub kohtades, mida suudan ette kujutada. Seda lootsin sellestki raamatust. Aga suurem osa lugusid võinuksid kusiganes (mereäärses kohas) toimuda, polnud konkreetselt haapsalulik värk. (Tean ma üldse, mis see on?) 
  • Mõtete ärgitamine
    Olen vähem mõtlema panevaid raamatuid lugenud. Siin tegid tegelased erinevaid asju, mille puhul ikka mõtlesid elu peale. 
  • Lõpp
    Lõpp on lugude puhul oluline. Kasvõi sellepärast et tõdeda: läkski nii, nagu arvasin.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Ei olnud vigu täis, jee.




Kamila Shamsie "Best of friends"



Raamat tõmbas tähelepanu sellega, et sisututvustuses mainiti George Michaelit. 1980ndate Pakistanis on teismelised Zahra ja Maryam muuhulgas George Michaeli fännid. Oluliseks teetähiseks nende elus saavad ühe õhtu sündmused (kus justkui midagi ei juhtugi, aga tegelikult juhtub ka). Umbes 30 aastat hiljem jätkub tegevus Londonis, kus Zahra on mõjukas figuur inimõiguste valdkonnas ja Maryam tehnoloogiaettevõtte eesotsas. Sõbrad on nad ka endiselt. 
  • Sisu
    Peateema on sõprus, selle eest plusspunktid. (Suurbritannia) poliitika ja selle kritiseerimisega tegeleti ka. Kuidas seal sisserändajatega tegeletakse, neid koheldakse, kes on niiditõmbajad. Aga ka privaatsuse puudumise teema tuli jutuks, inimestel üldiselt. (Näotuvastus jms.)
  • Stiil
    Mul oli seda raske lugeda. Mitte sellepärast, et oleks tundmatuid sõnu kasutatud. Lauseehitus oli kuidagi teistsugune, nõnda et paljusid lauseid pidi mitu korda üle lugema. Teoorias see pole halb, kõiki asju ei peagi saama diagonaalis lugeda. Praktikas pole kindel, kui kaua viitsin lugeda raamatut, mida on raske lugeda. Ühtlasi kippusid kaks peategelast omavahel segi minema. Vist liiga järsku muutus ühest rääkimine teisest rääkimiseks vahepeal. 
  • Emotsioonid
    Peamiselt mõte Miks mul seda nii raske lugeda on? Tegelasi ja tegevust jälgisin pigem distantsilt, üleliia palju nad ei kottinud.
  • Tegelased
    Naiskirjandus mitme kandi pealt. Mitmeid kordi räägiti sellest, kuidas naise hirm on teistsugune kui mehe hirm. Peategelased olid täiskasvanutena edukad ja mõjuvõimu omavad, aga kas nad sellest hirmust kunagi vabanesid. Taustal oli oluline tegelane Pakistani esimene naispeaminister.
  • Atmosfäär
    Esimene ots, kus tegevus Pakistanis toimus, andis pildi küll 1980ndate Pakistanist. Ülejäänud raamat tegevusega Londonis oli jamam, aga seal leidus ka kohati huvitavaid kirjeldusi (mõningate kindlate seltskondade kohta näiteks). 
  • Mõtete ärgitamine
    Natuke lugesin selle naispeaministri kohta. 
  • Lõpp
    Maitea. Kuivõrd on vaja hoida kinni kellestki, kellega väärtused konfliktis on? Või ikka hoida, sest alati on sõbrad oldud ja sõprus võidab kõik jne? Ses mõttes vist hea lõpp, et paneb arutlema.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Meeldis.



Ia Genberg "Pisiasjad"

Kõrge palavikuga haige olles meenutab jutustaja nelja inimest (Johanna, Niki, Alejandro, Birgitte), kes tema elus erinevaid rolle mänginud. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on (kirjeldustes) tähtsad pisiasjad, sest millest suured asjad ikka koosnevad. 

  • Sisu
    Erinevatest viisidest inimestega suhelda ja suhestuda, inimestest, kellega meie elud korra lõikuvad, pikemalt lõikuvad või lihtsalt paralleelselt kulgevad ja tegelikult eriti kokku ei puutu. Mingid inimesed, kellega suhted on lühiajalised ja tead juba alguses, et need saavad olema lühiajalised, aga see ei takista suhtlusse astumast. See on hea teema, ilmselt kõige huvitavam teema ka.
  • Stiil
    Killuraamatud on huvitavad. Tükike siit, tükike sealt, lõpuks saad mingi pildi jutustajast endast kokku. Mitmeid (enamasti mulle võõraid) raamatuid mainiti. Kindlad raamatud jutustaja raamaturiiulist seostusid kindlate inimestega. 
Televiisoris püüab keegi teine minu pilgu üle otsustada, raamatu puhul saan ma ise otsustada.
  • Emotsioonid
    Mõne osaga rohkem, mõnega vähem. Suures osas ratsionaalsed emotsioonid (kui sellised olemas on). Pean silmas tõdemust, et küll on hea raamat sel ja sel põhjusel, aga pole selline raamat, mille oleksin nö läbi elanud. (Viimane jällegi kipub kergemini juhtuma teostega, mille laiem kirjanduslik väärtus pole nii suur.)
  • Tegelased
    Raamatu peategelane polnud lugu vaid tegelased. Tekkis mõte, kas peategelane tegelaste hulgas polnud mitte hoopis jutustaja sõbranna Sally, kellele polnud pühendatud eraldi raamatuosa, aga ometi ta igas neist figureeris. 
  • Atmosfäär
    Oli tuntav. Leidus tabavaid detaile, millega erinevaid kümnendeid iseloomustati. Ühes osas näiteks oli millenniumivahetuse aeg, mis inimesi kaunis kummaliselt käituma pani.
Rahutuse ülesanne on hirmu antud korralduse peale varakult jooksu panna ja kõike torkida, ümbritseda miski mõttejõuga, et takistada selle sündimist, see protsess kordub muudkui uuesti ja uuesti, muutub eluga üheks. 
  • Mõtete ärgitamine
    Iga kandi pealt hiilis ligi tõdemus, et inimest mõjutab iga inimene, kellega ta kokku puutub. See ei ole uus idee, aga ei pane pahaks, kui meelde tuletatakse.
"Mina" või niinimetatud mina pole midagi muud kui jäljed inimestest, kelle vastu me end hõõrume. Ma armastasin Johanna sõnu ja liigutusi ja lasin neil - sihilikult või mitte - saada osaks endast. See ongi ehk kõikide suhete tuum ja sellepärast ei lõpe ükski suhe teatud mõttes mitte kunagi.
  • Lõpp
    Kuna lugu ei kulgenud lineaarselt, polnud lõpp kuigi oluline. (Teekond oli tähtsam, nagu leierdatud lauses öeldakse.) Jutustaja muidugi päris lõpus ütles, et peale palavikuaega ja meenutamist hakkas ta (üle aegade) uuesti kirjutama, nii et oleme rõõmsad.
  • Kestev mõju
    Eks talle Rootsis ju Augustipreemia anti. Ehk see viitab oodatavale püsiväärtusele? Mina ei tundnud sedasorti emotsionaalset seost, et uuesti lugeda.
Elame oma elu jooksul palju elusid, väiksemaid elusid, mille jooksul inimesed tulevad ja lähevad, sõbrad kaovad, lapsed kasvavad suureks ja ma ei saa kunagi aru, milline minu eludest on kõigile ülejäänutele raamiks.
  • Sisuväline
    Meeldis kaanekujundusest ja -värvist kuni selleni, mis kaante vahel oli. Umbes 140 lehekülge üsna suure reavahega.



Katie Bishop "Suvetüdrukud"

 


Lühikese aja jooksul juba kolmas raamat, kus (üks) teema on väga noore ja temast (oluliselt) vanema inimese suhe. Ilmselt mind huvitab, sest vanus mängib veel ühe lisategurina, mis keerdkäike ja kihilisust võib luua. Lõpp on küll sarnane alati.

"Suvetüdrukutes" toimub tegevus ühel väiksel Kreeka saarel, kuhu just 18-aastaseks saanud Rachel sõbrannaga seljakotirännakute käigus läheb. Saarel hängib veel palju noori tüdrukuid, toimuvad peod alko ja narkoga. Tihti on pidude korraldaja salapärane Henry Taylor, praktilises korraldamises mängib olulist rolli tema asjaajaja Alistair. Dramaatilised sündmused ei jää tulemata. 

Teine tegevus on tänapäevas, kus Rachel on abielus ja reisib mehega tollele saarele. 

Autori järelsõnast Kallis lugeja: "Loo keskmes on Rachel, kolmekümnendate keskpaigas naine, kes on sunnitud vaatama teise pilguga mälestusi oma armusuhtest vanema mehega, mis on defineerinud ka suurt osa tema täiskasvanuelust, kui teised naised, kes samuti nende minevikku kuuluvad, samadest mälestustest sootuks teistsuguste versioonidega lagedale tulevad."
  • Sisu
    21. sajandil päevakajaline teos. Tõenäoliselt üks paljude hulgas.
  • Stiil
    Reeglina on mul kopp ees neist raamatutest, kus tegevus paralleelselt minevikus ja tänapäeval toimub. Tundub niuke moevärk olevat. Siin mineviku ja oleviku vahel käimine isegi sobis. Kuigi vahepeal oli ikka ilmselgelt komponeeritud - olevikus selgus mingi fakt mineviku kohta just siis, kui järgmises mineviku peatükis sellest juttu oli vaja teha.
  • Emotsioonid
    Häiriv oli. Kuivõrd asi oligi häirima mõeldud, siis eesmärk täidetud.
  • Tegelased
    Taaskord peategelane, kelle mitmed hukka mõistaks. Kuidas ta oli minevikus selline ja selline. Kuidas ta olevikus on ikka veel selline ja kuidas ta mingi vana asja küljes ripub. Minul oli jube huvitav lugeda, kuidas ta rippus. Ja huvitav oli lugeda, kuidas 18-aastane Rachel mõtles. Nii 18-aastase mõtlemine kui kolmekümnendates mingi minevikukogemuse küljes rippumine tundusid tõetruud.
    Teised tegelased polnud kuigi meeldejäävad. Meestegelased olid meelega pigem salapärased. Racheli minevikumees ja olevikumees olid üksteise suhtes selgelt vastandatud.
  • Atmosfäär
    Suvitussaare meeleolu väga ei tundnud. Pidude kirjeldustest hoolimata peomeeleolu ka ei tundnud. Kusiganes oleks võinud misiganes toimuda. Natuke ähvardavat õhustikku oli küll tunda.
  • Mõtete ärgitamine
    Kuivõrd see on sisu mõttes #metoo raamat, siis ilmselt ta suurim eesmärk oli mõtteid ärgitada ja hoiatada. Ma mõtlesin ehk pisut kitsamalt taaskord sellele, kas 18-aastane on täiskasvanu ainult seaduse mõttes või ka päriselt ja millise rolli/vastutuse võtab 18-aastasega suhtlev inimene, kes ise on 35, 36, 37 jne.
  • Lõpp
    Põhimõtteliselt lõpuga nõus, aga pärispäris lõpp läks läilaks.
  • Kestev mõju
    Ega ma teda uuesti loe.
  • Sisuväline
    Inglise keelest tõlgitud raamat, kus tõlge ei häirinud. Kõva sõna. 


Tellimine: Postitused (Atom)