Peategelased on kaks robotit, kes eluaeg linnas suures tehases töötanud ja nüüd pensioneerudes maale kolivad. See ei sünni muidugi sekeldusteta, sest nagu igal pool mujal, on ka selles ilmanurgas nii inimesi, kes võtavad roboteid tavalise nähtusena kui neid, kes seda mitte ei tee.
Keel on mahlane ja humoorikas (tõesti ajab naerma vahepeal), tegelaste kohta võib sama öelda. Peale robotite on veel külasepp, kohalik muidumees Soga ja üks stiiliteadlik rott näiteks.
Suures plaanis tahab autor öelda, et kui mina aitan sind ja sina aitad mind, siis saame mõlemad hakkama. Ja pole põhjust, miks me ei peaks üksteist aitama, ka siis, kui sina oled robot ja mina olen rott ja kolmas tüüp on inimene.
Tahad lõbusat lugu, võta see raamat.
Siin on Dixiti kaart, millest inspireerituna selle raamatu ette võtsin:
Ausalt öelda ei olnud kõige lihtsam midagi leida. Ninnu-nännu kassilugusid ei viitsinud praegu võtta ja pealkirjad, mis sõna mõõk sisaldasid, tundusid kõik tohutu fantaasiakirjandus olevat. Siis vaatasin, et see kass on suht musketäri moodi oma kaabu ja mõõgaga ja leidsin "Kolm musketäri ja kokatädi". Hiir läks ka täppi tegelikult, sest raamatus olid nii rott kui hiir tegelasteks.
