Otse põhisisu juurde

Faridah Àbíké-Íyímídé "Ace of Spades"

 


Chiamaka ja Devon on keskkooliõpilased mainekas Niveuse akadeemias. Nad on tublid, heade hinnetega ja edukad, ühtlasi kooli ainsad mustanahalised õpilased. 

Lõpuklassi alguses hakkavad õpilased saama sõnumeid salapäraselt saatjalt nimega Aces. Sõnumid paljastavad saladusi Chimaka ja Devoni kohta ning muutuvad ohuks nende tulevikule. Chiamaka ja Devon hakkavad siis uurima, kes selle taga on.

Kes on "Gossip Girli" näinud, siis siin on palju sarnasusi. Natuke "I know what you did last summer" ehk ka. Autor suisa ise ütleb, et "Gossip Girl" oli talle inspiratsiooniks. 

Oli huvitav küll, võib-olla natuke aeglasema tempoga kui arvasin, aga mitte veniv. Tegelaskujud olid ka usutavad. Lisaks mõtlemapanev idee, et inimese inimlike omaduste hulka kuulub soov uskuda, et asjad pole nii halvad, kui nad tunduvad. (Nimetatakse vist lootuseks.) Tegelikult on asjad mõnikord just nii halvad, kui nad tunduvad. Või veel halvemad.

Üks asi küll, mis ei tundunud usutav. Kui sa oled tänapäeval ca 18-aastane lahtiste silmadega inimene, siis ju saad aru, mida tähendab millegi sotsiaalmeediasse postitamine? Noh et siis on tegemist avaliku asjaga. Isegi kui sa ise pole agar sotsiaalmeedia kasutaja, saaksid ju aru? Siin korra tundus, et üks peategelane ei saanud aru. 

Aga. Põhjus, miks üldse seda raamatut lugesin. Vaatasin kunagi kevadel, et mul on ju Dixit olemas ja mõtlesin, et loeks selle aasta suvekuudel (peamiselt) Dixiti kaartide põhjal valitud raamatuid. Esimene kaart, mille tõmbasin, oli sihuke: 

Paremal pool on poti äss, mille järgi raamatu võtsin, aga tegelikult sobis kogu lugu lõpuks kaardiga. Ballirõivais inimesed on nagu peategelased, sest raamatus tõesti toimus ball, suisa maskiball. Samas võivad kinniseotud silmad sümboliseerida ka nende teadmatust saladuste avalikustaja kohta. Noh ja sõjalennukid on ka kõnekalt nende poole suunatud. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...