Otse põhisisu juurde

Faridah Àbíké-Íyímídé "Ace of Spades"

 


Chiamaka ja Devon on keskkooliõpilased mainekas Niveuse akadeemias. Nad on tublid, heade hinnetega ja edukad, ühtlasi kooli ainsad mustanahalised õpilased. 

Lõpuklassi alguses hakkavad õpilased saama sõnumeid salapäraselt saatjalt nimega Aces. Sõnumid paljastavad saladusi Chimaka ja Devoni kohta ning muutuvad ohuks nende tulevikule. Chiamaka ja Devon hakkavad siis uurima, kes selle taga on.

Kes on "Gossip Girli" näinud, siis siin on palju sarnasusi. Natuke "I know what you did last summer" ehk ka. Autor suisa ise ütleb, et "Gossip Girl" oli talle inspiratsiooniks. 

Oli huvitav küll, võib-olla natuke aeglasema tempoga kui arvasin, aga mitte veniv. Tegelaskujud olid ka usutavad. Lisaks mõtlemapanev idee, et inimese inimlike omaduste hulka kuulub soov uskuda, et asjad pole nii halvad, kui nad tunduvad. (Nimetatakse vist lootuseks.) Tegelikult on asjad mõnikord just nii halvad, kui nad tunduvad. Või veel halvemad.

Üks asi küll, mis ei tundunud usutav. Kui sa oled tänapäeval ca 18-aastane lahtiste silmadega inimene, siis ju saad aru, mida tähendab millegi sotsiaalmeediasse postitamine? Noh et siis on tegemist avaliku asjaga. Isegi kui sa ise pole agar sotsiaalmeedia kasutaja, saaksid ju aru? Siin korra tundus, et üks peategelane ei saanud aru. 

Aga. Põhjus, miks üldse seda raamatut lugesin. Vaatasin kunagi kevadel, et mul on ju Dixit olemas ja mõtlesin, et loeks selle aasta suvekuudel (peamiselt) Dixiti kaartide põhjal valitud raamatuid. Esimene kaart, mille tõmbasin, oli sihuke: 

Paremal pool on poti äss, mille järgi raamatu võtsin, aga tegelikult sobis kogu lugu lõpuks kaardiga. Ballirõivais inimesed on nagu peategelased, sest raamatus tõesti toimus ball, suisa maskiball. Samas võivad kinniseotud silmad sümboliseerida ka nende teadmatust saladuste avalikustaja kohta. Noh ja sõjalennukid on ka kõnekalt nende poole suunatud. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...