Otse põhisisu juurde

Sybille Schrödter "Õed kogu eluks"

Dannebergide rummiäri ajav pere (peaasjalikult peretütred) Põhja-Saksamaal I maailmasõja lõpust II maailmasõja lõpuni. Üks tütar tahab rummiäri juhiks saada, teine arstiks, kolmas näitlejaks. Samas on pildil ka nende vanamoeliste vaadetega (kuid üsna pehme iseloomuga) isa ning vabameelsem kultuurisõbrast taani onu.

Ajaloo mõttes on huvitav, sest tegevus toimub Schleswig-Holsteinis Flensburgi linnas Taani piiri lähedal. (Ajalootunnist vast tuleb meelde, et Schleswig-Holsteini pärast on rohkem kui üks kanakitkumine toimunud.) Teemaks tulevad ka natsid ja inimeste erinev suhtumine neisse.

Kirjutamise stiil oli kohati nagu vanamoeline (või mingil muul põhjusel mulle võõras?). Kartsin, et läheb heietamiseks ära, aga ei läinud, pigem hakati lõpupoole minu jaoks liiga suuri ajavahemikke vahele jätma (üks peatükk 1940. aasta suvel, järgmine aasta hiljem jne).  

Tegelasi oli mitmeid ja kohati päris huvitavaid, mõni jäi siiski ka üheplaaniliseks. See, kuidas peategelastest naisi oli kujutatud, ajas vahepeal harja punaseks. Ma just ei arva, et naised nii palju oma keha ja emotsioonide orjad on.

Korra mõtlesin, et ei loe lõpuni, paks raamat ikkagi (471 lk mitte eriti suures kirjas). Teisalt oli juba kolmandik loetud sel hetkel, ei tahtnud pooleli ka jätta. Ebahuvitav ja otse halb polnud, lihtsalt midagi oli vastukarva. (See eelmise lõigu teema vist.)

Kui keegi teeks selle raamatu sisu põhjal seriaali, siis see võiks meeldida küll. Seriaalides lähevad mitmed süžeeliinid läbi, mis raamatutes võivad naeruväärsetena tunduda. Ja seriaalis on faktoreid, millega kummalise sisu mõju pehmendada. Visuaalses plaanis ajastu tabamine näiteks (kostüümid,  soengud, mööbel jms).

Aga kui ikka lugeda peaks tahtma, siis järelsõnast selgus, et loole on järg tulemas.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...