Otse põhisisu juurde

Amy Harmon "Mida tuul teab"


Tegevus algab 2001. aastal New Yorgis, kui sureb Anne'i iirlasest vanaisa. Anne reisib Iirimaale, et vanaisa tuhk tolle lapsepõlvekodu läheduses asuvasse järve puistada (nagu vanaisa soovis). Soovi täites rändab Anne ajas 80 aastat tagasi. 

Nõnda toimub suur osa tegevust 1920ndate Iirimaal. Seega on lool ka päris korralik hariv element, sest I maailmasõja aegsel ja järgsel Iirimaal toimus väga palju väga segast. Briti ülemvõim ja Iirimaa iseseisvuspüüdlused ja iirlaste erinevad arvamused selle kohta, kuidas iseseisvust saavutada. Ei teadnud sellest ausalt öelda suurt midagi, ainult nii palju, et Iirimaa mingil hetkel 20. sajandil iseseisvus. 

Päris mitu tegelast on ajaloolised isikud, kõige olulisem neist Michael Collins, üks Iirimaa iseseisvusvõistluse juhtfiguure varasel 20. sajandil.

Nagu öeldud, siis on ka ajas rändamise raamat. See on atraktiivne teema, sest tekitab alati küsimusi. Võib lõputult arutleda, kuidas kogu see värk ikka loogiline on. Aga ei olegi ja võib-olla see on asja parim külg. Siin oli küll mitmeid asju täitsa hästi ära seletatud. Et hakkaks loogiline tunduma.

Põhiliselt on see ikka armastuslugu tegelikult, mitut moodi.

Mulle väga meeldis seda raamatut lugeda. Klassikalise loo lugemise tunne tuli ("Jane Eyre" või midagi). Võib-olla ainult lõppu ootasin teistsugust. Tegelikult olin üsna kindel, et lõpebki nii, nagu mina arvan. Ei lõppenud. (Aga ma ikka arvan, et minu mõeldud lõpp oleks parem olnud.)

Kirjutaja oli keeleliselt arenenud, polnud päris 21. sajandi diagonaalis lugejale kirjutatud raamat. Mõne koha peal läks kirjeldustes ehk isegi liiga poeetiliseks, ma eelistan rohkem otse väljaütlemist. Aga päris luule (W. B. Yeats), mida kasutatud oli, sobis jällegi hästi. 

Mõned lihtsad head mõtted olid ka. Kui ei saa öelda, siis kirjuta näiteks. Või

Me muudame mälestused lugudeks, ja kui me seda ei tee, jääme neist ilma. Kui lood on läinud, on läinud ka inimesed. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...