Jojo Moyes "Tüdruk, kes sinust maha jäi" / "The girl you left behind"

Mul oli vaja lugeda sellist raamatut, mille autoril oleks minuga samal päeval sünnipäev. Kuna tundus, et Knut Hamsunit ei suuda ehk hetkel piisavalt hästi vastu võtta, mõtlesin, et Jojo Moyes oleks hea lihtne valik. Tema kuulsat raamatut "Me before you" olin lugenud ka ja too oli väga kena raamat.

"Tüdruk, kes sinust maha jäi" oli ka kena raamat. Selles mõttes, et autoril on kahtlemata olemas kirjutamisoskus ja jutustamisoskus, lugeja saab lugeda kohe ludinaga, on põnev ja puha.

Lugu hargneb kahes ajas - I maailmasõja ajal Prantsusmaal ja kaasaja Londonis. Esimese loo peategelane on Sophie, kelle kunstnikust mees on sõjas ja koduküla sakslaste poolt okupeeritud. Teise loo üheks peategelaseks on maal Sophie'st, mille üks naine on mehelt kingiks saanud.

Lugu võtab kohati ikka päris uskumatud pöörded, raamatu lõpp keerab täitsa seebiks ära. Ühtlasi kisuvad tegelased kaunis mustvalgeteks. (Ühe kindla erandiga küll.) Ja siin on mitmeid kohti tegelikult, kust saaks kinni võtta ja norida. Et asjad pole loo mõttes päris selged või loogilised.

Tegelaste osas pani mind muigama sakslasest sõjaväelane (komandandihärra), kes oli intelligentne mees, huvitus kunstist ja teadis selle kohta asju. Ütles, et tahtis isegi kord kunstnikuks saada, aga polnud piisavalt hea. Maitea, kas kellelgi veel tuleb sellega meelde mõni kuulus ajalooline isik?

Lugesin raamatut vaheldumisi eesti ja inglise keeles ja mõlemad olid täitsa loetavad. Küll peab ütlema, et sigaret on ikka veel sigaret ja sigarett pole lubatud (kes iganes eestikeelses raamatus õigekirja eest vastutas, paistis teisti arvavat).

Praegu mõtlen et näe, huvitav, selle raamatu pealkiri sisaldab koma. See polegi üldse tavaline. Raamatute ja laulude pealkirjades tavaliselt pole koma.

Tegevus toimub Cooper's Chase'i nimelises pensionäride külas, nähtavasti sellised on olemas. Seal on neli naksakat vanainimest moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutletakse vanade lahendamata jäänud mõrvajuhtumite üle. Siis aga leiab külas aset üks päris mõrv. Klubilised on sellest täitsa põnevil ja hakkavad asja innukalt uurima (korraldades asjad nii, et kohalikul politseil ei jääks muud üle, kui nendega koostööd teha).

Mõrv on raamatus oluline, aga vähemalt sama oluline ja veelgi toredam on lugeda, kuidas nood inimesed elavad ja mida mõtlevad jne. Sest, nagu arvata võite, pole vanainimeste näol, kes mõrvu uurida viitsivad, tegemist mingite torssis tüüpidega. Nad mõistavad nalja ja. Iseenda üle ka.

Üle 400 lehekülje paksune raamat, aga ei tundunud nii paks. Jutt jooksis lobedalt ja stiil oli humoorikas, pluss peatükid hästi lühikesed, see on hea psühholoogiline nõks alati.

Richard Osman on tegelikult Suurbritannias televisioonist tuntud nägu, mõnedest telemängudest näiteks. "Neljapäevane mõrvaklubi" on tema esimene ja siiani parim romaan (nagu raamatus tabavalt öeldakse). Kusagil kuu aega tagasi ilmus tegelikult mõrvaklubi sarja teine osa ka juba, loodetavasti jõuab eesti keeldegi.

Mis tõlkesse puutub, siis oli täitsa tubli tõlge, üldse ei seganud (sel moel nagu paljude inglise keelest tõlgitud raamatute tõlked segavad).

Mõned head laused raamatust:

Kui vahel ei nuta, nutad lõpuks kogu aeg.
Pealegi on teada-tuntud tõsiasi, et kodus tehtud kookides pole kaloreid.
Hoiad end kuidagi vee peal, sööd rohkem, naerad vähem. (Tabav ju, ei?)
Äpp on nagu internet, ainult telefoni jaoks.

Tegevus toimub kolmes ajas: 1920. aastail elab Virginia Woolf Londoni lähistel, 1940. aastail Laura Brown Los Angeleses ja 1990. aastate lõpus Clarissa Vaughan New Yorgis. Kõigi tegelaste elus on mingi seos Woolfi romaaniga "Proua Dalloway" ja kõigi tegelaste elust kujutatakse üht päeva. Ongi tunnid. ("Tunnid" oli ka "Proua Dalloway" tööpealkiri.)

Tahaks öelda, et need tegelased, kes pole Virginia Woolf, kujutavad võimalikke versioone temast? Ilmselt oleks näinud ka rohkem seoseid Woolfi ja Cunninghami raamatu vahel, kui oleks "Proua Dalloway" läbi loetud, aga meeldis ka nii, et olin enne vaid "Proua Dalloway" sisukirjeldust lugenud.

Meeleolu iseloomustab vaikne pinge. Kes on näinud raamatu põhjal tehtud filmi (2002), siis seal tabas Philip Glassi muusika seda hästi. Ei midagi esiletükkivat, aga kuklas kogu aeg tiksub.

Filmiga seoses veel huvitav seik - raamatus kõnnib Clarissa ühes stseenis tänaval ja arvab, et ta nägi Meryl Streepi, filmiversioonis mängib Meryl Streep ise Clarissat.

Kui meeldib, on tihti raske midagi öelda. Äge raamat. Minimalistlik, aga midagi puudu ei ole. Ühtlasi arvan, et inglise keeles oleks olnud seda raske lugeda.

Ühtlasi mõtlesin, et see on mul üks väga pikka aega lugemisnimekirjas olnud raamat - 2008. aastast, kui ta ilmus ja mina tema ostsin.

See, kelle ümber tegevus käib, on niisiis Audrey Withers, Briti Vogue'i peatoimetaja aastail 1940-1960.

Kuigi põhimõtteliselt oli tegemist elulooga, kirjeldatakse tegelikult isegi rohkem aega, või inimest ajas. Sellest, milline inimene oli Audrey Withers, küll räägitakse (minu meelest kohati päris ülistavalt), aga muud teemad on tähtsamad. Millised probleemid kerkisid ajakirjanduse ette seoses II maailmasõjaga, mida pidi tegema, et ajakiri saaks ilmumist jätkata, miks oli oluline (ja riiklikult toetatud), et naistele suunatud ajakiri ilmumist jätkaks jne. Või sõjaga mitteseotult - kuidas olla hea (väike)veli suurele Ameerika Vogue'ile ja ikka britilikuks jääda.

Audrey Withers, öeldi raamatus, ei olnud otseselt moevärgis eriline käpp. Ta oli pigem hea toimetaja ja juht, kes oskas valida vajalikes teemades kompetentsed töötajad.

Samamoodi polnud vaja olla moevärgis käpp selle raamatu lugemiseks. Oli hariv. Ainsad moeajakirja toimetajad, keda seni oskasin nimetada, olid fiktsionaalne Miranda Priestly ja tema võimalik prototüüp Anna Wintour, nüüd sai ühe juurde.

Fashion is indestructible
(Cecil Beatoni foto,
ilmus Vogue'is A. Withersi tellimusel
1941. aastal)

Arvasin lugema hakates (varasema kogemuse põhjal) teadvat, milline umbes see raamat saab olema. Ei pannud mööda.

Siin on kaks umbes 30-aastast sõbrannat, kirjanik ja keeletoimetaja, kes asuvad üksteisest füüsiliselt eemal ja vahetavad e-kirju. Nõnda et üks teema on nende sõprus, onju. Siis on kirjades teemaks ka nende suhted meestega (mõlemal on mingi mees, kellega on mingi värk). Ülejäänud osa kirjadest moodustavad diibid mõttearendused maailma, tsivilisatsiooni, inimeste jm suurte teemade kohta.

Viimased mõjuvad (vähemalt minu jaoks) pigem üleolevalt. Mitte et nad üksteise suhtes sooviksid üleolekut demonstreerida, vaid pigem nii et oo, vaadake, milliste väga sügavmõtteliste teemadega meie oma päid vaevame. Noh, ja see, miks säärased lõigud siin raamatus üldse on - autoril olid mingid arutlused maailmaasjadest ja leidis koha, kus neid laiemale avalikkusele tutvustada. Kus mujal kui oma raamatus. Loogiline vist, aga mitte päris loomulik igal hetkel.

Õnneks on konkreetsed e-kirjad suhteliselt lühikesed, minnakse peagi tagasi tegevuse juurde. Ja vot selles tegevuses ajab tegelaste käitumine vahepeal ikka närvi küll.

Aga mõelgem natuke. Kas see, kui keegi käitub irratsionaalselt või ennasthävitavalt, peab olema ilus? See ju ongi tihti kõrvaltvaatajale ärritav. Ja võib tekitada mõtet et miks ta ainult viriseb ja midagi ette ei võta. Nii et ses mõttes on autor siin asjaga hakkama saanud, kirjeldus pädeb. Aga kui palju ma hoolin neist inimestest? Ega alguses ei hooli küll. Kui natuke edasi mõelda, et võiksin ise olla mingis olukorras keegi neist, siis läheb juba tõenäolisemaks, et mind kotib.

Kõik selle autori raamatud on jutumärkideta ja kõnekorra vahetumist vestluses ei märgita alati reavahetusega ära. Eesmärk on, et vestlus mõjuks orgaanilisemalt. Mõjub ka, aga ühtlasi on raskem jälgida. Samas üldise loetavuse mõttes on see tubli raamat, ei sunni punnitama.

Lisaks noile diipidele arutlustele on raamatus mitu lihtsat head mõtet. Näiteks see, et sõprusest/suhetest rääkivaid raamatuid peetakse tihti kuidagi triviaalseteks. Aga kas me ikka peaks neid teistest kehvemateks pidama kui tegelikult on see põhiteema ka meie eludes ja võime seetõttu üsna kindlad olla, et see inimesi huvitab?

Või ühe peategelase tõdemus: I find it hard to believe anything really bad about myself when I consider how much he loves me.

Ilmselt see raamat ei jäta külmaks, meeldib ta siis või ei meeldi.

September

Seriaalid

The Alienist

19. sajandi lõpu New Yorgis aitab psühhiaater politseil kuritegusid lahendada. Tema ongi the alienist, sest tollal nimetati nõnda inimesi, kes aitasid mõista arusaamatult käituvate inimeste (aliens) käitumist. Üsna aeglane lugu, peab kannatlik olema. Ja hämar on muidugi ka, nii otseses kui kaudses mõttes.

Daniel Brühl on peaosas

Filmid

Diana pulmapidu

Norra film, selleaastase Tartuffi vaatajate lemmik, kui ma ei eksi. Raske iseloomustada, võib vist öelda, et perekonnalugu. Pigem kerge tooniga, mõnes kohas naljakas. Tegevus toimub mitmel kümnendil, 80ndatest alates.