Otse põhisisu juurde

Rainbow Rowell "Fangirl"



Peategelane on Cath, 18-aastane ülikooli alustav tütarlaps. Pärismaailmas lihtsalt üks tüdruk, fanfictioni maailmas Magicath, populaarse Simon Snow raamatusarja põhjal fanfictioni kirjutaja ning kümnete tuhandete poolt loetud hiigelpika jutu "Carry on" autor. Nii et mõnes mõttes nagu internetikuulsus. 

Ülikoolielu osutub muidugi selliseks, mis ei võimalda enam igapäevaselt mitut tuhandet sõna internetiavarustesse postitada. Mängu tulevad uued inimesed ja probleemid. Muuhulgas ka see probleem, kas või kuidas fanfictioni kirjutamise pealt originaalkirjutistele üle minna. Kui lihtne või raske siis ikkagi on mingit oma maailma luua?

Cathil on ühtlasi isa ja võõrandunud ema ja kaksikõde ja toakaaslane ja tolle sõber. Nendega tuleb ka sekeldusi ette.

Üsna paks raamat on ja minu meelest see sobib. Sest kui mõelda, et fanfiction on siin suur teema, siis sihukesed ülipikad fanfictionid on ka tihti ikka väga mahukad (mahukamad kui originaalmaterjal).

Mis mulle reeglina ei meeldi (ja ei suutnud harjuda ka siin), on ühe raamatu sees teise raamatu (ette)lugemine/jutustamine. Siin oli etteloetavaks seesama Cathi kirjutatud kuulus fanfiction. Maitea, mind kohe üldse ei huvita see mingi teine lugu. Tahaks lihtsalt lehte keerata, et kiiremini põhilise loo juurde tagasi jõuda. 

Juba teine raamat, mida sellelt autorilt loen, ja ikka imestan, et ta suudab kirjutada kohe sihukest korralikku noortekirjandust, mis ei jäta odavat ega imalat muljet. Poole nooremale mulle oleks see kohe väga meeldinud. Praegu meeldis ka. Nii et vist mõistetav, et see raamatukogust pärit eksemplar, mida lugesin, oli suht kapsas juba.

Selle taustal ei mõista hästi, miks seda raamatut eesti keelde tõlgitud pole. Rowelli teine tuntud noortekas "Eleanor & Park" on (vähemalt Eesti raamatukogude järgi otsustades) eestikeelsena üsna menukas. 

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...