Nähtud raamatud 2020

Nagu ülemöödunud aastal, asusin ka 2020. aasta alguses üles märkima avalikus ruumis nähtud raamatuid. Selliseid, mida keegi kusagil luges või ka käes kandis või lauale pannud oli. 

Mõnda aega läks päris hästi, siis tuli see, et eriti nagu avalikku ruumi ei sattunud. Aga ega silm tühja kohta salli - hakkasin täitsa palju tähele panema seriaalides/filmides vilksatavaid raamatuid. Ja sotsiaalmeedias muidugi. Ja suvi tuli, see oli mitmesuguseks nägemiseks hea periood. 

Nõnda sain kokku 46 erinevat nimetust. 

Kusagilt internetist nähtud (otsesed raamatureklaamid ei läinud arvesse)

  • Jojo Moyes "Over horisonten" (originaalpealkiri "The giver of stars")
  • Caitlin Moran "How to be a woman" (ühelt fotolt, kus seda luges Michelle Dockery, ise Downton Abbey lady Mary riietes)
  • Patti Smith "Just kids" (väga soovitatud Instagramis ühe noore näitleja poolt)
  • Delia Owens "Kus laulavad langustid"
  • Sylvia Day "Bared to you" (nähtud korterimüügikuulutuses, mis on ka huvitav koht, kust inimeste riiuleid vaadata)
Selgub, et 1. raamat 5-osalisest
erootiliste romaanide sarjast "Crossfire".


Seriaalis/filmis nähtud

  • Jack London "The Call of the wild"
  • Doris Lessing "The Golden notebook"
  • Kazuo Ishiguro "Never let me go"
  • Jane Austen "Pride and prejudice" ja "Emma"
  • Virginia Woolf "A passionate apprentice" ja "A room of one's own"
  • Jhumpa Lahiri "Unaccustomed Earth"
  • George Elliot "Silas Marner" (viimased 4 rida on kõik sama tegelase öökapilt)
  • Pablo Neruda "20 love poems"
  • George Elliot "Middlemarch"


    "Middlemarch" on mul mõttelises
    lugemisnimekirjas, aga 
    900 lk veits hirmutab.

  • William Shakespeare "The Tempest"
  • Mercedes Lackey "By the sword"
  • J. W. Goethe "Die gesammelten Gedichte"
  • Susan Abulhawa "Morgon i Jenin" (originaalis "Mornings in Jenin")
  • Sylvia Plath "Zungen aus Stein" (ehk "Johnny Panic and the bible of dreams")
  • Oriana Fallaci "A man"
  • Naomi Klein "Logos? Nein, danke" (inglise keeles "No logo")
Võitlusesse logodega niisiis.



Nähtud kusagil avalikus kohas (kellegi käes/nina ees)
  • Dina Rubina "Cordoba valge tuvi"
  • Hanya Yanagihara "A little life"
  • Benjamin Graham "Intelligentne investor" 
  • Berit Sootak "Viimane hingelind"
Reklaamitakse Eesti fantasy-romaanina. 
Mirtelist saab Säde ja rahvapärimus 
on ka mängus.


  • Sally Rooney "Normal people"
  • Andrus Kivirähk "Maailma otsas"
  • Tove Jansson "Muumipapa memuaarid"
  • Elif Shafak "Arhitekti õpipoiss"
Tundub täitsa huvitav. Tegevus 16. sajandi
Istanbulis sultani õukonnas.


  • Stephen Hawking "A brief history of time" (suure tõenäosusega, päris ei jõllitanud välja)
  • Anatoli Rõbakov "Raske liiv"
  • Susan David "Emotional agility"
  • Vladimir Nabokov "Kuningas, emand, poiss"


    Eks kuningas ja emand ole omavahel abielus 
    ja poiss on siis see kolmas. (Vähemalt ma pakuks nii
    sisukirjelduse põhjal.)

  • Ian Penman "It gets me home this curving track"
  • Peter Esterhazy "Südame abivahend" (ma pakun, jällegi keeruline oli hästi näha)
  • Madeline Miller "The song of Achilles"
  • Mari Tammar "Hundihüüdja"


    Selle lugesin ise ka läbi, kui olin näinud 
    tütarlast pargis teda lugemas. 
    Teistsugususest, nagu "Libahuntki".

  • Ernest Hemingway "Ja päike tõuseb"
  • Cath Crowley "Sõnad sügaval sinises"
  • Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused"
  • Thomas Bannerhed "Kaarnad"


    Vaimse tervise probleemidega mees tahab 
    talu iga hinna eest pojale pärandada. 
    Poeg ei taha ja on ka ärevil. 

  • Ilmar Talve "Maapagu"
  • Tõnu Õnnepalu "Paradiis"
  • Matthew Walker "Why we sleep"


    Neuromees ja uneekspert kirjutab,
    miks me magame. 

See vist oli nüüd viimane möödunud aastat puudutav postitus.

Seriaalid 2020

Vagonett jätkab seriaalidega.

Pigem ei

Dash and Lily
Ühe menuka raamatu põhjal tehtud noortekas. Juust. Sellest, kuidas tütarlaps ja noormees suhtlevad ühe märkmiku kaudu, päriselt kohtumata. Esimesed episoodid on rohkem ok kui viimased. Näitlejatöid ka just ei kiida.

Vaese mehe Seks ja linn. Mängis paljus samadele asjadele, aga ei mänginud hästi välja . Ilmselt Seksi ja linna puhul oli uudsus ka omal ajal teemaks, siin polnud midagi uut. 

Emily in Paris:
Lily Collins võib-olla tõmbab mõne vaataja

Downton Abbey looja Julian Fellowesi raamatu põhjal tehtud miniseriaal. Polnud raamat kuigi kaasahaarav lugeda, polnud ka seriaal vaadata. Mitte halb, aga pisut aeglane ja ettearvatav. 19. sajandi I poole London ja minevikusaladused.

Võib kah

Vaatasin SVT Play pealt rootsi keeles rootsikeelsete subtiitritega (olen endaga rahul, seetõttu ka äramärkimine). Seriaal oli tüüpiline teinidraama. Kui vanasti olid sportlased ja kisakooritüdrukud, siis siin olid sportlased ja suunamudijad.

Väga tüüpiline 19. sajandil toimuv kostüümidraama. Nii tüüpiline, et juba praegu on raske meenutada, mis seal toimus. Hea tüdruk sai hea mehe ja varanduse lõpuks, nagu ikka.

Tjockare än vatten (Paksem kui vesi)
Olin kahte esimest hooaega enne näinud, sel aastal tuli kolmas. Lugu on sellest, kuidas kaks venda ja õde on sunnitud Ahvenamaal külalistemaja pidama. 1. hooaeg oli hea, 2. hakkas ära kiskuma ja 3. oli nii masendav, et ma ei vaadanudki lõpuni (no tõesti noh, mitte ühte head asja seal ei juhtunud). 

Wir sind die Welle (We are the wave)
Saksa seriaal üllaste eesmärkide nimel loodud noortegrupist, mis ajapikku kriminaalseks muutub. Õpetlik.

Wir sind die Welle : maskid aastast 2019


Hakkab heaks kiskuma

Agatha Christie raamatu põhjal valminud miniseriaal. Sünge ja normaalne, mitte ülivõrdes hea.

Fleabagi-naise seriaal enne seda, kui temast sai Fleabagi-naine. Komöödia, väga wtf. Sellest, kuidas seltskond noori inimesi elab raha kokku hoidmise eesmärgil mõnda aega vanas (tühjana seisvas) haiglahoones. 

Crashing : See onu oli ühe kunstnikupreili muusa


Päris hästi tabatud Vihurimäe raamatu meeleolu. Natuke õudne ja natuke masendav. 

Kiskuski heaks

Eellugu sellele, kuidas Norras naftat leiti ja rikkus õuele tuli. 

1990ndatel toimuv lugu enesetapukatse teinud tüdrukust, kes seriaali alguses tavalisse ellu tagasi pöördub. Ei ole masendav ja soundtrack on kullast. Jodie Comer mängib ka.

Philip Pullmani raamatu(te) põhjal. Sisaldab kuulsamaid nägusid ja lapsnäitlejaid ning huvitavat ideed sellest, kuidas inimese hinge esindab loom. Tuhkur, kotkas, kes iganes.

Üllatus, jälle raamatu põhjal. Oluliselt parem kui mingi filmiversioon, mida kunagi nägin.

Vanity Fair : elu nagu karussell


Oh, väga hea!

Ajas rändamist on ikka huvitav vaadata. See tekitab alati küsimusi ka. Soundtrack suurepärane. 

Veelkord raamatu põhjal, sedakorda J. K. Rowlingu sulest. Mõrvalood pole ikka veel minu lemmikuks saanud, aga see konkreetne lugu meeldib tegelaste ja näitlejate tõttu. Peaosatäitja osatäitmises on mingi väga paeluv faktor. 

Malemängijast imelaps Elizabeth Harmon, 1960ndate maailm (eelkõige USA ja Nõukogude Liit). Kui siin mingid asjad juhtusid, siis nende juhtumine polnud üllatav, aga samas polnud need asjad kuigi etteaimatavad. Seriaal sisaldas huvitavaid karaktereid, peategelasest alustades. 

Taas raamatu põhjal, mida ma lugenud pole. Väga stiilsete tegelastega lugu sellest, kuidas maailmalõpp hakkab kätte jõudma. Palju wtf-kohti. kammib suht ära. 

Good omens : peategelased hea ja paha ingel
ning väike antikristus


James Herrioti loomaarstilood teleekraanil. Rohelised väljad, lambad, huumor ja ilus inglise keel. Eskapismi esifanfaar. 

Veelkord raamatu(te) põhjal, mida ma lugenud pole. Itaalia seriaal kahest sõbrannast 1950ndatel (ja sealt edasi). Üks on loomulikult andekas, teine tubli ja püüdlik. Nende elud lähevad ka üsna erinevalt. Kohati masendav ja vägivaldne, kohati minu temperamendi jaoks liiga palju sangviinikuid liiga kaua järjest. Aga sisuliselt hea kraam.

Minu geniaalne sõbranna : kas on aru saada, kumb on
see niisama andekas ja kumb püüdlik? 


Siia oli kohe korralikult raha sisse köetud. Aga tulemus sai hea ka. Tegevus toimub Weimari vabariigi aegses Berliinis, peategelasteks politseinik ja üks nutikas tütarlaps (kellest loomulikult saab politseiniku abiline). Palju sellist, mille toimumisele vaid vihjatakse, aga ei näidata. Seda mõjuvam on.

Babylon Berlin : on rühmatantsuaeg!

Üks laul ka sellesama tantsu taustaks:


1960ndad Suurbritannias. Hugh Grant on Briti parlamendisaadik ja Ben Whishaw tema noor armuke. Kui asi tülikaks läheb, püüab saadik armukesest vabaneda ja eitab avalikkuses suhteid. On tõesti very English. Huvitav segu muhelusest ja traagikast. Umbes nagu praegugi, et mõned Suurbritanniaga seotud asjad-inimesed ajavad naerma ja nutma korraga.




Võib-olla mõni veel. 

Filmid 2020

Panin sedakorda žanrite kaupa. (Jaotus muidugi suhteliselt meelevaldne.)

Muu

Nägin seda hästi aasta alguses. Vist on kõnekas, et mitte midagi ei mäleta, isegi üldist teemat mitte. Peategelane oli vast mingi tüdruk?

Fredrik Backmani raamatu põhjal. Ei midagi erilist. Pole raamatut lugenud, aga julgen pakkuda, et raamat on etem. Võiks olla ka komöödia all vist.
Kahtlemata parim žanrist "muu". Boheemlus ja unistajad.

Jessica Brown Findlay filmis "This beautiful fantastic"




Romantiline või midagi

See oli ikka väga halb. Hallmarki film vms. Ikka ülimalt halb. 

Vene film, aga Ralph Fiennes kuidagi mängis seal. Kostüümidraama. 

See probleem, mis mul ikka Woody Alleni filmidega - midagi ei juhtu. Mõne filmi puhul võib täitsa vabalt paar tundi mittemidagijuhtumist vaadata ja meeldib ka, aga siin kannatasin lihtsalt ära.




Laste 

Tüdruk on jõuluvana tütar ja tahab jõuluvanaks õppida, aga tüdrukutele pole see lubatud. Tüdruk tahab ikkagi. Olen läbimõeldumaid lastefilme näinud. 

Vatjah, tol hetkel aasta alguses, kui mingi Sipsiku-draama käis, siis ma polnud seda näinud ega osanud midagi arvata. Praegu lihtsalt ütlen, et polnud selle sihtrühm.

Raamat on parem.

Võrreldes 1. osaga ei köitnud kohe nagu üldse. Jäi mulje, et puuduvat sisu üritatakse rohkete lauludega peita. Aga laulud polnud ka kuigi meeldejäävad. 

See uus Lõvikuningas, 2019 vist. Ei midagi liiga erilist, aga enam-vähem.




Noortekas

Iiri noortekas sellest, kuidas tütarlaps ja noormees on teineteisele habemed, et keskkoolis talutavam käia oleks jms.

1980ndate lõpu Norra noored bändimehed. Väga stiilne ja hea meeleoluga. Ja ma ei saa aru, kuidas seda raamatut pole eesti keelde tõlgitud.

Yngvet armastas see keskmine persoon.


Komöödia

Ei kruvinud.

Kerge selline jõulufilm, mis oma südames soovib olla draama. Olles näinud seda reklaami, tundus, et saab halvem olema kui tegelikult oli. 

Lõbus. 

Täitsa naljakas mitme koha peal. Kõnnib mööda piire ja nii.



Elulooline

Sellisest nähtusest nagu Suurbritannia suusahüppaja. Üsna lihtsakoeline, aga mõneti tore ja lõbus vaadata. Kui olla üks neid väheseid inimesi mulle tundub et kogu Eestis, kes saab aru, mis võlu suusahüpetel on.

Hea lugu, aga natuke läks melodraamaks. Näitlejad kõvad ja visuaalselt väga kaunis oma pastelsete toonidega.

Kui poleks hommikul seda vaadanud, poleks ilmselt viitsinud õhtul ka isandat ennast vaadata. Nicholas Hoult on ilmekas, film oli köitev.

A. A. Milne ja tema poeg Billy, kes oli Christopher Robin, aga nagu polnud ka. Hoopis teistsugune film, kui ette arvasin. Polnud ninnu-nännu lugu sellest, kuidas sündis "Karupoeg Puhh". Puhh oli oluline kõrvaltegelane, ütleme nii. 

A. A. Milne prouaga (filmis, ikka filmis)



Eepiline 

Hea lugu, hea maailmaloome, kahtlemata. Muu külje pealt minu jaoks natuke ikka liiga pikk. Pikk-pikk rännak. Aga selle osa lõpuks nad ei jõudnudki kohale. 

Pearu! (Teised ikka ka.)

Kraav on põhiline.



Draama

Taani peredraama, pisut ettearvatav. Kandideeris võõrkeelse filmi Oscarile. Nomaitea.

Jõuluaegne perekonnakogunemine, kus kõik lõpuks üksteise peale karjuvad, sest kõigil on omavahel mingi kana kitkuda. Taani, taaskord. Võib-olla natuke komöödiline ka?

Masendav lugu paarist, kes on lahku minemas ja elavad mõttes juba uut elu, hoolimata sellest, mis nende ühisest pojast saab.

Õpetaja-õpilase afäär. Siin on see huvitava nurga alt, alati ei näidata asju sedapidi. Toimub Norras.

Maitea, tragikomöödia? II ms aegne Saksamaa, väiksel poisil on huvitav kujuteldav sõber. Ja biitlite "I want to hold your hand" kõlab saksa keeles.

Telelavastus 1980. aastast. Väiksel saarel kohtuvad üliõpilasest tütarlaps ja noormees, kohalik. Päris värskendav (eriti 1980 kohta).

Jüri Aarma ja Külliki Saldre (tollal Tool).

Kasuema-kasupoja salajased afäärid. Jällegi huvitav vaatenurk. Ja peale vaatamist oli natuke vastik tunne.

Veel Põhjamaade filmitoodangut. Raamatu põhjal. Sisuliselt perekonnalugu, vanad saladused ja sihuke värk. Üsna dramaatiline, aga selline vaikne põhjamaa inimeste draama. Ilus loodus ja. Loomulikult mängib Stellan Skarsgård, sest kes muu, kui on vaja pisut vanemat härrasmeest peaossa.

Cate Blanchetti võiks mitte midagi tegemas ka vaadata. Kui ta mõnd rolli mängib, on veel parem. Väga tugeva ajastumeeleoluga (1950ndad USA-s) ja hea huvitav teema.

Pole lihtne kirjeldada, millest film räägib, aga mulle niiväga meeldis. Selline klassikaline. Peaaegu nagu oleks teatrietendust vaadanud. 20. sajandi alguse Inglismaa ja kaks perekonda.

Oscari-vääriline Emma Thompson aastast 1992. 

Tellimine: Postitused (Atom)