Tähelepandud rõivaid neilt, keda mõned tähele panevad.
Jaanuar
 |
| Mantlimood |
 |
| Rahvarõivamood |
 |
| Nagu prints ja printsess? |
 |
| Maskimood |
 |
| Jälle nagu prints ja printsess |
 |
| Pulmamood |
 |
| Valge mood |
 |
| Sädelev mood |
 |
| Tikitud mood tulipunasel |
 |
| Nukukleidimood |
 |
| Mõnus mantlimood |
Vagonetike alustab muusikaga, mis sel aastal päevakorral olnud.
Anett ja Fredi - Write about me
Eesti Laulult. Piisavalt vaikne.
Beth Rowley - I walk beside you
Tunnusmuusika Cormoran Strike'i seriaalist. Veidi suitsune ja kriipiv.
Liisi Koikson ja Robert Lõvi - Ära kauaks jää
Peale seda, kui tolle laulu leidsin, panin teda kohe mitu korda järjest käima. Oli kuidagi parem tunne pärast.
Saksamaa hümn
Pole meloodia mõttes minu lemmikute hulka kuulunud, on seotud pigem hingevärinal kuulamisega, kui mõni Saksa atleet, kellele olen kaasa elanud, kusagil midagi võitnud on. (Sel aastal oli nii. Enne, kui kõik pekki läks.)
Orla Gartland - Heavy
Kuidagi hästi jutustav, jääd sõnu kuulama.
Pulp - Something changed
Kevadel kuulasin, hea lendav laul.
Suede - Beautiful ones
Kui eelmine lendas, siis see kõpsutab pisut hööritaval sammul.
Billy Eilish - Everything I wanted
Juhtub siiski tihti, et kuulen mingit laulu siis, kui samal esitajal on juba kolmas laul peale seda välja tulnud. Selline vaikne natuke sisendamisena mõjuv lugu.
Lõke ft. Manna - Väljapääs
Vahepeal on suvel tööl olla natuke masendav. Sel suvel kuulasin mõnikord Raadio 2 ja sealt tuli tihti see laul. Natuke naerma ajas küll, kui sina parajasti mõtled, et tegelt ma ei viitsi tööl olla ja siis mingid tüübid laulavad masendunud häälega et mul puudub väljapääs.
Inger - Playing games
Ingeri muusika on rahustav ja kosutav
Gram-Of-Fun - Melancholy
Õige kõla on. Melanhoolia on ikka õigesti kõlanud.
I Wear Experiment - Unwind
Heh, praegu esimest korda mõtlesin, et I Wear on nagu eyewear. Võib-olla nad mõtlevadki seda nii. Vaatan siin, et minu prillid on kaubamärgilt Another Eyewear Story. Võiks kah olla bändinimi.
Kogu krempliga olgu ära märgitud soundtrack seriaalist The Umbrella Academy
Seriaal oli ka kena. Laulud valitud targalt, tõmbasid tähelepanu õigetele asjadele.
Tubli Queeni kasutaja: seriaal Good Omens
Kohe hästi mitu laulu, üks üürgamas paremas kohas kui teine.
Ja meeldetuletuseks ajast, mil see laul pisut muudetud kujul kummitas, saagu siia üks "Verona".
Kõik sai alguse nii nagu ka eelmisel aastal, et tegin endale aasta alguses hoogsasti ühe 6x6 bingopileti. Mõtlesin et noh, sain möödunud aastal ühe reakese täis, saan ka sel aastal.
Saingi. Kõik 36 ruutu sain täis. Sest see lugemisvärk läks sel aastal ikka täiesti käest ära. Võin julgelt öelda, et pole ühelgi varasemal aastal sihuke raamatukoi olnud. Lisaks põhibingole olid veel suvebingo ja sügisbingo...
Aga see põhiline bingo on siin (peale vajutades läheb suuremaks):
Eks 24. aknasse sobi ju väike jõuluime. Noh, palun. Ma vaatasin eile "Sõrmuste isanda" triloogia 1. filmi.
Võib-olla oli see sellega seotud, et otsustasin eile hommikupoolikul Tolkieni eluloofilmi ära vaadata, mis ammu juba ootas. Või siis oli lihtsalt õige hetk käes.
Mine võta kapist sokulaadi. Mul pole mitte ühtegi mõtet.
Mul on pea täiesti tühi.
Aga siin on Inger. Selline armas lugu.
Täna näitas "Terevisioonis" "Musta ja valget koera". Nähtavasti on sellest mingi tänapäevasema pildiga versioon tehtud. See, et "Must ja valge koer" on tšehhi keeles "Štaflík a Špagetka", valmistab mulle huumorit. (Spagett noh.)
Jõudsin aga sedakaudu hoopis "Ну, погоди!" juurde. Siin paar jõulusemat episoodi hundilt ja jäneselt.
Üks veel tegelikult. See on mingi mutimultikas "Krtek o Vánocích" ("Muti jõulud" vms), mida ma varasemast ei tea, aga tundub päris nummi lamp asi. Ka Tšehhist vist.
Täna esineb Riigikogu naiskoor (2014. aasta seisuga)
"Aisakell"
ETV töötajate "Aisakell" sai siia juba 11. aknas, nüüd kaks teist vähe vanemat "Aisakella".
Kõige legendaarsem "Aisakell" on 25 aasta tagant. Maailma kõige originaalsemad kutid tulid! Tüdrukud, kelgutama ei taha tulla või? See on suurepärane, ma arvan. Tugevat ajastuhõngu täis ja vaadates ajab natuke muhelema.
Hjem til Jul (Home for Christmas)
Eelmise aasta detsembris Netflixis ilmutatud Norra seriaal.
Kui Bridget Jones meeldib, siis võib-olla on ka sel seriaalil šanssi.
 |
| Avakaader |
30-aastane (umbes?) Johanne on 1. detsembril perekondlikul õhtusöögil. Tüdinud sellest, et ta on seal ainuke vallaline, ja sellest, kuidas ema talle pidevalt meheleidmise juttu ajab, pahvatab ta välja, et ongi endale juba mehe leidnud ja võtab ta sel aastal jõuluõhtusöögile kaasa. Tegelikult tal tol hetkel mingit meest pole ja seega on aega tolle leidmiseks 24 päeva (muidugi jõulukalender, kuidas siis muidu).
6 episoodi jooksul näeme väga erinevaid mehekandidaate, alustades Johanne kolleegist haiglas (kus ta õena töötab) lõpetades ühe üsna keskkoolipoisiga.
Päris mõnus taustamuss on ja õuestseenid on filmitud maalilises Norra väikelinnas Røroses.
Sihuke südamlik ja nalja saab ja.
Kuna täna olevat koleda jõulukampsuni päev, panen siia samast seriaalist ühe huvitava jõulukombinesooni, äkki on ka teemasse.
Lumi on muinasjutt
Teen jälle haltuurat ja kasutan 2016. aasta advendikalendris juba olnud pala. Sest seda on väga lõbus laulda (või räppida, kuidas keegi soovib). Ja jällegi üks selline lugu, mis hästi kummitama jääb.
Niisiis, Eesti kahevõistlejad laulsid 1994. aasta Lillehammeri olümpiamängude (loe: kõige-kõige olümpiamängud) eel Alo Mattiiseni loodud laulus nii:
Kui aga rohkem tänapäeva vaadata, sobiks ehk Norra televisiooni huumorisaatest pärinev video nimega "The Story of Biathlon". Sisaldab ka sama andekaid lauseid kui lumi on libe.
Kohe varsti (kell 15) algab ETV2 pealt ülekanne muidu. Homme ka.
Simon's cat
Simon on üks tavaline mees. Tal on kass. Viimane ongi multikate peategelaseks. Hea rahvusvaheline värk, juttu ei räägita. (Umbes nagu Mr Bean.)
Allpool kogum Simon's cati jõulumultikaid.
Näe, eile avasin siin juba 15. akna juhuslikult ära, nüüd siis tuleb 14. ka järele. (Eks ta on umbes nagu kunagi võis šokolaadikalendriga juhtuda, et sõid 20. kuupäeva alt juba 10. paiku šoksi ära.)
Tänaseks üks legendaarsemaid talviseid lastelaule "Hei, hei!"
Charles Dickens - A Christmas Carol
Selline kuulus jõuluraamat, mida mina pole seni lugenud ega ka ühtegi filmiversiooni näinud.
Leidsin torust ühe animeeritud lühikokkuvõte:
Või hoopis audioraamatut?
Jõulukaardid
Sorteerisin mõningaid kaste ja leidsin, et mul on täitsa palju jõulukaarte (suurem osa küll eelmisest kümnendist). Pildistasin mõned üles.
 |
| Sihuke naljakaart näiteks |
 |
| Lõbus nõukaklassika |
 |
| Ja muidugi ise tehtud, kaunikesed |
ETV bänd Siin me oleme - Aisakell
Arooniaid
Meenutamaks fakti, et see siin on juba peaaegu 15-aastane arooniablogi (nurgake, kus aetakse teinekordki mitte eriti olulist infot sisaldavat juttu), toon allpool mõned lingid jõuluteemalistele küsimustikele/mängukestele, mille mängimiseks/lahendamiseks on tarvis teadmisi, mida tegelikult eriti tarvis pole. (Ühtlasi on arooniablogi üks ideid asjade piisavalt segaselt väljendamine.)
Niisiis, pane end proovile:
Sven Mikser naerab
Mis sellel advendiga pistmist? Ega vist olegi. Aga ma postitan teda iga kord, kui meelde tuleb. Sest proovi mitte naerda.
Ja kui veel puudu jäi, siis viimasemast ajast on väga hea video, kus Muttika ja Hermaküla üksteisele Chuck Norrise nalju loevad. (Minu lemmikud on karu ja 100 meetri omad.)
See on vastutusrikas ma arvan. Kui on mõned minutid, et öelda midagi, mis oleks neutraalne, aga kordaminev.
Hilisem täiendus: Sel päeval, kui selle postituse tegin, vaktsineeriti kuninganna tead küll mille vastu ära. Huvitav.
The Ilves Sisters - Jõulurõõm
Aeg on taas küps muusikaliseks vahepalaks. Natuke loodan, et teistel hakkab see ka kummitama. Kelmikas lugu, tegijate rõõmu täis. Ja küsimus on jätkuvalt, mida see tuba täis on.
Näokatte-pidu
Vaatasin 100 aasta tagust Postimeest (6. detsembrist 1920) ja leidsin säärase kuulutuse.
"Bürgermusse" saalis laupäeval, 11. detsembril 1920 a., kell 9 õhtul Näokatte-pidu. Suurendatud tuletõrjujate orkester. Konfetti, serpentiinid jne. Piletite eelmüük Annoki kaupluses, Suurelturul nr. 16, Weckrami rohukaupl., Tähe tän. nr. 63 ja õhtul Bürgermusse kassas. Pidu toimkond.
Eks peokuulutus jäänud mulle silma oma nimega. Näokatte pidu võiks hetkel ka kõnekas olla, kas pole. Maskiball selles või teises tähenduses.
Peo korraldajaks oli Tartu Vabatahtlik Tuletõrjujate Selts, kelle logo ka kuulutuse ülaosas näha.
Bürgermusse oli sihukene klubi moodi asi, asus Uueturu tänaval. (Tänav on praegugi olemas, umbes seal, kus endine postimaja/praegune Playtechi maja on.)
Suureturu tänav on praegu raekoja plats. (Seal on küll ju tänav põhimõtteliselt. Krisostomuse pood ja linnaraamatukogu lugemistuba ja.)
Weckrami rohupood sai oma nime Edgar Weckrami järgi, kes teda pidas. Weckram oli üks Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi juhtfiguure. 1936 kolis tema pood Tähe tänavalt aadressile Poe 9 (kus praegu on suht park ainult). Aadressil Tähe 63 saab aga praegu külastada imetabase kohviga Karlova Kohvi.
"Eia jõulud Tondikakul"
See on vist olulisemaid lisandusi advendi- ja jõuluteemalisse meediasse sellest ajast, kui siin viimati advendikalendrit tegin.
Filmiga taotletav tuleb hiiglahästi välja. Ongi selline soe ja mõnus eskapismitekk, või siis hoopis külm ja lumine. (Kuna seda eskapismi-sõna muudkui kasutada armastan, hakkasin Sõnause valguses mõtlema, kas tal ilusat eestikeelset vastet poleks. Reaalsusest põgenemine on pikk ja võib-olla mitte kõige õigema tooniga.)
Filmist tahaks muidugi mainida Ulfsak Juhani oma karvamütsi ja võltskõhuga, tublid lapsnäitlejad, naljavendade (hehe, otseses mõttes) rollis Piusid ja sooja vanaisahäälega Jaan Rekkori. (Mis sooja vanaisahäälde puutub, siis mõtlesin, et tegelikult on kaval mõte aastaid reklaamitekste lugeda. Me võime arvata, et need hääled meie alateadvuses kuidagi ei kinnistu, aga tegelikult...)
Siin on "Eia jõulud Tondikakul" virtuaalne postkaart (vostkaart? viraat?).
Justament - Vastu külma ööd
Ei tea kust tuli pähe ja hakkas kummitama. Laulusõnades räägitakse ka reedest. Justament on ansambel, mida vanusega hindama hakata vist. Aasta siis oli 1996. (Võib-olla sobiks ka laul "Ilm on hukas", kui juba Justamendi juures olla?)
Raamat "Lumeõde" Maja Lundelt.
Maja Lunde on norra kirjanik, kelle vist kuulsaim raamat on "Mesilaste ajalugu". "Lumeõde" on põhimõtteliselt lasteraamat, aga mulle sobis küll täiskasvanuna ka.
Peategelane Julian on peagi 11-aastaseks saav poiss. Ta sooviks tähistada varsti saabuvaid jõule ja rääkida mõnikord vanematega oma mõne kuu eest surnud teismelisest õest Juunist, aga see tundub võimatu - vanemad nagu polekski enam nemad ise, ainult istuvad kodus diivanil ja vaatavad tühja pilguga kaugusse.
Julian leiab endale särava punapäise sõbra Hedvigi, kellega ta palju rääkida ja toredaid asju teha saab. Nagu selgub, pole Hedvig üldsegi päris tavaline tüdruk.
See on sihuke talvel lugemise lugu. Nagu sisu ehk juba reetis, siis pole ninnu-nännu, aga on mõtlemapanev ja südamlik. Jaguneb 24 peatükiks (huvitav miks, onju).
Aga. Peaaegu sama äge kui see jutt ja sisu, on füüsiline raamat ise. Suures formaadis, korralikul paksul paberil ja väga ilusate ning kõnekate illustratsioonidega. Viimaste autor on Lisa Aisato, auhinnatud illustraator.
 |
| See ongi Hedvig |
 |
| Ja see on tema maja |
Nüüd ma teen haltuurat, aga 4 aasta taguse advendikalendri postitusi sirvides leidsin, et olin mingi jõuluidentiteedi küsimustiku püsti pannud, mis siiani internetiavarustes istub. Miks mitte teda tänase puhul uuesti teha.
Mina olen lumi.
Siin aga jõululugu tänaselt sünnipäevalapselt:
Mõtlesin, et peaks taas advendikalendrit tegema. Sest advendist rohkem meeldivad mulle igasugused nimekirjad ja tabelid. Ilmselt tuleb suuresti lauludest koosnev kalender (ja vahepeal ka asju, mis üldse advenditeemasse ei lähe).
1. aknas on väga oodatav asi - laul "Last Christmas".
Meenus selline asi nagu Whamageddon ehk väljakutse kesta detsembris võimalikult kaua kuulmata Whami laulu "Last Christmas". Mina pean siinkohal #Whamageddon kohe ära kirjutama, sest kuulsin seda täna kusagil peale kella 14. Kutsusin muidugi ise kurja karja ka Star FM-i kuulates.
Arvesse läheb, muide, ainult selle laulu originaalversioon, kavereid võib kuulata nii palju kui kulub.
Mõtlesin, et panen siia alla originaalversiooni video, aga ei pane ka. Panen hoopis ühe veel toredama laulu nimega "Fairytale of New York". Nimelt on (peale George Michaeli surma) mõeldud välja ka mitmeid alternatiivseid versioone sellele mängule. Üks ongi The Poguesi lauluga "Fairytale of New York", teine Mariah Carey looga "All I want for Christmas". (Peab ütlema, et selle viimasega ma ainult püsingi veel mängus.)
Tegelikult üks viidjo veel. Siin on "Last Christmas" 30 eri keeles.
Linnaraamatukogu jagas septembris taaskord aastaaja lugemisbingot. Olin sedakorda täitmisel vähemedukas kui suvel, aga (väikse avansiga) sain ühe rea ikka täis.
Tühi bingo:
Ja nii palju, kui täis sain:
Suhteliselt raskesti loetaval pildil (peale vajutades läheb suuremaks) on täis saadud keskmine horisontaalrida.
Sõnasse "õudus" suhtusin üsna vabalt ja asetasin sinna alla Matt Haigi raaamatu "Poiss nimega Jõulud". Kuigi lasteraamat, siis illustratsioonid ja lugu ise olid kohati väheke õudsed.
Dostojevski "Valgete ööde" kohta arvasin ette, et meeldib. Väga meeldis. Dostojevski on ikka asja pärast Dostojevskiks saanud.
Komm või pomm peaks tähistama vaba valikut. "Portuguese irregular verbs" on Alexander McCall Smithi muhelemapanev teos (üks paljudest) - väga stiilse pealkirjaga + audioraamatuga, mida loeb Hugh Laurie.
Õnneks neid autoreid, kes minust vanemad on, pole veel raske leida. Sedakorda sattus Lilli Promet raamatuga "Primavera".
Nüüd see avansiosa. Vikram Sethi "Tasavägine muusika" on mul tegelikult veel pooleli. Noh, ikka väga pooleli, kusagil kolmandiku peal. Teda hakkasin spetsiaalselt sellepärast lugema, et toda rida täis saada. Panin aga Google'isse "books about music" ja sealt ta tuli.
Aga väljaspool täissaadud rida on "Ali ja Nino" ruudust "raamatukogu raamat" üks huvitav teos.
