Neil Gaiman "Eikusagi"

Neil Gaimani on mõnevõrra raske lugema hakata, sest tegemist tundub olevat enimarmastatud kaasaegse autoriga. Surve on suur, ütleme.

Lugesin kusagilt Gaimani ideest kirjutada selliseid raamatuid, mis oleks nagu lasteraamatud täiskasvanutele. Sama fantaasiarikkad ja samasugust vaimustust tekitavad. See on hea mõte. Ikka ju öeldakse, et täiskasvanutele tuleb kasuks rohkem lapselikku vaimustust.

"Eikusagi" tegevus toimub Londonis - natuke meile tuntud Londonis, aga peamiselt Londonis, mis asub esimese all/vahel/küljes. Kujutasin seda lugedes ette kaardina, millele saad (nt läbipaistvast paberist) lisakihi peale panna.

"Noormees," lausus ta, "püüa mõista: on kaks Londonit. On Ülemine London - see, kus sina elad - ja siis on Alumine London, Allpool -, kus elavad inimesed, keda ei märgata ja kes on maailma pragudest läbi pudenenud."

Nagu Esimene Eesti ja Teine Eesti ma ütleksin. See raamat, mulle tundub, on ka tegelikult rohkem ühiskondliku mõõtmega, kui otseses sisus välja lastakse paista.

Raamat algab sellega, et tavaline londonlane näeb ühel tavalisel õhtul Londonis tee peal vigastatud tütarlast ja otsustab teda aidata. Aitamise tulemusena satub ta Ülemisest Londonist Alumisse. Sekeldused sealsete värvikate karakteritega moodustavadki suurema osa raamatust.

VAIMUKAS on see sõna, mis pähe tuleb. Fantaasiakirjandus on minu jaoks ikka jätkuvalt raske (minu isiklik traagika), aga puhtalt stiili mõttes oli see raamat tore. Dialoogid naljakad ja filmilikud (kergesti loetavad), kirjeldustes palju võrdlusi (ka naljakad). 

Kütt vaatas oda, nagu ükski naine polnud iialgi Richardit vaadanud.

Miks mitte, onju?

Inimestel, kes Londoniga kursis, on kindlasti tore seda raamatut lugeda. Lisaks mitmete maamärkide mainimisele on paljud Londoni kohanimed ka tegelastega seotud (nt ingel, kelle manu saab Islingtoni linnaosas asuva Angeli metroopeatuse kaudu, dominikaani mungad ja Blackfriars jm).

Võtan oma jutuvestesse ka siit ühe asja kasutusele. Kui keegi küsib, kui vana ma olen, siis ma vastan:

Sama vana kui mu keel ja veidi vanem kui mu hambad.

Lihtne! 

Peedu Saar "Pascual"

 


Kusagil öeldi et uitamisromaan. Hästi öeldi. 

Pascual (eestlane, lihtsalt raamatus pisut ebahariliku nimega nimetatud) uitab mööda Londonit. Ega midagi eriti ei juhtu. Hea küll, mõned asjad ikka väga juhtuvad. Nende põhjal tahaks öelda, et Pascual ei ole eriti kena inimene, kohe üldse mitte. 

Kusagil 80 lehekülge on ainult, saab ruttu läbi, aga raske on midagi öelda. Raamat sarjast vähem on rohkem õigustab ennast. 

Mari Tammar "Hundihüüdja"

 


Peategelane Kadri, pärit väiksest Eesti külast, on ennast väiksest peale äratõugatuna tundnud. Tema vanaema peetakse nõiaks, ema hulluks. Saab siis temagi normaalne olla? Tema kodutalus on aastakümneid elanud ainult naised, hundihüüdjad. Raamat ongi naistest ja huntidest, naishuntidest, huntnaistest.

Rahvapärimus on siin tähtsal kohal. Kui oled "Libahunti" lugenud, ei tule ka see lugu võõras ette. 

Arutletakse selle üle, mida tähendavad need tohutud leheküljed kokku kogutud rahvaluulet, mille üle me ühest küljest uhked oleme, teisest küljest ei tea neist eriti midagi. On neid ja meie teadmist meie enda kõige vanemast kultuurist siis vaja? 

Kaks peategelast said mõlemad aru, et on vaja, aga mulle tundus, et lähenesid asjale eri külgedelt. Üks teaduslikult ja teine... hmm, kuidas? Naturaalselt? Orgaaniliselt? Tunnetuslikult?

Kui muidu oli raamatu tekst hästi ilus, kohati isegi liiga ilus, siis dialoogid olid minu jaoks mõnes kohas ebausutavad. Kohe lihtsalt ei kujutanud ette, et kaks inimest võivad omavahel sellistes lausetes rääkida. Liiga head definitsioonid ja seletused, vahepeal nagu mõnest psühholoogiaõpikust võetud. 

Lõpp oli loogiline. Sellest hetkest, kui Kadri kodutalu lugu ära räägiti, arvasin, et teistsugust lõppu ei saagi olla. See on õnnelik lugu tegelikult.

Mulle meeldib, et see raamat olemas on. Käitub ise oma sõnade järgi.

Khaled Hosseini "Lohejooksja"


1970ndate Afganistanis elavad kaks poissi - Amir ja Hassan. Hassani isa on Amiri (isa) majas teener. Amir ja Hassan on sõbrad. Mõnede sündmuste tõttu nende suhted katkevad. Seejärel tulevad murrangulised poliitilised sündmused, mille tõttu Amir koos isaga USA-sse põgeneb. Aastaid hiljem tuleb Amir Afganistani tagasi ja puutub taas Hassani teemaga kokku.

Vist juba päris palju spoilereid. Sõprus ja süütunne ja lunastuse otsingud on siin põhilised teemad tegelikult.

Autor Khaled Hosseini elulugu on raamatu peategelasega nii ajaliselt kui sisuliselt (lapsepõlv Afganistanis, põgenemine USA-sse) natuke kattuv. Pole imestada, et väga soojalt on kirjeldatud nö vana Afganistani, kus terved põlvkonnad ei kasvanud üles sõja ja hirmuga. Joonistub välja see aeg, kus lastel oli lapsepõlv, ja hilisem aeg, kus oli palju lapsi, aga vähe lapsepõlve (autori sõnu laenates). 

Ilmselt pole ka päris juhuslik, et see raamat 2003. aastal ilmus, mil Afganistan oluliselt rohkem uudisekünnist ületas kui täna.

Ühest küljest olen nõus ühe arvustajaga, kes ütles, et "Lohejooksja" on raamat, mida läänemaailma inimene võib lugeda nö enda õigustamiseks. Et siis saad öelda: ma tean ka midagi Afganistani ja tema ümberkaudsete riikide teemast ja oh, küll seal on ikka raske see olukord. Ongi.

Aga teisest küljest. See ei ole ka üldse halb raamat, mida lihtsalt niisama lugeda. Sest siin on üksiksik ka väga tähtis tegelane. Ühe inimese konkreetsed elusündmused ja tegevused ja tegematajätmised. Muidugi see on mõjutegur, et tegevus toimub just seal, kus ta toimub, aga sarnane lugu võiks juhtuda veel päris paljudes maailma kohtades ja mõte jääks ikka samaks. 

Raamatus on mitu väga head karakterit, huvitavad ja kaasaelamisele ärgitavad. Sealhulgas peategelane ise on selline, kelle mingil moel käitumise põhjused on enamasti arusaadavad.

See pole põgenikuromaan selles mõttes, et kirjeldaks kuigivõrd põgeniku kohanemist uuel kodumaal. Üsna märkimisväärne, et siin pole põhimõtteliselt ühtegi sõna sellest, kuidas teismelisele Afganistanist tulnud poisile Ameerikas mingid asjad teistmoodi tundusid vms. Ameerikat ei kirjeldatud mitte kuidagi. Ainult nii palju, et poisi isa pidi Ameerikas tegema hoopis teistsugust tööd, kui ta Afganistanis teinud oli.

See-eest üks hea lause põgeniku elu kohta:

Väljavaateks oli luksuslik elu, kus su peas sumises pidevalt deemonite parv. 

Louise O'Neill "Igavesti vaid sinu"

 


Raamatu tagakaanelt: Maailmas, kus tüdrukuid enam loomulikul teel ei sünni, aretatakse naisi spetsiaalsetes koolides. Kinnisest süsteemist pääsevad neiud alles siis, kui nad on välismaailma jaoks küpsed. Eriliste käitumisreeglite ja hindamiskriteeriumide põhjal edetabeli tippu jõudnud koolilõpetajatest saavad „kaaslased“ – meeste väljavalitud, kellel lubatakse elu viljaka perioodi jooksul teenida abikaasat ja sünnitada poegi. Ülejäänute tulevik on sünge – nemad peavad leppima konkubiini- või õpetajarolliga.

Lugesin intrigeeriva tutvustuse pärast. Igav ei olnud, ainult ühe korra tuli mõte, kas ikka viitsin edasi lugeda. Üleliia huvitav ka ei olnud. Idee on ikkagi pisut huvitavam kui teostus. 

Natuke selline hoiatuseks kirjutatud raamat tundus. Põgusalt oli ära mainitud, et tüdrukute loomuliku sünni kadumine oli naiste endi põhjustatud, sest ilul põhinevas maailmas on noorem naine alati vanema naise konkurent. Samas olid ka noored tüdrukud omavahel kogu aeg üksteise konkurendid. Tekkis sama mõte mis pärismaailmaski - kas mehed ikka on need, kes põhjustavad naiste mingil moel käitumise või on asi naistes endis? 

Erinevalt kaanel olevatest identsetest nägudest olid tegelased välimuselt siiski erinevad, erinevalt disainitud. Kellel silmavärv number 136, kellel juuksetoon 728. Kogu naiste disainimise algatajaks ja süsteemi loojaks oli mees nimega Isa. (Nii et kui keegi imestunult midagi hüüdis, ei öelnud ta mitte jumal ega issand vaid isa.)

Tekkis ainult see küsimus, et kui kõik naissoost isikud olid masinate poolt disainitud, siis kuidas neile isiksus loodi. Sellest ei räägitud kusagil, aga samas olid tegelastel erinevad iseloomud. Või oligi nii, et äsja disainimiselt tulnuna olid puhas leht ja edasi sõltus kõik sellest, millisesse seltskonda ja kelle hoole alla sattusid? 

Raamatuna võib-olla mitte maailma parim raamat, aga edasimõtlemise mõttes hea alguspunkt. Kassikuld ja muud säärased asjad.

Peedu Saar "Mailased"


Oh! See on vähemalt kõige toredam raamat, mida ma sel aastal lugenud olen. Õhkamisväärilist raamatut on tänasele minule päris keeruline kirjutada, aga "Mailased" on üks selline. 

On kirja pandud lood ja jutustatud lood. See raamat, nagu lugedes kiiresti selgub, on jutustatud lugu, ja millise õhinaga jutustatud! (Paneb minugi hüüumärke kasutama.) Tekstis on suur hingejõud ja hellus, nagu Peeter Sauter raamatu tagakaanel ütleb. Ütleb ka, et tegu on impressionistliku vinjetiga. Hästi kirjeldatud, poleks osanud paremini sõnastada. 

Peategelane (meesterahvas, mitte enam päris verinoor, kohati pisut nipernaadilik) meenutab ühest küljest oma keskkooliaega, teisalt õhkab tütarlapse järele, kellega mõni aeg tagasi kohtunud on. Tütarlaps on Veronica (ei tea, kas tema pärisnimi), mailasepreili. Lillega võrdlemine tuleb lihtsalt, sest peategelane on kroonik, lillede ja liblikate (lillede!) kroonik. Kõik saab üles märgitud.

Tegevus toimub T linnas. Kui oled selles linnas vähegi aega veetnud või suisa elanud, tunned ta ära, kohe kergesti. Mitte ainult otseste kohakirjelduste vaid ka meeleolu järgi. Ja eks tekigi küsimus, kas romantika on siin rohkem mailasepreili suunal või on T linn see põhiline objekt. Jäävam vist küll. 

Raamat on meeldivalt suures kirjas trükitud ja piisavalt õhuke, et korraga läbi lugeda, kestev muhelus näol. Tahaks öelda, nagu Ilge "Maleva" filmis Urule ütles, et jutusta veel, sa räägid nii ilusti vms.

Lühidalt: mul on emotsioonid selle raamatuga seoses. 

Taimede keskel, olen tähele pannud, kiputakse kergesti naeratama. Ja näib, kõige tavalisem põhjus, kõige tavalisem naeratamise põhjus on ülevoolava ja liiase ilu ning kohmetuks tegeva igavuse veider koosmõju. Ilu ja igavus, mida selle nii teist laadi, arusaamatu, liikumatu elu keskel tuntakse.

Julia Kelly "With my lazy eye"

5942570

Taaskord raamat, mille leidsin raamatukogus selle raamatu kõrvalt, mida algselt sinna võtma läksin. Päris hea tehnika midagi leida, peaks seda laialdasemalt rakendama.

Tegevus toimub 1980ndate Iirimaal, peategelaseks Lucy (hüüdnimega Bunty). Võib vist öelda, et ta on oma perekonna must lammas, vähemalt tunneb end nii. Žanr on noorteromaan (või kõlab young adult novel paremini?), räägitakse Lucy elust nii perekonnas, koolis, ülikoolis kui tööilmas. Kuigi see sisuliselt pole väga lõbus, on jutustatud nõnda, et vahepeal on päris lõbus. Natuke peab ju nalja saama, kui inimene võtab vastu töökoha, kus ülesannete täitmiseks tal tegelikult kompetents puudub jms.

Oluline märksõna on nägemine. Peategelane on alati kehva nägemisega olnud (lazy eye pealkirjas kirjeldab muuhulgas otseselt Lucy silma). Raamatu jooksul muutub tema nägemine nii otseses kui kaudses mõttes paremaks.

Kummaline oli lugeda. Päris palju juhtus, et lugesin lõigu ära ja mõtlesin, mida siin öeldigi. See võiks viidata igavale raamatule, aga polnud üldse igav. Leheküljed läksid niimoodi edasi, et vahepeal lausa kontrollisin, kas numbrid ikka jooksevad järjest või tuleb peale 81 kohe 91. 

Võib-olla hajutas tähelepanu see, et kasutati üsna palju minu jaoks võõraid kaubamärkide nimetusi ja ka see, et mitu tegelast tuli tegevusse tutvustamata (a la Peter tegi seda ja teist, aga kohe ei öeldud, kes on Peter, see võis selguda alles järgmisel leheküljel).

See oli juba teine sel suvel loetud raamat, kus kasutati fotosid. Et loed-loed ja ühtäkki on keset teksti foto, mis illustreerib midagi, millest parajasti räägitakse. Minu jaoks harjumatu, meenutab natuke seda va piltkirja maailma poole liikumist. Samas see raamat ilmus juba rohkem kui 10 aastat tagasi, kas siis oli piltkiri juba nii päevakorral? Igal juhul ei tundnud selle ega eelmisegi raamatu puhul, et piltide lisamine midagi juurde andnuks.

Üllatav, et Goodreadsis on sellel raamatul vaid üle 100 hindaja. Minu arvates see võiks olla tähelepanu vääriv raamat. See on hea raamat, siin on stiili ja meeleolu ja sisu. Ma tahaks vabalt olla selle ise kirjutanud. 

Lemmikfakt raamatust: peategelase lemmiklaul oli "Fairytale of New York", ka minu lemmikumaid jõululaule.

Üks hea lõik:
These were days that rarely happened and on the odd occasions that they did, never lived up to the excitement of their imaginings. But their possibility alone made them something worth missing, when that possibility was removed. Now that they would never happen, those days were something to miss.