Neil Gaimani on mõnevõrra raske lugema hakata, sest tegemist tundub olevat enimarmastatud kaasaegse autoriga. Surve on suur, ütleme.
Lugesin kusagilt Gaimani ideest kirjutada selliseid raamatuid, mis oleks nagu lasteraamatud täiskasvanutele. Sama fantaasiarikkad ja samasugust vaimustust tekitavad. See on hea mõte. Ikka ju öeldakse, et täiskasvanutele tuleb kasuks rohkem lapselikku vaimustust.
"Eikusagi" tegevus toimub Londonis - natuke meile tuntud Londonis, aga peamiselt Londonis, mis asub esimese all/vahel/küljes. Kujutasin seda lugedes ette kaardina, millele saad (nt läbipaistvast paberist) lisakihi peale panna.
"Noormees," lausus ta, "püüa mõista: on kaks Londonit. On Ülemine London - see, kus sina elad - ja siis on Alumine London, Allpool -, kus elavad inimesed, keda ei märgata ja kes on maailma pragudest läbi pudenenud."
Nagu Esimene Eesti ja Teine Eesti ma ütleksin. See raamat, mulle tundub, on ka tegelikult rohkem ühiskondliku mõõtmega, kui otseses sisus välja lastakse paista.
Raamat algab sellega, et tavaline londonlane näeb ühel tavalisel õhtul Londonis tee peal vigastatud tütarlast ja otsustab teda aidata. Aitamise tulemusena satub ta Ülemisest Londonist Alumisse. Sekeldused sealsete värvikate karakteritega moodustavadki suurema osa raamatust.
VAIMUKAS on see sõna, mis pähe tuleb. Fantaasiakirjandus on minu jaoks ikka jätkuvalt raske (minu isiklik traagika), aga puhtalt stiili mõttes oli see raamat tore. Dialoogid naljakad ja filmilikud (kergesti loetavad), kirjeldustes palju võrdlusi (ka naljakad).
Kütt vaatas oda, nagu ükski naine polnud iialgi Richardit vaadanud.
Miks mitte, onju?
Inimestel, kes Londoniga kursis, on kindlasti tore seda raamatut lugeda. Lisaks mitmete maamärkide mainimisele on paljud Londoni kohanimed ka tegelastega seotud (nt ingel, kelle manu saab Islingtoni linnaosas asuva Angeli metroopeatuse kaudu, dominikaani mungad ja Blackfriars jm).
Võtan oma jutuvestesse ka siit ühe asja kasutusele. Kui keegi küsib, kui vana ma olen, siis ma vastan:
Sama vana kui mu keel ja veidi vanem kui mu hambad.
Lihtne!
