Heli Künnapas "Ütlemata sõnad"

Maria on ühe Pärnu kooli 10. klassi tüdruk, selline korralik, üks teine tegelane ütleb et hall hiir. Joel on see lõpuklassi poiss, kes kaugelt vaadates ideaalne tundub - on lokid, põselohud ja sõbrad (sh dramaatiline tüdruksõber), bändi teeb ka veel. Lähemal vaatlusel selgub, et Joel pole päris ideaalne ja Maria pole päris hall hiir.

Tavaliselt on noortekaid hästi huvitav lugeda. Isegi kui saad aru, et pole mingi maailma parim raamat, lähevad leheküljed kiirelt edasi. See raamat läks ausalt öeldes mingil hetkel selliseks, et vaatasin lugemise ajal poole silmaga telekat. Hakkas soigumiseks kiskuma. Saan aru, et see oli natuke ka taotluslik - oli vaja näidata ühe tegelase käitumismustrit. Aga lihtsalt ei viitsinud enam lõpuks.

Sain lugedes hästi aru, et mina pole selle raamatu sihtrühm. Vähemalt pool elu liiga vana. Näiteks poleks mind kunagi tõenäoliselt seganud see, et raamatu jooksul viidati liiga mitu korda pealkirjale - kuidas selle ja selle inimese vahel on palju ütlemata sõnu jne, lisaks üks laul, mille nimi oli "Ütlemata sõnad". 

Oli kohti, mille võin praegu lugedes liigitada teema "ilmselgete asjade üle targutamine" alla, aga kunagise minu jaoks poleks need asjad arvatavasti ilmselged olnud ja seetõttu olnuks ilmutushetk ehk ka kergem tulema.

Raamatu lõpp oli minu jaoks ebarealistlik ja natuke imal. Teisalt, kes saab öelda, et see ei võinud nii minna. Seda, et tütarlapsel oli selline kannatus noormehe suhtes, on siiski raske uskuda.

On uus traditisioon siin öelda, et raamatud pole enam need, mida õigekirja osas eeskujuks võtta. Ja mis stiili puutub - kes loeks kokku kui palju lauseid selles raamatus algab sõnaga nii? Minu maitse jaoks liiga palju.

Imelik tundus see, et lõviosa raaamatust jutustati Maria vaatepunktist, aga kusagil poole peal või kaugemal tulid järsku mingid leheküljed ka Joeli silme läbi. Ilmselt siin taga oli mingi mõte, aga mulle ei jõudnud see päris kohale. Üldse mõjus raamatu teine pool kuidagi juhuslikumalt, kiirustatumalt.

Ja veel, mis värk on sellega, et maakooli õpilased ja linnakooli õpilased on pisut nagu kaks eraldi maailma? Et neil on õpilastena mingi vahe? Kas päriselt on selline arusaam? 

Minu lugupidamine inimestele, kes on suutnud mõne raamatu valmis kirjutada. Mitmed räägivad kui palju mõtteid neil on ja mis see kirjutamine siis ära ei ole. On küll ära. See, et Eestis üldse noortekirjanduse žanr olemas on, on kahtlemata tänuväärne. (See on ka põhjus, miks ma aeg-ajalt mõnda sinna kuuluvat raamatut loen.)

Read More

Astrid Saalbach "Leegikeeltel"

Lugu on sellest, kuidas ühes Taani muusikakõrgkoolis viiulit õppiv naine süüdistab oma õppejõudu ahistamises. Ja siis järgmist õppejõudu. Ja siis kooli rektorit. 

Naise puhul tuuakse välja, et ta on erakordselt ilus, suisa selline, keda on raske mitte märgata. Kontrastiks temale (vähemalt nii sain mina aru) on kõrgkooli rektor - suulaelõhega sündinud mees, keda kutsutakse koolis Jäneseks. Aga muud eesmärki (kui olla vastandiks sellele naisele) ma sel tegelaskujul ei näinudki. Tegelasi, kellel tegelikult polnud mingit vajadust ilmuda, oli veel. 

Kuigi oli lihtne lugeda, oli raamatu teema minu jaoks liiga lihtsakoeliselt süvapsühholoogiline. Poiss, kelle isa on naistemees, tahab lõpuks saada katoliku preestriks. Naine, kes on kunagi ühe mehe poolt ära tõugatud, karistab selle eest kõiki järgmisi mehi. Ja nii edasi. Mulle tundub, et asjad pole pärisinimeste elus nii sirgjoonelised ja nende käitumise põhjused nii lihtsalt järeldatavad.

Raamat koosneb kildudest pigem kui peatükkidest, tegevus on põhimõtteliselt lineaarne, aga kõik lood (naise ja süüdistatavate omad) ei saa tingimata nii palju tähelepanu kui võiks (sest neid on liiga palju kokku?). Kõik lood ei saa ka lõpetatud. See ei ole näide raamatust, kus vähesega öeldakse palju, pigem näide sellest, kus võiks rohkem öelda, sest palju jääb arusaamatuks. 

Ja millest ma ikka üle ei saa, on see, et paraku pole enam aeg, kus raamatuid hea stiili ja õigekirja mõttes eeskujuks võiks võtta. Aga esikaane kujundus on ilus.

Read More

Marianne Fredriksson "Simon ja tammed"

Nagu pildilt näha, on raamat ilmunud Varraku ajaviiteromaani sarjas. Natuke üllatav, sest need raamatud, mida seni sellest sarjast olen lugenud, on kuidagi teistsugused olnud. Lihtsakoelisemad? Võimalik. (Aga ma ei taha halvustada ajaviiteromaani sarja, mulle meeldib küll.)

Samas oli ka selle raamatu stiil üsna sirgjooneline, asjad seletati väga lahti. Vahepeal hakkasid sellise lähenemise tõttu tegelikult realistlikud asjad ebarealistlikena mõjuma, maitea miks või kuidas. Ühtlasi oli kohati tunne, et asjad lähevad liiga libedalt inimeste jaoks. Mitte et nendega ainult head asjad oleksid juhtunud, aga halvad juhtusid ka kuidagi liiga kergelt? Ei oska seda paremini seletada, sihuke ebarealistlik voolavus oli. 

Kirjutatu mõjus kuidagi pühalikult. Raamatu põhjal tehtud filmi nimetati kusagil eepiliseks. See vist on sõna, mida ma raamatu kohta ka kasutaks, ainult ta pole justkui eepiline iseenesest, vaid autor ongi tahtnud, et raamat selline saaks. Taotluslikult eepiline niisiis. 

Sisult oli see põhimõtteliselt perekonnalugu. Või kahe perekonna lugu, kes üheks sulanduvad. Perekonnalugudega on see asi, et need on enamasti head. Või vähemalt on nad nagu pitsa - kui on üsna halb, siis on ikka veel päris hea. See konkreetne oli säärane, et sõin ära ja ütleks, et täitsa hea oli, mitte liiga vürtsikas ega lääge. 

Tegevus toimus II maailmasõja aegses ja järgses Lääne-Rootsis, mis iseenesest oli huvitav, sest siit sai detaile noppida tollase Rootsi kohta. Kuna raamat ilmus esmakordselt 1985. aastal, on see muidugi 80ndate nägemus 40ndate-50ndate Rootsist. 

Peategelane oli Simon - huvitava päritolulooga poiss, keda jälgiti poisipõlvest täiskasvanuks saamiseni. Tema enesearengut seostas autor sumerite teemaga (kuidas ajalugu algab sumeritega jms). Sellega mina ausalt öelda ühilduda ei suutnud. Võib-olla olid teadmised teema kohta vähesed. 

Samavõrra oli peategelane Simoni ema Karin. Ja olles temani jõudnud, kerkib üks probleem, mis minul selle raamatuga oli. Paar tegelast olid justkui SUURED HEAD. Isegi kui vahepeal kirjeldati nende inimlikke (loe: halbu?) külgi, jäi ikkagi see tunne, et kuidagi liiga targad ja täiuslikud. (Nägin korra ühte tüdrukut ja kohe tean, et see on sellele poisile täpselt õige tüdruk. Või olen mees, kes peale ühte elus tehtud viga alati eeskujulikult käitub ja teab oma sõprade probleemidele lahendust umbes sekund peale nende kuulmist.) Maitea. 

Raamatus oli siiski huvitavaid mõtteid ja igav küll lugeda polnud, vedas selle eepilisuse täitsa mitme koha peal välja. 

Nagu kõik head inimesed, ei uskunud ta ka kurjusesse. See oli küll olemas, aga mitte iseenesest; see oli vaid eksitus, mis kasvas välja ülekohtust ja ebaõnnest. 

Et see on inimese häda, et ta püüab kõike kuidagi seletada ja saab selle tõttu kõigest valesti aru. 

Inimesed on ju tihtipeale toredad, kui nendega ükshaaval suhelda. Aga rühmadena muutuvad nad sageli halvemaks, aremaks.  

Lisaks mõtted sellest, kuidas inimese isiksus on tema enesekaitse ja kuidas vastikutel isadel on tihtilugu toredad tütred. Või viljaka naise seemnekurgiga võrdlemine. Nii ta läheb. Rootsi raamatuid ikka tore lugeda.

Read More

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes. 

Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks. 

Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema?

Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata sellest ikkagi usutavad. 

Kogu see situatsioon, kust lugu hargnema hakkas, oli ka hästi välja mõeldud. Üks mees oli suure talu põhimõtteliselt juhuslikult venna käest pärinud ja oli ise natuke pooles vinnas peremees, aga samas mõtles, mis sellest tütrele edasi pärandades saab. (Kes saab peremeheks?) Teine mees pidi talu pärandama nooremale pojale (sest vanem oli sõjas hukka saanud) ega uskunud eriti, et tolle käe all asjast asja saab. 

Ühesõnaga oli sihuke läbiv peremehe küsimus (raamatu nimi vihjab ka sellele). Pidevalt anti mõista, et peremeheta pole talupidamisel mõtet. Olen nõus. Suht halb on osaleda projektijuhita projektides.

Kui muidugi mõelda, kes raamatu lõpus Kõrboja peremeheks sai, siis tema peremeheikka jõudmise aegu algas sõda, nii et päris peremeheks ta ilmselt kunagi ei saanudki.

Raamatust leitud lemmikväljend rääkis sellest, kuidas inimesel, kes pole mingisse ikka jõudnuna abiellunud, tuleb hundi hais külge. Ma saan aru, et kui juba hundi hais man, siis enam ei saa kah abielluda. Huvitav, kas hundi hais on midagi sarnast koera omale? 

Read More

Holly Bourne "How do you like me now?"

31-aastasest Victoriast ja kolmekümnendate eluaastate survest. 

Sel raamatul oli hea potentsiaal mind närvi ajada, aga ajas ainult mõne koha peal. Nõustusin rohkem kui ootasin, kuigi raamat tugines palju teemakohastele klišeedele. Jätan igaks juhuks suurema osa kirjutamata, mida lugedes mõtlesin, ehk kõlaks see liialt kaagutamisena. Aga vältimatud seinad ja asjad, mida üks sõber teisele (ja seda enam võõras võõrale) võiks mitte kunagi öelda, on tõsiasi. Õnneks küll meeldivate eranditega. 

Read More

Donna Tartt "Salajane ajalugu"

Need on toredad korrad, kui lähed raamatukogus riiulist raamatut võtma ja leiad, et aa, see on seeee raamat! Et oled selle välimusega juba kusagilt tuttav. Sealtsamast riiulist või raamatupoest või kusagilt. "Salajase ajalooga" oli nõnda. Teadsin küll, et see paks raamat on, aga ta osutus selleks diibi pildiga piibliks, mida alati mingi antiigiteemaga (ja vähem ilukirjandusega) seostasin.

Antiigiga seostamine polnudki vale. Raamat on rühmast klassikalise filoloogia üliõpilastest, kes ühel hetkel otsustavad ühe endi hulgast ära tappa. (See pole spoiler, sama info saab raamatu esimestelt lehekülgedelt.)

Lugedes tuli ruttu mõte, et lugupeetud arvamusavaldajad peavad seda ilmselt sisukaks/heaks/oluliseks raamatuks. Ilmselt ta ongi seda, ainult mul ei tekkinud piisavalt emotsioone, mille põhjal teda lemmikuks pidama hakata. 

Ülikooliromaan kõlab enamasti ligitõmbavalt, aga see, rohkem kui ülikooliromaan, oli lugu sellest, kuidas (tavalised?) inimesed jõuavad mõrvani ja kuidas tehtu neid hiljem mõjutab. Mõrv ise oli seega lihtsalt üks sündmus keset raamatut, mitte traagiline lõpplahendus. Põhiline oli mõrvari(te) siseilma näitamine.

Paar karakterit olid huvitavad ja hästi kirjutatud, mitu aga sellised, kes nagu lihtsalt olid. (Üks tegelane, kelle põhijoon oli justkui tema homoseksuaalsus, teine, keda eristas see, et ta oli seltskonnas ainus tüdruk jms.) Kreeka keele professor, keda lugeja pidi nende noorte suureks mõjutajaks pidama, esines liiga vähe, et temast midagi suurt arvata. 

Aga maailm, kus tegevus toimus, oli toredalt loodud. Ülikool, väike suletud eksklusiivsena näiv üliõpilaste grupp, kuhu lisandub uus poiss, soov ja püüd antiigimaailma kaasajas elustada (miks mitte bakhanaal kusagil padrikus?). See kõik võiks filmina veel paremini töötada, aga filmi, hoolimata mitmest, kes on asja teha võtnud, pole olemas. 

Teoorias meeldib mulle see raamat rohkem kui teda reaalselt lugeda meeldis. Üks selliseid, mida on hea olla lugenud, aga teist korda vist ei võtaks. Siiski loodan, et see film ka ükskord tuleb. Seni aga on olemas teise Donna Tartti telliskivi põhjal tehtud "Ohakalind".

Read More

Abbi Waxman "The bookish life of Nina Hill"

Nina Hill on hilistes kahekümnendates neiu, kes töötab raamatupoes, armastab lugemist, mälumängu ja organiseeritust. Ühtlasi saab ta alles nüüd teada oma isast (keda pole seni tundnud) ja õdedest-vendadest. 

Mul on mitmesuguseid tundeid seoses selle raamatuga. Lugesin Goodreadsist ühe arvustaja juttu, kes ütles üsna tabavalt. Tihti, kui kirjutatakse raamat raamatukoist, siis justkui viidatakse raamatuarmastusele kui isiksuseomadusele. Aga lugemine on ju hobi ja lugejaid on igasuguseid. See, et raamatusõbra stereotüüp on introverdist naisisik, kes tihti töötab raamatupoes või -kogus, kasutab kõnes viiteid loetud raamatutele ja on keskmisest vaimukama kõnepruugiga, ei tähenda, et kõik raamatulugejad on sellised. Ei saa muidugi eitada, et raamatulugemine võib innustada sõnavara arengut ja vanasti aitas ehk ka õigekirjareegleid kinnistada, aga lõpuks on ikka see, et midagi ei panda kellelegi kulbiga pähe. Raamatute lugemine üksi ei tee kedagi nii- või naasuguseks. 

Niisiis, pisukese pahmelduse lõpuks jõuan selleni, et raamatu peategelane oli raamatusõbra stereotüüp, hea küll. Ega sedasorti tegelaskuju vastu ju midagi pole tegelikult. 

Raamat ise oli nagu paljud tänapäeva raamatud, mida kujutad paremini ette filmina. See oli tõetruu romantiline komöödia klišeedega, mis žanri juurde käivad. Samas - nagu ka filmidest romantiliste komöödiatega - kui asi on mingilgi tasemel tehtud, siis selle lugemine/vaatamine tekitab hea tunde. Või vähemalt ei tunne sa end peale lugemist/vaatamist halvemini kui enne. Selle raamatu puhul oli ka nõnda.

Kuigi lõpp läks ikka natuke liiga palaganiks ja imalaks ära. Olen mõelnud, kuidas üldse romantilist komöödiat lõpetada. Ühest küljest peaks õnneliku lõpu tagama, teisalt kuidas teha seda nii, et poleks hirmus lääge? Mõnel on õnnestunud, siin jäi natuke puudu. 

Mõnel on õnnestunud ka usutavaid armastuslugusid kirjutada. Siin oli paraku see tihtiesinev probleem, et esitletakse suurt armastust, aga jääb arusaamatuks, kust see tekkis. Natuke tahaks rohkem aru saada kui see, et on kena mees, kellega mõned vastastikuselt vaimukad laused vahetasime. Eriti, kui peategelane algul meest natuke hukkagi mõistab selle eest, et too pole säärane raamatukoi kui tema. 

Veel üks arusaamatu asi: Ühest küljest räägiti, kuidas peategelasele meeldib palju lugeda, teisalt olid tal kõik õhtud nii ära planeeritud (filmiõhtu, mälumäng jms), et ei tundunud väga lugemisaega jäävat. Neljapäeva esitleti kui lugemisõhtut, aga kas üks õhtu on palju? Ja sellest õhtust ta ka loobus ühel hetkel nö päriselu tarbeks. 

Planeerimise osas nimetas peategelane oma kangelannaks Monica Gellerit. Viiteid popkultuurile oli veel, raamatutele ka (viimased palju "Harry Potteri" suunal). 

Pean veel mainima, et pole kunagi mõistnud Ameerika kultuuris naljaka ja lõbusa asjana esitletavat üksteise toiduga loopimist (mis siin raamatu lõpuosas ette tuli). Toiduga ei mängita. Kui sa seda süüa ei kavatse, siis jäta rahule. 

Tegelikult, hoolimata mõneti negatiivsetest kommentaaridest, oli tore lugeda. Oli jah ettearvatav, aga nimetagem seda žanri eripäraks. 

Kaanekujunduses mulle meeldib, kuidas prillid on o-tähtedeks tehtud, näeb armas välja. Ja alles praegu märkasin, et kaanetüdruk kergitab kulmu ;)

Read More