- Kas keegi oskab seletada, miks välismaa kuulsad inimesed (näiteks näitlejad) käivad oma eraelus ringi väga lampide kaltsu moodi riietega? Ei heida ette, et nende riided mustad oleksid, aga välimuse järgi näevad väga tihti minu jaoks välja, nagu kandja oleks otse kartulipõllult tänavale tulnud. Kas nad arvavad, et on vähem äratuntavad sel moel? Ma ütleks, et ei ole, sest kui tavalised inimesed on tänaval oma tavalistes rõivastes, siis üks või kaks kaltsukubu paistavad seda enam silma.
- Eelnevaga veidi seonduvalt: Ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal ilusad riided jälle moodi tulevad. See praegune üheksakümnendate värk ühes dressipüksimoega on lihtsalt öeldes kole.
- Eelnevatega seonduvalt: Igaüks võib muidugi tänaval kanda, mida soovib. Kuni tema rõivastus kaasliiklejaile ohtlik pole.
- Ühel kenal päeval tuli pähe, et eesti keeles on sõna kallistus või kallistama ma ütleks rohkem nagu emotsionaalse sisuga kui füüsilist tegevust kirjeldav. Huvitav, kuidas on teistes keeltes selle sõna sisuga? Kust tuleb hug või umarmen või krama?
- Teisel päeval tuli jälle pähe, et sõna ülikond on vaid kahest liitest koosnev sõna, ei üli ega kond üksi tähenda midagi. Kas ka liidetest koosnev sõna on siiski liitsõna?
- See ülikonna värk on minu viimase aja lemmikavastusi, mida olen umbes kõigile rääkinud.
- Vahepeal ei taha ühtegi inimest näha. Inimesed on üle visanud. Kuigi tead ju, et kõik inimesed pole sellised nagu need inimesed, kelle pärast inimesed üle visanud on. Aga mis teha. Ja järgmiseks võib muidugi selguda (tihti see ongi nii), et ise oled endale palju ohtlikum kui teised inimesed.
- Vahepeal on üsna kurb, kui aru saad, kui vähe inimesed tegelikult registreerivad seda, millest sa nendega rääkinud oled. Maitea, võib-olla ongi loogiline, et teine inimene ei pea sinu kohta asju meelde jätma. Pole tema asjad ju. Aga mulle ei meeldi nii. Siis jälle mõtled, et polegi mulle vaja neid teisi inimesi, on üksigi hea. Aga kui ise mingeid oma mõtteid alla surud, kas see pole siis sama, kui see teine inimene, kes sind ei kuula/kuule?
- Noh, kas oli diip jutt?
- Nagu ikka see üks asi, mille pärast üldse siia kirjutama hakkasin kogu seda värki, ei tule enam meelde.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Terane see ülikonna- arutlus. Liitsõna ta muidugi pole, tuletis.
VastaKustutaAga eestlane jah tuletab justkui grammatilise tähendusega sõnade põhjal. Et ületan ja kaaslane ja kooslus ja ebard.