Bernadotte'ide kuningannad # 6 - Margaret (Margareta)

Selle postituse peategelane ei saanud kunagi kuningannaks, aga on kogu ülejäänud kambaga piisavalt tihedalt seotud, et ta nimekirja panna.

Margaret Victoria Charlotte Augusta Norah
Margaret sündis 1882. aastal Briti kuningapere liikmeks. Tema isa oli kuninganna Victoria poeg Arthur ja ema Preisi printsess Louise. Margaret oli vanim laps, tal oli vend Arthur ja õde Patricia.

Kui Margaret ja Patricia pruudiikka jõudsid, oli nende onust kuningal Edward VII-l soov, et mõlemad mõne Euroopa (tulevase) kuningaga abielluksid. Võimalike variantide hulgas olid näiteks Portugali kroonprints ja Rootsi prints Gustav Adolf (eelmise postituse Victoria poeg). 

Viimast mõeldi Patriciale meheks, aga kui Margaret ja Gustav Adolf 1905. aastal kohtusid, armusid nad esimesest silmapilgust (wiki teab!) ja nõnda kihlus Gustav Adolf hoopis temaga. Pulmadki peeti samal 1905. aastal Windsori lossi kabelis. (Margareti õde Patricia muide abiellus lõpuks hoopis ühe täiesti tavalise mereväeohvitseriga ja tegi seetõttu ajalugu.)

Pulmadeks sai Margaret oma perelt kingiks hinnalise
tiaara, mis tänapäevalgi Rootsi naisi kaunistab.
Peale mesinädalaid Iirimaal saabus paar juulis 1905 Rootsi. Siin said nad pulmakingiks Sofiero lossi, ja tegelesid seal suviti kõvasti aiandusega. Margaret andis Sofiero aiast lausa raamatu välja, kus tema enda tehtud joonistused ja fotod sees olid.

Kunst oligi Margareti põhihobisid, teine oli sport. Mis aladega tema kõik ära ei tegelenud.

Gustav Adolf ja Margaret 1905. aastal.
Margareti juurde on kirjutatud "Daisy", sest
see oli tema hüüdnimi. (Nimi Margaret
tähendabki karikakart.)
1907. aastal sai Margaretist kroonprintsess, sest tema äi Gustav V sai kuningaks.

I maailmasõja ajal asutas Margaret õmblemisühingu, mille eesmärk oli rindelolijatele aluspesu õmmelda. Ühtlasi võttis ta ette samme sõjavangide abistamiseks ja aitas sõjas lahutatud perekondadel teineteist taas üles leida.
Margaret kusagil 30ndates eluaastates.
Margareti abielu Gustav Adolfiga kirjeldatakse kui õnnelikku. Mehele meeldisid tema inglise kombed (vastandina militaarsematele preisi tavadele, mille vaimus ema Victoria Gustav Adolfit kasvatanud oli).

5 last sündis neil:
  • Vanim laps Gustav Adolf oli praeguse Rootsi kuninga isa. 
  • Ainus tütar printsess Ingrid abiellus Taani kuningaga ja oli praeguse Taani kuninganna ema.
  • Kaks poega Sigvard ja Carl Johan elasid vastavalt 94- ja 95-aastaseks (kah huvitav tõik).
  • Poeg prints Bertil oli praeguse Rootsi kuningapere lastele vanaisa eest ja tegi ennastohverdavaid tegusid selleks, et praegune kuningas ikka kindlasti kuningaks saaks.
Margareti abikaasa ja lapsed

1.mail 1920 suri 8. kuud rase 38-aastane Margaret ootamatult mastoidiidi operatsiooni tagajärjel tekkinud infektsiooni tõttu. Tollane peaminister ütles oma kõnes, et kuningapalees on päike kustunud.

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga.

Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst.

Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes-tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades.

Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja siidi, kohe on harakad kohal. Ostjale jäetakse mulje, et klient on kuningas, tegelik kuningas on poesagimist jälgiv ja aeg-ajal oma valdustes ringkäike tegev omanik.

Põnev on näha, kuidas poeskäik oli tollal naiste jaoks sotsiaalne sündmus. Poes kohtuti teiste prouadega, aeti törts pealiskaudset juttu, kiideti üksteise ostudele takka, flirditi meesmüüjatega- terve päeva sai ära sisustada.

Kuigi tegevus toimub 19.sajandi teisel poolel, võib selle lugedes tihti unustada, sest praeguseks pole suurt midagi muutunud. Skeem on sama. Ainult praegune naiste olukord ja positsioon on raamatus loetust erinev.

Loomulikult on raamatus olulisel kohal töötajate omavahelised suhted = intriigid. Kel vähegi kogemust, hoiab küüned enda poole ja otsib pidevalt võimalust kõrgemal postil asuvale kolleegile auku kaevata, et ise paremale positsioonile tõusta. Inetu maailm, aga huvitav lugeda.

Armastuslugu on ka olemas, aga mulle tundub, et see pole ehk teemade hulgas kõige olulisem. Ühtlasi on kõik muu sellega võrreldes paremini kirjutatud.

Daamide Õnne kaubamajast kirjutamiseks sai Zola inspiratsiooni Prantsuse kaubamajast nimega Le Bon Marché. Tjah, raske uskuda, et kaubamaja ei peagi olema kole kuubikutest koosnev kast.

Ühtlasi on "Daamide Õnn" aluseks briti telesarjale "The Paradise", kus tegevus on Prantsusmaalt Suurbritanniasse toodud ja erineb suuresti sellest, mis raamatus toimub. Tore ja huvitav vaatamine neile, kellele perioodidraamad meeldivad.

Pane ühe tabava kirjelduse siia lõppu veel (sääraseid leidub raamatus mitmeid ja mitmeid): "Paljaksröövitud, vägistatud, väsimusest poolsurnud ostjad läksid ära rahuldatud kire õndsas uimas, ent natuke häbelikena, nagu oleksid maitsnud armurõõme mõnes kahtlases hotellis. Nad olid tema, Mouret' võimuses, tema valitses nende üle kaupade lakkamatu kuhjamise, hindade alandamise, tagastamisvõimaluse, reklaami ja meelitava viisakuse abil. Ta oli alistanud isegi emad ja valitses kõigi naiste üle despootliku julmusega, tema tujud võisid laostada perekondi. Ta oli loonud uue religiooni, hääbuv usuõhin jättis kirikud tühjaks ja igavlevad hinged leidsid tema suurmüükidest endale uue jumaluse."

Mis üldiselt sellesse raamatusse puutub, siis mulle õudselt meeldis.

Bernadotte'ide kuningannad #5 - Victoria

Tema kohta on ükskord juba postitus olnud, sest ta juhtus olema Rootsi kuninganna aastal 1925. Nii et saab juba tehtud asja uuesti lugeda.

Aga et siin lehel ka midagi oleks, siis panen mõned kuninganna Victoriaga seotud fotod, mille Livrustkammareni muuseumi lehelt leidsin.

Kaks hõlsti- üks uhke õuehõlst ja teine tubane hommikuhõlst.

Kuldsed kingad kusagil 1900.a kandist ja
Victoria abiellumiskingad 1881.aastast.

Victoria hõbepulmakleit aastast 1906, tavaline kleit aastast 1911
ja militaarsemat laadi kostüüm kusagil 1900.aastast. 


Kuninganna tore väike kaal. Hangitud 1890.aasta paiku
Egiptusest. Sellist tahaks endale ka, oleks hea
kõrvarõngaste jms peene pudi hoidmiseks.


Bernadotte'ide kuningannad #4 - Sophia (Sofia)

Sophia Wilhelmine Marianne Henriette
1836. aastal sündinud Sophia oli saksa tüdruk, Nassau vürsti ja Württembergi printsessi tütar. Tal oli 5 õde-venda, osad neist poolikud, sest Sophia sündis isa teisest abielust.

Sophia sai mitmekülgse hariduse, talle meeldisid keeled ja ajalugu, samuti olid demokraatlikud vaated talle südamelähedased.

17-aastaselt veetis ta ühe talve koos emaga Peterburis tädi juures, kes oli abielus tsaar Paul I poja Mihhailiga. Mõte oli selles, et Sophia õukonnaelu paremini tundma õpiks. Muuhulgas võttis ta Anton Rubinsteini juures klaveritunde.

Krimmi sõja puhkedes olid Sophia ja ema sunnitud Venemaalt lahkuma. 1856. aastal ema suri ja edaspidi elas Sophia poolõe Marie juures. 

Õige pea väisas Saksamaad Rootsi prints Oscar. Ta oli juba mõnda aega Euroopas pruudiotsinguil reisinud ja leidis nüüd Sophia näol endale sobiva mõrsja. Pulmad peeti 1857. aastal. Enne seda õnnestus Sophial veel rootsi ja norra keel ära õppida.

1858. aastal tervitati rõõmuhõisetega Sophia ja Oscari esimest last Gustavit, kellest tulevikus sai Rootsi kuningas Gustav V. Gustavile järgnesid veel 3 poega. Need neli last elasid kõik üsna kõrge eani (vastavalt 92-, 93-, 90- ja 82-aastaseks). Kas oli asi selles, et nad kasvasid ema rinnapiima peal (kuningakodades üsna skandaalne lugu)? Ühtlasi otsustas Sophia nad koduõppe asemel kooli haridust nõutama viia- ka erakordne asi tol hetkel.

Sophiale kuulunud häll (1870ndatest
pärit). Ilmselt kiigutas siin troonipärijat?
Sophia sai õukonnas ja perekonnas üldiselt inimestega läbi, ainult kuningast mehevenna Karl XV kergemeelne elustiil ei meeldinud talle, sest ta ise oli korralik moraalist lugu pidav inimene. Tema abikaasa Oscari kohta seda päris öelda ei saanud- too pidas armukesi. Nagu ikka.

1873 sai Sophia kuningannaks (ja Oscar II kuningaks). Natuke arvatakse, et Sophia oli see, kes Oscari rahva hulgas populaarseks tegi ja oli talle poliitilistes küsimustes heaks nõuandjaks (kui mitte enamat).

See paar oli viimane, kes oli samaaegselt Rootsiga kuningapaariks Norras. Sophiat peetakse kõige enam Norras viibinud ja Norrale tähelepanu pööranud Rootsi-Norra kuningannaks. Väidetavalt oli tema see, kes mõjutas tähtsaid mehi, et Rootsi 1905. aastal (kui Norra Rootsist lahku lõi) oma vägesid Norrasse ei viiks.

Hilisemas elus oli Sophia põhialaks heategevus, näiteks õenduse teema oli talle südamelähedane. 1889.aastal avati Stockholmis õenduskool-haigla Sophiahemmet. (Praegugi tegutseb, patrooniks printsess Sofia.)

Paar paari mõnusaid kuninganna saapaid ja ühed lõbusad sussid.
Sophia suureks eeskujuks oli Suurbritannia kuninganna Victoria, kellega tal elu jooksul ka kohtuda õnnestus. Ta järgis Victoria põhimõtet, et kuningliku tegelase eraelu peaks olema eeskujuks tema alamatele. Victoria-vaimustuses tahtis ta isegi oma poega kroonprints Gustavit Victoria tütre Beatrice'iga paari panna. Nii siiski ei läinud.

 Seda algselt Napoleoni abikaasale
Josephine'ile kuulunud sleppi kandis
Sophia oma kuldpulma tähistamisel.
1907. aastal suri Oscar II ja kuningaks sai Sophia poeg Gustav (V). Sophia oli selleks ajaks Rootsi kuninganna olnud 35 aastat (ainult praegune kuninganna on veel kauem olnud).

Lõpetuseks veel üks loss. 1864. aastal ostsid Oscar ja Sophia Helsingborgi lähedal krundi, kuhu sai tore suveresidents nimega Sofiero (Sophia enda järgi). Hiljem sai nende lapselaps kuningas Gustav VI Adolf lossi pulmakingiks ja rajas sinna juurde uhke rododendroniaia (praegugi üle 500 sordi). Gustav VI Adolf jättis lossi pärandusena Helsingborgi linnale ja tänapäeval on ta lihtsalt kena vaatamisväärsus suure aiaga, mis sobib ürituste korraldamiseks. (21.juunil oli Damien Rice'i kontsert näiteks.)

Sofiero maja ja aiatükk
Suure osa noist piltidest leidsin taas muuseumi Livrustkammaret kodulehe kaudu.

Bernadotte'ide kuningannad # 3 - Louise (Lovisa)

Wilhelmina Frederika Alexandrine Anna Louise
1828. aastal sündis Hollandi prints Frederiki ja tema naise (sünni poolest Preisi printsess) perekonda esimene laps nimega Louise. Veel enne 20-aastaseks saamist oli ta Rootsi kroonprints Karlile mõrsjaks välja valitud. Rootslased olid temast huvitatud, sest ta oli neile sobivalt protestant ja pärines rikkast Oranje-Nassau (Hollandi) kuningaperest. Ainsaks hädaks haritud noore neiu juures peeti seda, et ta polevat kuigi ilus.

1850. aastal peeti pulmad ja Louise'ist sai Rootsi kroonprintsess. Peale pulmi viis äiast kuningas Oscar I Louise'i ringreisile Rootsi. Ju ta oli sõbralik mees.

Rootsis nimetati Louise'i Lovisaks (mis on väga ilus nimi, kui nüüd mõelda).
Louise'i pulmakleit ja selle tikand.
Eriti õnnelikku abielu pulmadele ei järgnenud. Louise oli tagasihoidlik ja vaikne, Karl pigem ekstravert. Ka tema ei pidanud Louise'i kuigi ilusaks ja suhtles parema meelega oma armukestega. Louise'iga siiski oli ka neil kaks last: Louise ja Oscar. 

Kui Oscar umbes aastaselt kopsupõletikku suri, oligi troonipärijate osas kööga, sest tollane seadus tütart trooni pärima ei lubanud ja Louise meditsiinilistel asjaoludel rohkem lapsi saada ei tohtinud. Louise pakkus Karlile lausa lahutust, et too mõne teise naisega troonipärijaid saada võiks, aga Karl ei võtnud pakkumist vastu.

Aga see tütar Louise, kes ainsaks lapseks alles jäi, sai hiljem abielu kaudu Taani kuningannaks, kelle laste hulgas olid tulevased Taani ja Norra kuningad.

1859 sai Louise Rootsi kuningannaks (Karlist sai kuningas Karl XV nime all). Erinevalt eelmisest kuningannast Josephine'ist polnud tal huvi poliitikas osaleda. Küll tegeles ta palju heategevusega, toetades oma organisatsioonide kaudu lapsi, vaeseid ja haigeid. Naistele oli ta ka abiks - kui Louise oma tütrega ujumistunde võtma hakkas, sai ujumisest Rootsis naiste jaoks aktsepteeritud tegevus. Ühtlasi võttis ta 1867. aastal tööle esimese naishambaarsti Rootsis.

Louise'i kroonimiskingad (huvitav sõna, eks?)
Tunduvad täitsa mõnusad.
Olemuselt jäi ta ka kuningannana tagasihoidlikuks daamiks, kes avalikke üritusi ei armastanud. Abikaasa Karl seevastu pidas uhkeid pidusid ja armukesi ning leidis, et Louise'i kohus on ametikohustuste täitmisel tema kõrval seista. Vastuolud on siia sisse kirjutatud, kas pole?

Louise suri 1871. aastal kopsupõletiku tagajärjel. 

Pilte leidsin Stockholmis kuningalossi juures asuva muuseumi Livrustkammaren kodulehe kaudu. 

Igavesti sinu

See on raamatupealkiri, see "Igavesti sinu". Kõlab nagu imal naistekas, aga oli midagi hoopis teistsugust. Mahult väike- alla 200 lehekülje ja stiililt lakooniline. See viimane mulle täitsa meeldib, vahepeal on hea lugeda sihukesi raamatuid, kus liialt ei heietata.

Raamatu autor Daniel Glattaueri kõige tuntum raamat on "Hea põhjatuule vastu"- e-mailidest koosnev armastuslugu. "Igavesti sinu" on ka põhimõtteliselt armastuslugu, aga selle raamatu idee tuli autoril kohtusaalis, nii et on selline natuke teistsugune lugu.

Lugedes tekib küsimus, mis on pildil valesti - kas üks osapool on ahistav või teine osapool on paranoiline? Või mõlemat või mitte kumbagi? Mina jõudsin küll raamatu jooksul mitu korda ümber mõelda. Ilmselt autor oligi niimoodi ette näinud.

Kõige jamam osa oli raamatu lõpp. Samas ma ei oska ka öelda, mis oleks parem lahendus olnud. Noh, vähemalt polnud mingit enda mahatapmist, nagu tänapäeva coolide kirjanike raamatutes tundub põhilahenduseks olevat.

Intrigeeriv lugu, töötab küll.
on juuli 04, 2016 by  |