Otse põhisisu juurde

See otsekohese pealkirjaga raamat

Mõtlesin, et peaks vahepeal mingist raamatust kirjutama. Mõnda aega tagasi lugesin Mart Sanderi raamatut "Litsid". Enne lugemist nähtud kommentaarid ütlesid, et ära suhtu raamatusse eelarvamusega autori ega kaanepildi põhjal. Maitea, kuidas sellega mul oli, aga raamatust oli tegelikult aru saada küll, et autoriks on silmaringiga inimene (mida oli härra Sandrist põhjust juba eelnevalt arvata).

Raamatu üsna otsene pealkiri tekitas enne lugemist mõtte, et ehk on tegemist üsna...eee...maise sisuga raamatuga. Tegelikult oli hoopis pigem sihuke ühiskonnaolusid kirjeldav. Tegevus toimus küll lõbumajas, aga tegemist oli omalaadsete seas ühe kõige korralikuma asutusega (kui üldse nii öelda saab), mida töötajad ise härrasteklubiks nimetasid. Ausalt öeldes oleks seda maist sisu täitsa võinud seal olla, äkki oleks olnud humoorikas (arvestades, et autor on oma tavapärases kõnepruugis üsna teravkeelne ja -meelne).

Suurimat rolli mängis tegelikult tegevusaeg (1939 II poolest kuni 1941 päris alguseni). Maailmas ja Eestis toimusid ses vahemikus nii suured ja murrangulised sündmused, et need võtsid raamatu kohati üle- kohati läks asi nagu rohkem ajalooraamatuks kätte. Huvitav oli ikka - kui vähegi lähiajalooga kursis olla, siis sai aru küll, mis värk käis. Küll muutus vahepeal natuke häirivaks see, et näidati tegelaste seost justkui liiga suurte ajaloosündmustega. Või pigem- mingite suvaliste tegelaste roll ajaloosündmustes tundus liiga suur. Eks see ütlus ole ka olemas, et suvalised inimesed teevadki ajalugu, aga nomaitea.

Tegelasi oli mitmesuguseid ja huvitavaid: kunagisest paruniprouast nüüdseks härrasteklubi perenaiseks saanud naine, õnnetu looga baltisaksa päritolu peretütar, jõukamapoolset päritolu eestlanna, kelle jaoks härrasteklubis töötamine oli pigem põnev võimalus kui sundvalik jt. Samas tegelaste sisemaailma väga ei avatud, tähelepanu koondus suuresti ainult sündmustele.

Päris kena raamat siiski. Minevikus toimuva tegevusega raamatute puhul on alati huvitav jälgida, kuidas kujutatakse tegelaste reaktsioone mingitele sündmustele. Mina praegu lugedes juba tean, milline mõne sündmuse tähtsus oli ja kuidas see nö suurde pilti asetub, aga kaasaegse inimese (antud juhul tegelase) jaoks oli tegemist lihtsalt mingi asjaga, mis ühel päeval juhtus ja millest ta võib-olla ajalehest luges. Normaalne.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...