Otse põhisisu juurde

Siga sõjaväes. Või Arkaadias?

Siga on sõjaväkke läinud, sest mina nägin hiljuti Vanemuise etendust, kus mind suurt midagi ei häirinud. Tavaliselt on põhihäda see, et mõnda näitlejat ma lihtsalt ei usu, aga seekord lausa pidevalt uskusin.

Etendus, niisiis, oli "Arkaadia". Sain üsna ruttu aru, et see, mida räägitakse, ongi tõsi. (See, mida räägitakse, on nimelt see, et Tom Stoppard on kõige kunnim elusolev näitekirjanik.) Suht algusest peale hakkas väga head ja vaimukat teksti tulema. Probleemiks kujunes hoopis see, et teatrilavastuses ju tulistatakse teksti suht järjest, näitleja ei jäta vaatajale mõttepausi, öeldes et hea vaataja, lasen sul nüüd natuke mõelda selle diibi lause peale, mille just ütlesin. Seega on kindlasti sellise näitemänguga tegemist, mida tahaks eraldi veel üle lugeda, sest vahepeal tõesti tuli noid diipe lauseid sihukese tihedusega, et kuidagi ei jõudnud igaühe peale mõelda.

Etenduse tegevus toimus kahes ajas - kusagil 200 aastat tagasi ja enam-vähem kaasajas. Sihuke asi kusagil teostes mind reeglina hirmutab, sest kardan, et minu  tähelepanu ei võta seda lihtsalt kinni. (Üks lugu korraga on ju lihtsam kui mitu lugu.) Aga siin võttis kinni küll ja väga toredad olid ühenduslülid kahe tegevusaja vahel. Noh näiteks nii, et minevikustseenis pani keegi lauale raamatu ja järgmisena tulnud kaasajastseenis keegi teine kasutas seda. Tegevuskoht ise oli ka nagunii olevikus ja minevikus sama.

Kunstilisest küljest oli ka väga kaunilt lahendatud see värk. Lihtne aga kõnekas, võiks öelda. Ja Priit "Septimus" Strandberg nägi oma bakkide ja kauni ülikonnaga täitsa magus välja.

Norida soovides võiks hammast teritada näiteks mõne näitleja diktsiooni kallal. Jutt tuli nii kiiresti, et vahepeal läksid sõnad sassi ja polnud kõige arusaadavamad, eriti siis, kui näitleja juhtus publikule selja keerama. Aga see oli ainult mõne koha peal.

Vaatasin, et Linnateatri "Arkaadia", mida kusagil minu keskkooliajal suureks meistriteoseks kiideti, on ERR-i arhiivis täitsa üleval. Peaks vaatama, kui on püsivust 3,5-tunnisele asjale tähelepanu pühendada. Teatri telekast/arvutist vaatamine pidi küll sama olema, mis liha asemel konservi söömine, aga mõni konserv mõni kord aastas kulub ehk ära. Kasvõi selleks, et korralikku pärisliha käntsakat järgmisel korral rohkem hinnata.

Vanemuise "Arkaadiaga" on ehk sama asi nagu ükskord Leonard Coheni kohta kirjutasin- alusmaterjal on nii hea, et sellest väga halba asja teha on väga raske.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...