Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2016 finaal

Sedakorda oli ju täitsa suur sündmus. Tore. Sest kes ikka teeb asjast suure sündmuse, kui (tegijad) ise ei tee. Teisi lauluvõistlusi ju pole ka Eestis.

Minu arvamuste edetabel kujunes sedakorda järgmiseks:

10. Kati Laev ja Noorkuu - Kaugel sinust
Ei saa öelda, et meelde ei jääks, täitsa huvitav on seda ise dramaatilise häälega laulda vahepeal. Häda on vaid selles, et laul ikka veel ei võlu. Teisalt. Iga laul sobib kuhugi. Kui seda laulu laulda sihukese häälega nagu ooperilauljad, siis ehk muusikateatri lavale?

9. Kéa - Lonely Boy
Üks fraas kaugelt liiga korduv. Aga. Mõeldes, mida see korduv fraas meile ütleb, võiks see laul sobida ehk mõne poiste- ja meesterahvaste organisatsiooni tunnuslooks. Poiss, ära ole üksi, tule meie kampa.

8. Grete Paia - Stories untold
Tüüpiline on vist see sõna. Ja lauljanna poolfinaali kleit oli nummikam. See laul sobiks mõne minu 20 aasta taguse kasseti peale- täpselt sedasorti lugu, mis mulle siis kõige enam meeldinuks.

7. Cartoon feat Kristel Aaslaid - Immortality
Mõningane langus poolfinaaliga võrreldes, sest seekord tundus veel eriti, et esitajal oli laulu äralaulmisega raskusi. Pikad noodid täie kopsu pealt pole ka naljaasi muidugi. Lisandub see, et  igasugused tehnilised asjaolud minu juures jätkuvalt punkte ei anna. Dinosoo. Küll on tegemist mu meelest sellise looga, mida annaks väga mitmesuguste toodete reklaamis muusikana kasutada. (Teisalt ei soovi seda saatust lauludele eriti- "Intro" ansamblilt The XX ja "Midnight City" ansamblilt M83 on sel kombel üsna ära rüvetatud.)

6. Meisterjaan "Parmupillihullus"
Jätkuvalt muhe ja nutikas pala, aga kardan, et väga tihti ei viitsiks seda kuulata. Seda laulu võiks tööintervjuudel mängida ja kandideerijailt küsida, mida nad arvavad, mis mõtted tekivad jms. Ehk oleks kõnekas info võimaliku uue töötaja kohta.

5. Laura - Supersonic
Sattus ka varasemaga võrreldes pisut madalamale kohale, sest ma juba enam ei jaksa, et see mul pidevalt muudkui kummitab. Just seda viimast ning lisaks ka loo lavalist väljanägemist ja tohutu isiksusega lauljat silmas pidades tundub mulle, et selle laulu jaoks oleks suur eurokarussell just see kõige õigem koht. (Aga ma ei arva, et ta ainuüksi seepärast tingimata võitma oleks pidanud.)

4. Mick Pedaja - Seis
Selline suur ja õhuline, mida võiks kusagil kirikus kuulata või kõrvaklappidest või mõne Eesti filmi ilusate maastikukaadrite taustaks.

3. Jüri Pootsmann - Play
See laul on umbes nagu tubli koolilaps - korralikult tehtud, aga sihuke tavaline tublidus. Esimese korraga meelde ei jää ja pole kindel, kas aastate pärast enam meelde tuleks. Asi on vist selles, et see laul ei tekita emotsioone. Laulja oma võluva bassi ja ohtliku pilguga tekitab küll, aga laulule on hinne 5 lihtsalt selle eest, et kõik kohustuslikud punktid on täidetud. Kui Kati Laeva loolt natuke dramaatilisust ära võtta ja siia juurde panna, saaks küll täitsa kena Bondi filmi laulu.

2. Go Away Bird - Sally
Mõnus suitsuse baari kõla ja kõditav kitarrikäik (mis ühel korral meenutas kitarri laulust "Goodbye to yesterday"). Lauljas on lahedalt naiivset punginäitsikut. Debbie Harry noorusajad, ei? (Puusalt tulistan,  minu teadmised tema noorusaegadest on nullilähedased.) Pakun, et see Sally sündis 1987.aastal.
Seda laulu võikski kuulata sealsamas baaris (kuigi ta võiks mittesuitsune olla) ja oma avvuti mängukavas võiksin ka kuulata.

1. I Wear* Experience - Patience
Tänapäeva populaarse muusika lauludel on tihti see probleem, et pole seda ilusat meloodiat, mis lauludel vanasti oli. Siin on ilus meloodia, mida keelpillid mängivad. Laulja meenutavat Maiken Schmidti. Kuna selle loo kõla on natuke sihuke motivational, siis tundub, et seda võiks mõni sportlane enne võistlust kuulata. Kujutan ka ette, et mõne moeetenduse telgitagustes võiks see mängida. Moeetenduse lava peal võib ka mängida. Ja minu arvutis.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...