Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2016 finaal

Sedakorda oli ju täitsa suur sündmus. Tore. Sest kes ikka teeb asjast suure sündmuse, kui (tegijad) ise ei tee. Teisi lauluvõistlusi ju pole ka Eestis.

Minu arvamuste edetabel kujunes sedakorda järgmiseks:

10. Kati Laev ja Noorkuu - Kaugel sinust
Ei saa öelda, et meelde ei jääks, täitsa huvitav on seda ise dramaatilise häälega laulda vahepeal. Häda on vaid selles, et laul ikka veel ei võlu. Teisalt. Iga laul sobib kuhugi. Kui seda laulu laulda sihukese häälega nagu ooperilauljad, siis ehk muusikateatri lavale?

9. Kéa - Lonely Boy
Üks fraas kaugelt liiga korduv. Aga. Mõeldes, mida see korduv fraas meile ütleb, võiks see laul sobida ehk mõne poiste- ja meesterahvaste organisatsiooni tunnuslooks. Poiss, ära ole üksi, tule meie kampa.

8. Grete Paia - Stories untold
Tüüpiline on vist see sõna. Ja lauljanna poolfinaali kleit oli nummikam. See laul sobiks mõne minu 20 aasta taguse kasseti peale- täpselt sedasorti lugu, mis mulle siis kõige enam meeldinuks.

7. Cartoon feat Kristel Aaslaid - Immortality
Mõningane langus poolfinaaliga võrreldes, sest seekord tundus veel eriti, et esitajal oli laulu äralaulmisega raskusi. Pikad noodid täie kopsu pealt pole ka naljaasi muidugi. Lisandub see, et  igasugused tehnilised asjaolud minu juures jätkuvalt punkte ei anna. Dinosoo. Küll on tegemist mu meelest sellise looga, mida annaks väga mitmesuguste toodete reklaamis muusikana kasutada. (Teisalt ei soovi seda saatust lauludele eriti- "Intro" ansamblilt The XX ja "Midnight City" ansamblilt M83 on sel kombel üsna ära rüvetatud.)

6. Meisterjaan "Parmupillihullus"
Jätkuvalt muhe ja nutikas pala, aga kardan, et väga tihti ei viitsiks seda kuulata. Seda laulu võiks tööintervjuudel mängida ja kandideerijailt küsida, mida nad arvavad, mis mõtted tekivad jms. Ehk oleks kõnekas info võimaliku uue töötaja kohta.

5. Laura - Supersonic
Sattus ka varasemaga võrreldes pisut madalamale kohale, sest ma juba enam ei jaksa, et see mul pidevalt muudkui kummitab. Just seda viimast ning lisaks ka loo lavalist väljanägemist ja tohutu isiksusega lauljat silmas pidades tundub mulle, et selle laulu jaoks oleks suur eurokarussell just see kõige õigem koht. (Aga ma ei arva, et ta ainuüksi seepärast tingimata võitma oleks pidanud.)

4. Mick Pedaja - Seis
Selline suur ja õhuline, mida võiks kusagil kirikus kuulata või kõrvaklappidest või mõne Eesti filmi ilusate maastikukaadrite taustaks.

3. Jüri Pootsmann - Play
See laul on umbes nagu tubli koolilaps - korralikult tehtud, aga sihuke tavaline tublidus. Esimese korraga meelde ei jää ja pole kindel, kas aastate pärast enam meelde tuleks. Asi on vist selles, et see laul ei tekita emotsioone. Laulja oma võluva bassi ja ohtliku pilguga tekitab küll, aga laulule on hinne 5 lihtsalt selle eest, et kõik kohustuslikud punktid on täidetud. Kui Kati Laeva loolt natuke dramaatilisust ära võtta ja siia juurde panna, saaks küll täitsa kena Bondi filmi laulu.

2. Go Away Bird - Sally
Mõnus suitsuse baari kõla ja kõditav kitarrikäik (mis ühel korral meenutas kitarri laulust "Goodbye to yesterday"). Lauljas on lahedalt naiivset punginäitsikut. Debbie Harry noorusajad, ei? (Puusalt tulistan,  minu teadmised tema noorusaegadest on nullilähedased.) Pakun, et see Sally sündis 1987.aastal.
Seda laulu võikski kuulata sealsamas baaris (kuigi ta võiks mittesuitsune olla) ja oma avvuti mängukavas võiksin ka kuulata.

1. I Wear* Experience - Patience
Tänapäeva populaarse muusika lauludel on tihti see probleem, et pole seda ilusat meloodiat, mis lauludel vanasti oli. Siin on ilus meloodia, mida keelpillid mängivad. Laulja meenutavat Maiken Schmidti. Kuna selle loo kõla on natuke sihuke motivational, siis tundub, et seda võiks mõni sportlane enne võistlust kuulata. Kujutan ka ette, et mõne moeetenduse telgitagustes võiks see mängida. Moeetenduse lava peal võib ka mängida. Ja minu arvutis.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...