Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2016 finaal

Sedakorda oli ju täitsa suur sündmus. Tore. Sest kes ikka teeb asjast suure sündmuse, kui (tegijad) ise ei tee. Teisi lauluvõistlusi ju pole ka Eestis.

Minu arvamuste edetabel kujunes sedakorda järgmiseks:

10. Kati Laev ja Noorkuu - Kaugel sinust
Ei saa öelda, et meelde ei jääks, täitsa huvitav on seda ise dramaatilise häälega laulda vahepeal. Häda on vaid selles, et laul ikka veel ei võlu. Teisalt. Iga laul sobib kuhugi. Kui seda laulu laulda sihukese häälega nagu ooperilauljad, siis ehk muusikateatri lavale?

9. Kéa - Lonely Boy
Üks fraas kaugelt liiga korduv. Aga. Mõeldes, mida see korduv fraas meile ütleb, võiks see laul sobida ehk mõne poiste- ja meesterahvaste organisatsiooni tunnuslooks. Poiss, ära ole üksi, tule meie kampa.

8. Grete Paia - Stories untold
Tüüpiline on vist see sõna. Ja lauljanna poolfinaali kleit oli nummikam. See laul sobiks mõne minu 20 aasta taguse kasseti peale- täpselt sedasorti lugu, mis mulle siis kõige enam meeldinuks.

7. Cartoon feat Kristel Aaslaid - Immortality
Mõningane langus poolfinaaliga võrreldes, sest seekord tundus veel eriti, et esitajal oli laulu äralaulmisega raskusi. Pikad noodid täie kopsu pealt pole ka naljaasi muidugi. Lisandub see, et  igasugused tehnilised asjaolud minu juures jätkuvalt punkte ei anna. Dinosoo. Küll on tegemist mu meelest sellise looga, mida annaks väga mitmesuguste toodete reklaamis muusikana kasutada. (Teisalt ei soovi seda saatust lauludele eriti- "Intro" ansamblilt The XX ja "Midnight City" ansamblilt M83 on sel kombel üsna ära rüvetatud.)

6. Meisterjaan "Parmupillihullus"
Jätkuvalt muhe ja nutikas pala, aga kardan, et väga tihti ei viitsiks seda kuulata. Seda laulu võiks tööintervjuudel mängida ja kandideerijailt küsida, mida nad arvavad, mis mõtted tekivad jms. Ehk oleks kõnekas info võimaliku uue töötaja kohta.

5. Laura - Supersonic
Sattus ka varasemaga võrreldes pisut madalamale kohale, sest ma juba enam ei jaksa, et see mul pidevalt muudkui kummitab. Just seda viimast ning lisaks ka loo lavalist väljanägemist ja tohutu isiksusega lauljat silmas pidades tundub mulle, et selle laulu jaoks oleks suur eurokarussell just see kõige õigem koht. (Aga ma ei arva, et ta ainuüksi seepärast tingimata võitma oleks pidanud.)

4. Mick Pedaja - Seis
Selline suur ja õhuline, mida võiks kusagil kirikus kuulata või kõrvaklappidest või mõne Eesti filmi ilusate maastikukaadrite taustaks.

3. Jüri Pootsmann - Play
See laul on umbes nagu tubli koolilaps - korralikult tehtud, aga sihuke tavaline tublidus. Esimese korraga meelde ei jää ja pole kindel, kas aastate pärast enam meelde tuleks. Asi on vist selles, et see laul ei tekita emotsioone. Laulja oma võluva bassi ja ohtliku pilguga tekitab küll, aga laulule on hinne 5 lihtsalt selle eest, et kõik kohustuslikud punktid on täidetud. Kui Kati Laeva loolt natuke dramaatilisust ära võtta ja siia juurde panna, saaks küll täitsa kena Bondi filmi laulu.

2. Go Away Bird - Sally
Mõnus suitsuse baari kõla ja kõditav kitarrikäik (mis ühel korral meenutas kitarri laulust "Goodbye to yesterday"). Lauljas on lahedalt naiivset punginäitsikut. Debbie Harry noorusajad, ei? (Puusalt tulistan,  minu teadmised tema noorusaegadest on nullilähedased.) Pakun, et see Sally sündis 1987.aastal.
Seda laulu võikski kuulata sealsamas baaris (kuigi ta võiks mittesuitsune olla) ja oma avvuti mängukavas võiksin ka kuulata.

1. I Wear* Experience - Patience
Tänapäeva populaarse muusika lauludel on tihti see probleem, et pole seda ilusat meloodiat, mis lauludel vanasti oli. Siin on ilus meloodia, mida keelpillid mängivad. Laulja meenutavat Maiken Schmidti. Kuna selle loo kõla on natuke sihuke motivational, siis tundub, et seda võiks mõni sportlane enne võistlust kuulata. Kujutan ka ette, et mõne moeetenduse telgitagustes võiks see mängida. Moeetenduse lava peal võib ka mängida. Ja minu arvutis.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...