Siga on sõjaväkke läinud, sest mina nägin hiljuti Vanemuise etendust, kus mind suurt midagi ei häirinud. Tavaliselt on põhihäda see, et mõnda näitlejat ma lihtsalt ei usu, aga seekord lausa pidevalt uskusin.
Etendus, niisiis, oli "Arkaadia". Sain üsna ruttu aru, et see, mida räägitakse, ongi tõsi. (See, mida räägitakse, on nimelt see, et Tom Stoppard on kõige kunnim elusolev näitekirjanik.) Suht algusest peale hakkas väga head ja vaimukat teksti tulema. Probleemiks kujunes hoopis see, et teatrilavastuses ju tulistatakse teksti suht järjest, näitleja ei jäta vaatajale mõttepausi, öeldes et hea vaataja, lasen sul nüüd natuke mõelda selle diibi lause peale, mille just ütlesin. Seega on kindlasti sellise näitemänguga tegemist, mida tahaks eraldi veel üle lugeda, sest vahepeal tõesti tuli noid diipe lauseid sihukese tihedusega, et kuidagi ei jõudnud igaühe peale mõelda.
Etenduse tegevus toimus kahes ajas - kusagil 200 aastat tagasi ja enam-vähem kaasajas. Sihuke asi kusagil teostes mind reeglina hirmutab, sest kardan, et minu tähelepanu ei võta seda lihtsalt kinni. (Üks lugu korraga on ju lihtsam kui mitu lugu.) Aga siin võttis kinni küll ja väga toredad olid ühenduslülid kahe tegevusaja vahel. Noh näiteks nii, et minevikustseenis pani keegi lauale raamatu ja järgmisena tulnud kaasajastseenis keegi teine kasutas seda. Tegevuskoht ise oli ka nagunii olevikus ja minevikus sama.
Kunstilisest küljest oli ka väga kaunilt lahendatud see värk. Lihtne aga kõnekas, võiks öelda. Ja Priit "Septimus" Strandberg nägi oma bakkide ja kauni ülikonnaga täitsa magus välja.
Norida soovides võiks hammast teritada näiteks mõne näitleja diktsiooni kallal. Jutt tuli nii kiiresti, et vahepeal läksid sõnad sassi ja polnud kõige arusaadavamad, eriti siis, kui näitleja juhtus publikule selja keerama. Aga see oli ainult mõne koha peal.
Vaatasin, et Linnateatri "Arkaadia", mida kusagil minu keskkooliajal suureks meistriteoseks kiideti, on ERR-i arhiivis täitsa üleval. Peaks vaatama, kui on püsivust 3,5-tunnisele asjale tähelepanu pühendada. Teatri telekast/arvutist vaatamine pidi küll sama olema, mis liha asemel konservi söömine, aga mõni konserv mõni kord aastas kulub ehk ära. Kasvõi selleks, et korralikku pärisliha käntsakat järgmisel korral rohkem hinnata.
Vanemuise "Arkaadiaga" on ehk sama asi nagu ükskord Leonard Coheni kohta kirjutasin- alusmaterjal on nii hea, et sellest väga halba asja teha on väga raske.
Etendus, niisiis, oli "Arkaadia". Sain üsna ruttu aru, et see, mida räägitakse, ongi tõsi. (See, mida räägitakse, on nimelt see, et Tom Stoppard on kõige kunnim elusolev näitekirjanik.) Suht algusest peale hakkas väga head ja vaimukat teksti tulema. Probleemiks kujunes hoopis see, et teatrilavastuses ju tulistatakse teksti suht järjest, näitleja ei jäta vaatajale mõttepausi, öeldes et hea vaataja, lasen sul nüüd natuke mõelda selle diibi lause peale, mille just ütlesin. Seega on kindlasti sellise näitemänguga tegemist, mida tahaks eraldi veel üle lugeda, sest vahepeal tõesti tuli noid diipe lauseid sihukese tihedusega, et kuidagi ei jõudnud igaühe peale mõelda.
Etenduse tegevus toimus kahes ajas - kusagil 200 aastat tagasi ja enam-vähem kaasajas. Sihuke asi kusagil teostes mind reeglina hirmutab, sest kardan, et minu tähelepanu ei võta seda lihtsalt kinni. (Üks lugu korraga on ju lihtsam kui mitu lugu.) Aga siin võttis kinni küll ja väga toredad olid ühenduslülid kahe tegevusaja vahel. Noh näiteks nii, et minevikustseenis pani keegi lauale raamatu ja järgmisena tulnud kaasajastseenis keegi teine kasutas seda. Tegevuskoht ise oli ka nagunii olevikus ja minevikus sama.
Kunstilisest küljest oli ka väga kaunilt lahendatud see värk. Lihtne aga kõnekas, võiks öelda. Ja Priit "Septimus" Strandberg nägi oma bakkide ja kauni ülikonnaga täitsa magus välja.
Norida soovides võiks hammast teritada näiteks mõne näitleja diktsiooni kallal. Jutt tuli nii kiiresti, et vahepeal läksid sõnad sassi ja polnud kõige arusaadavamad, eriti siis, kui näitleja juhtus publikule selja keerama. Aga see oli ainult mõne koha peal.
Vaatasin, et Linnateatri "Arkaadia", mida kusagil minu keskkooliajal suureks meistriteoseks kiideti, on ERR-i arhiivis täitsa üleval. Peaks vaatama, kui on püsivust 3,5-tunnisele asjale tähelepanu pühendada. Teatri telekast/arvutist vaatamine pidi küll sama olema, mis liha asemel konservi söömine, aga mõni konserv mõni kord aastas kulub ehk ära. Kasvõi selleks, et korralikku pärisliha käntsakat järgmisel korral rohkem hinnata.
Vanemuise "Arkaadiaga" on ehk sama asi nagu ükskord Leonard Coheni kohta kirjutasin- alusmaterjal on nii hea, et sellest väga halba asja teha on väga raske.
