Siga on sõjaväkke läinud, sest mina nägin hiljuti Vanemuise etendust, kus mind suurt midagi ei häirinud. Tavaliselt on põhihäda see, et mõnda näitlejat ma lihtsalt ei usu, aga seekord lausa pidevalt uskusin. Etendus, niisiis, oli "Arkaadia". Sain üsna ruttu aru, et see, mida räägitakse, ongi tõsi. (See, mida räägitakse, on nimelt see, et Tom Stoppard on kõige kunnim elusolev näitekirjanik.) Suht algusest peale hakkas väga head ja vaimukat teksti tulema. Probleemiks kujunes hoopis see, et teatrilavastuses ju tulistatakse teksti suht järjest, näitleja ei jäta vaatajale mõttepausi, öeldes et hea vaataja, lasen sul nüüd natuke mõelda selle diibi lause peale, mille just ütlesin. Seega on kindlasti sellise näitemänguga tegemist, mida tahaks eraldi veel üle lugeda, sest vahepeal tõesti tuli noid diipe lauseid sihukese tihedusega, et kuidagi ei jõudnud igaühe peale mõelda. Etenduse tegevus toimus kahes ajas - kusagil 200 aastat tagasi ja enam-vähem kaasajas. Sihuke asi kusagil te...