Otse põhisisu juurde

Aeglaselt nauditud Läti*

Väisasin Lätit. Kogemus oli huvitav (ilmselt olin viimaseid eestlasi, kes polnud näiteks Riias käinud). Suuresti oli kõik sama kui Eestis- kased, männid ja lame maa, ossid ja nende tibid, Maxima ja Säästumarket. Aga samas oli palju teisiti. Näiteks see, et Lätis tõepoolest räägitaksegi läti keelt. Edasi tulevad veel mõned tähelepanekud. (Pildid lähevad peale vajutades suuremaks.)
  • Kohe esimeses teele jäänud suuremas linnas Valmieras oli keset linna asuval veesilmakesel purskkaev. Siis ma veel ei teadnud, et igas järgmises linnas on samamoodi. Läti -purskkaevude maa. 
  • Purskkaevude paljusus on kindlasti tingitud ka sellest, et linnades on palju rohelust/parke, kuhu on purskkaeve hea panna. Ja pargid on tõesti ilusad ja läbimõeldud. Lilled ja muru, skulptuurid ka kindlasti diibid. 
  • Suurema üllatusena tuli see, et Läti on jasmiinimaa. Eestis olid Lätti mineku ajaks jasmiinid juba õitsenud, aga Läti peaaegu lõhnatud jasmiinid olid alles täies õies ja neid oli tõesti palju. Enam-vähem iga õitsev põõsas oli jasmiin. Läti rahvuslill, muide, on karikakar.
  • Tundus, et Lätis on jube palju metsa. Mulle kui vanalt metsamaalt tulnud külalisele poleks see küll pidanud suurt mõju avaldama. Võib-olla oli asi õigetes kohtades asuvates vaatetornides, kust tundus et õumaigaad, kuhu Schwarzwaldi ma nüüd sattunud olen. (Interneti andmetel on Lätis metsa pisut vähem kui Eestis.)

    Mets ja Turaida kindlus
    (Turaida tähendab muide liivi keeles Tori aed.)
  • Mulle meeldis, et linnadel paistsid olevat oma kindlad sümbolid. Riias oma kass, Cēsises latern, Kuldigas sild, Siguldas muidugi kepid. Eestis on see äkki ka nii, lihtsalt mul ei tule praegu pähe.

    Sigulda kepid, Kuldiga telliskivisild ja üks Ventspilsi paljudest lehmadest.
  • Mis veel Cēsisesse puutub, siis see tundus tõesti lahe koht. Võib-olla olin mõjutatud paar päeva enne linna külastamist raadiost kuuldud infost, kus öeldi, et Cēsis on Lätis umbes selline koht nagu Rapla Eestis, kust pidevalt ägedaid ja originaalseid muusikuid tuleb. 
  • Üldiselt ka tundub, et Lätis on palju sümpaatseid väikelinnu, selliseid natuke Viljandi sarnaseid. Kuigi julgen pakkuda, et Viljandis on räämas maju vähem ja kordatehtuid rohkem.

    Mõnusalt vesine väike Kuldiga.
  • Kui natuke negatiivsel toonil jätkata, siis silma jäi, et paljude vaatamisväärsuste juures asuvad infotahvlid olid vaid läti keeles ja kui ka ingliskeelne tahvel olemas oli, sisaldas see tihtilugu selliseid (keelt puudutavaid) vigu, mida üks infotahvel minu arvates endale lubada ei võiks. 
  • Et kriitikaga ühele poole saada, siis ainult see asi veel, et kõige halvem teenindaja, keda minul õnnestus kohata, töötas arva ära kus? Ei kusagil mujal, kui Riia vanalinna südamete südames asuvas suveniiripoes. Sellest, et ta mitte ühtegi sõna muus kui läti keeles öelda ei saa, võin ma isegi aru saada, aga miks olla lisaks sihukese näo ja olekuga, et pagana turist, miks sa siia tulid. Uhke pood, kes sellist asja lubada saab. 
  • Liigume edasi asjaolu juurde, et Läti vabadussammas on actually ilus. Tähti hoidva naise nimi on Milda. Praegu sümboliseerivad kolm tähte Läti kolme piirkonda, aga nõukaaja ümbersõnastuses oli üks täht Läti ja ülejäänud kaks Leedu ja Eesti.

    Milda
  • Mulle tundub, et see Eestis leviv arvamus, et Lätis on odavam, väga ei kehti. Kütusehind oli kallim, toidupoes hinnad suhteliselt samad mis meil. Kohvikutes küll oli pisut odavam kui siin. 
  • Võib-olla sellepärast oli Lätis näha päris palju eestlasi? Igas kohas, kus vähegi rahvast, võis mingil lambihetkel enda kõrval eesti keelt kuulda. Ja igas parklas, kus vähegi autosid, oli mõni Eesti numbrimärgiga auto.

    Üks eestlane, kellega kohtusime Cēsises.
  • Seoses rahvustega turgatas praegu pähe et pagan, rannas jäi peesitamata- seal oleks kindlasti saanud lähemalt uurida mitu varvast neil siis lõpuks on. Muidugi liikus ka linnades plähvidega inimesi...
  • Mis Läti kuulsaimasse rannalinna puutub, siis sorry, aga iga linn, mis lihtsalt sinna sissesõidu eest raha nõuab, lahterdub minu peas mingisse muusse kategooriasse kui lahe. 
  • Aga Riia paistab küll tore linn. Käid ja vaatad, pea enamasti kuklas. Üüüüüratu lai jõgi on ja seega palju sildu (sild on vist üldiselt üks minu lemmikumaid arhitektuuri...eee...objekte).

    Riia: vesine vaade (raudteesild) ja maine vaade (Liivi väljak). 

  • Rahvusraamatukogu hoone Gaismas pils on kahtlemata tähelepanuväärne. Ja tõepoolest, milline maja on veel rohkem valguse loss kui raamatukogu? Ehk ainult põlema pandud püssirohuladu?
    Gaismas pils 
  • Ühistranspordi peatused reklaamisid tulevaid Brainstormi kontserte, ju on jätkuvalt tegemist suure Läti bändiga. Minul, nagu välja tuleb, on "My stari" sõnad ka 15 aastat hiljem peas. 
  • Mis veel linnadesse puutub, siis mulle tuli üllatusena, et Lätis pole rohkem suuri linnu kui Eestis. On üks suur Riia ja suuruselt järgmine on Tartu mõõtu Daugavpils. Millegipärast arvasin, et sinna vahele jääb veel mõni paari-kolmesaja tuhande elanikuga linn. Aga nagu enne öeldud, olid väikelinnad väga armsad, nii et puudu pole midagi.

    Kena väikelinn Talsi 9 künkal ja kuulsa juustuga.
  • Viimase punktina võib-olla suurim kiitus. Lätlased, tundub, on väga hea urineerimiskultuuriga rahvas. Iga viimane kui kemps, kus ma käisin, oli ta siis mõne kohviku või bensuka oma või mõne vaatamisväärsuse juures asuv kuivkäima, oli puhas ja korralik ja üldse mitte täislastud.
* Turismilehed tutvustavad Lätit lausega best enjoyed slowly. Kaasreisija tegi nalja, et sellepärast siis ongi maanteedel nii palju soovitusliku 70 km tunnikiiruse alasid (kus ükski lätlane 70-ga ei sõida). Et lõpetada ikka rubriigiga Naabrist parem, tuleb tõdeda, et Eesti suured maanteed on paremas korras kui lõunanaabri omad.

Aga selle eest, et lätlased Positivuse tegemise peale tulid, saavad nad minult iga kord kiita. Nagu ka selle eest, et va kavalpead selle otse Eesti piiri äärde toimuma panid. Ühes Valmiera bensukas just kuulsingi laulu "Sit down" ansamblilt James, mille armas live-mälestus pärineb just Positivuselt.

Tänavavaated, mu lemmikud. Need on Riiast.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...