Läksin enne keldrikorrusele ja seal paistis aknast sisse mingi täiesti teistmoodi valgus. Ma arvan, et see ongi see.
Alle ja aa
Sel nädalal toimus taas öölaulupidu. Ilmselt kindel värk selle nime all üritus teha, siis vähemalt keegi ei nurise, et mis suvaline kontsert suure riigipüha tähistamiseks (nagu seda 2011.aastal mitmelt poolt kostus). Aga eks seegi öölaulupidu olnud osati lihtsalt kontsert. Ja mis siis. Kontsert on tore tähistamise vorm.
Rahvast, muidugi, oli murdu, aga kes viitsis natukenegi varem kohale minna, leidis koha küll, ma usun. Minu läheduses istusid näiteks kaks rahvuslikult meelestatud noormeest, nii umbes 15-aastased, lipud käes, kaabud peas, pintsakud seljas. Viimased tundusid küll pigem vanaisadeaegsed olevat, aga võib-olla on vastavad vanaisad eestiaegsed mehed (kui mitte sünniaja siis ehk kasvatuse poolest).
Üsna otseselt rahvuslikult rõivastatud rahvast, lipp õlgadel, oli ka. (Minus tekitab lipu mittevarrastatuna kasutamine alati natuke küsimusi, aga võib-olla see minu kasti sees mõtlemine lihtsalt.) Osse oli ka, aga need, kes minu läheduses olid, pidasid ennast täitsa viisakalt üleval. Ja tegelikult, nagu iga suurürituse puhul, oli kõige rohkem tavalisi inimesi, kes esmapilgul millegagi silma ei jäägi, mistõttu nemad sedalaadi kommentaaride puhul reeglina ka äramärkimist ei leia. Võiksid ju leida.
Algul tundus natuke imelik, et kontsert ilma pikema jututa pihta hakkas ja lood vaheldusid ilma konferansjee sõnavõtuta. Kui asi juba mõned tunnid kestnud oli, sain muidugi aru, et see on mõistlik mõte, aega pole raisata. Ühtlasi täitis laulututvustaja rolli ju laulukaar ise, kuhu laulu nimi ja esitaja moodsa tehnika abil ilmusid. See moodne tehnika oli üldse kaunis efektne, usun, et nende jaoks veel rohkem, kelle istekoht lava suhtes otse ja natuke tagapool oli.
Kontsert oli kena, tuntud ja tundmatumad laulud, tuntud ja tundmatumad näod, helikeeraja polnud heli üle keeranud, inimesed, mulle tundus, laulsid ka kaasa, kui oli tuttavam lugu. Aga sellel kooril, kes laululava peal oli, polnud suurem asi sopran. Võib-olla polnud teised häälerühmad ka eriti hääd, aga soprani mitte piisavalt kõrgele hüppamisi eristab lihtsalt minu harimata kõrv kõige paremini. Mis seal ikka samas, ega see muidu seganud kui vahepeal koori üksindalaulmiste ajal.
Mingi hetk kiskus asi uina-muinaks: aeglased lood, mis nagu ei lõpegi ära, ja kaunid ballaadid, mis tüdinevale kuulajale ulgumisena tunduvad (mul tõesti pole tavaolukorras midagi laulu "Hüvasti, kollane koer" vastu). Õnneks tulid sinna otsa vist nood 5 isamaalist laulu. Ja Ott. Millal on Ott päeva päästmata jätnud.
Muide, mulle tundus, et laulus "Ei ole üksi ükski maa" laulsid nad noid maakondade ridu nii palju kui võimalik omaenda maakondade järgi, st Padar Tanel võttis Virumaa rea ja Koikson Liisi Pärnumaa oma jne. See mulle meeldis küll.
Kusagil kell 1, kui kontsert juba 5 tundi käinud oli, lajatati Tormisega. Need on toredad lood, aga mõnel muul ajal, mitte siis, kui augustiöö jahedus juba maha vajub ja silmad raskeks lähevad. Võinuks ka muidugi talvevammuse kaasa võtta ja Starterit juua. (Kõik oleneb ju sellest, kuhu probleemi kese asetada.)
Kuna publiku "Koidu" nõudlemist vaatasin juba telekast, jättis see suhteliselt külmaks. Võib-olla oleks korraldajad võinud selle peale tulla, et see laul on selle päevaga nii seotud, et võiks esitamisele tulla, kui juba Mattiisen, siis miks mitte ka "Koit", onju. Aga ma käisin Tõnis Mägi juubelikontserdil, seal lauldi "Koit" ära, nõnda et ilma pole jäänud.
Ja lõpetuseks. Alati, kui laulupeol kõlab Artur Alliksaare tekste, tuleb pähe mõte: "Tubli mees, Artur!"
Rahvast, muidugi, oli murdu, aga kes viitsis natukenegi varem kohale minna, leidis koha küll, ma usun. Minu läheduses istusid näiteks kaks rahvuslikult meelestatud noormeest, nii umbes 15-aastased, lipud käes, kaabud peas, pintsakud seljas. Viimased tundusid küll pigem vanaisadeaegsed olevat, aga võib-olla on vastavad vanaisad eestiaegsed mehed (kui mitte sünniaja siis ehk kasvatuse poolest).
Üsna otseselt rahvuslikult rõivastatud rahvast, lipp õlgadel, oli ka. (Minus tekitab lipu mittevarrastatuna kasutamine alati natuke küsimusi, aga võib-olla see minu kasti sees mõtlemine lihtsalt.) Osse oli ka, aga need, kes minu läheduses olid, pidasid ennast täitsa viisakalt üleval. Ja tegelikult, nagu iga suurürituse puhul, oli kõige rohkem tavalisi inimesi, kes esmapilgul millegagi silma ei jäägi, mistõttu nemad sedalaadi kommentaaride puhul reeglina ka äramärkimist ei leia. Võiksid ju leida.
Algul tundus natuke imelik, et kontsert ilma pikema jututa pihta hakkas ja lood vaheldusid ilma konferansjee sõnavõtuta. Kui asi juba mõned tunnid kestnud oli, sain muidugi aru, et see on mõistlik mõte, aega pole raisata. Ühtlasi täitis laulututvustaja rolli ju laulukaar ise, kuhu laulu nimi ja esitaja moodsa tehnika abil ilmusid. See moodne tehnika oli üldse kaunis efektne, usun, et nende jaoks veel rohkem, kelle istekoht lava suhtes otse ja natuke tagapool oli.
Kontsert oli kena, tuntud ja tundmatumad laulud, tuntud ja tundmatumad näod, helikeeraja polnud heli üle keeranud, inimesed, mulle tundus, laulsid ka kaasa, kui oli tuttavam lugu. Aga sellel kooril, kes laululava peal oli, polnud suurem asi sopran. Võib-olla polnud teised häälerühmad ka eriti hääd, aga soprani mitte piisavalt kõrgele hüppamisi eristab lihtsalt minu harimata kõrv kõige paremini. Mis seal ikka samas, ega see muidu seganud kui vahepeal koori üksindalaulmiste ajal.
Mingi hetk kiskus asi uina-muinaks: aeglased lood, mis nagu ei lõpegi ära, ja kaunid ballaadid, mis tüdinevale kuulajale ulgumisena tunduvad (mul tõesti pole tavaolukorras midagi laulu "Hüvasti, kollane koer" vastu). Õnneks tulid sinna otsa vist nood 5 isamaalist laulu. Ja Ott. Millal on Ott päeva päästmata jätnud.
Muide, mulle tundus, et laulus "Ei ole üksi ükski maa" laulsid nad noid maakondade ridu nii palju kui võimalik omaenda maakondade järgi, st Padar Tanel võttis Virumaa rea ja Koikson Liisi Pärnumaa oma jne. See mulle meeldis küll.
Kusagil kell 1, kui kontsert juba 5 tundi käinud oli, lajatati Tormisega. Need on toredad lood, aga mõnel muul ajal, mitte siis, kui augustiöö jahedus juba maha vajub ja silmad raskeks lähevad. Võinuks ka muidugi talvevammuse kaasa võtta ja Starterit juua. (Kõik oleneb ju sellest, kuhu probleemi kese asetada.)
Kuna publiku "Koidu" nõudlemist vaatasin juba telekast, jättis see suhteliselt külmaks. Võib-olla oleks korraldajad võinud selle peale tulla, et see laul on selle päevaga nii seotud, et võiks esitamisele tulla, kui juba Mattiisen, siis miks mitte ka "Koit", onju. Aga ma käisin Tõnis Mägi juubelikontserdil, seal lauldi "Koit" ära, nõnda et ilma pole jäänud.
Ja lõpetuseks. Alati, kui laulupeol kõlab Artur Alliksaare tekste, tuleb pähe mõte: "Tubli mees, Artur!"
Kirsid sünnipäevatordil
Eile oli sünnipäev sellisel eesti muusika suurkujul nagu Vaiko Eplik. Ehk on veider 32-aastase inimese kohta suurkuju öelda, aga ei saa ka mingit väiksemat sõna võtta, kui Epliku peal on jumala käsi (nagu üks tabav netikommentaator kunagi ütles). Mõtlesin taaskord teemakohaste laulude topi tegemise peale, aga no see oleks ju veel poole hullem kui Tõnis Mägiga. Seega tuleb lihtsalt üks rodu lugusid, mis on tähendusrikkad olnud. Ja rodu tuleb ikka pikk, kuigi roogin suuuuure hulga laule välja, mis tegelikult ka vabalt võiksid siin olla.
Claire's Birthday - About last night - selline armas ja natuke süütu olekuga lugu, kaasahaarav
Claire's Birthday - Every little girl - kuidagi natuke dramaatiline selline, mõnus
Claire's Birthday - Overture - see laul teeb mind rõõmsaks
Claire's Birthday - Do you remember - mingil perioodil oli see hea emotsemise lugu, nüüd on lihtsalt hea kaasa üürata
Claire's Birthday/Rufus - Eighties coming back - jätkuvalt Eesti parim eurolugu, kui puhtalt laule võrrelda st
Koer - Te olete värdjad - seda laulu ma pole kuigi palju kuulanud, küll on ta mitmetes olukordades omas mõttes ümisemisele tulnud
Koer - Maiu on piimaauto - see on minu meelest selline sundlaul, proovi mitte mingi koha peal kaasa laulda, kui kusagilt käima pannakse
Vaiko Eplik ja Eliit - Pedajas - üks Epliku eplikulikumaid laule
Vaiko Eplik ja Eliit - Masterplan - see on jälle sihuke laul, mida väga ei kipu kaasa laulma, aga väga paeluv on kuulata
Vaiko Eplik ja Eliit - Armastus päästab maailma -kui 21.sajandil on eesti muusikas olemas klassikat, siis see on see
Vaiko Eplik ja Eliit - November - sõnulseletamatu meeleoluga lugu
Vaiko Eplik ja Eliit - Kas usud sinagi - usun, et värskenduskuuri läbinud laul meeldib ka ansamblile Sõnajalg
Vaiko Eplik ja Eliit - In spe - mitu aastat peale selle plaadi ilmumist sain aru, et see on äge laul
Vaiko Eplik ja Eliit - Põgene Ragnar
Vaiko Eplik - Õnnelik number - leidnud kasutust taustamuusikana, aga ka esiloleva muusikana suurepärane
Vaiko Eplik - Kevadeootus - vot see laul. Kas see võibki olla minu kõige lemmikum laul sellelt autorilt? Hm.
Vaiko Eplik - Minus - väga kauniste sõnadega laul muuhulgas
Vaiko Eplik - Nähtamatus - no näete, saab ju küll olla romantiline ka ilma imal olemata. Väga õhkamapanev.
Vaiko Eplik - Barokkpopp - hoia piipu kinni, kui see laul kummitama peaks hakkama
Vaiko Eplik - Pöördumatult soe - aww, nurr ja muud armsad häälitsused
Vaiko Eplik - Homne päev - kuula seda algust, on ju meeldivalt positiivsusele kallutav?
Vaiko Eplik - Soorebased - kuuldavasti suur raadiohitt? Ma pole siiani neid sõnu läbi lugenud ega tea, mida täpselt lauldakse.
Vaiko Eplik - Ajakaja - raske kommenteerida, aga meeleolu osas on siin midagi väga õigesti
Vaiko Eplik - Muuseas - parim algus- ja lõpulause
15 minutit sessiooni lõpuni - see laul kõnnib omaette kategoorias ja kuulub minu jaoks umbes samasuguse huumoriklassika hulka nagu Oti ja Märdi eurolood või linnud Tõnisted.
Claire's Birthday - About last night - selline armas ja natuke süütu olekuga lugu, kaasahaarav
Claire's Birthday - Every little girl - kuidagi natuke dramaatiline selline, mõnus
Claire's Birthday - Overture - see laul teeb mind rõõmsaks
Claire's Birthday - Do you remember - mingil perioodil oli see hea emotsemise lugu, nüüd on lihtsalt hea kaasa üürata
Claire's Birthday/Rufus - Eighties coming back - jätkuvalt Eesti parim eurolugu, kui puhtalt laule võrrelda st
Koer - Te olete värdjad - seda laulu ma pole kuigi palju kuulanud, küll on ta mitmetes olukordades omas mõttes ümisemisele tulnud
Koer - Maiu on piimaauto - see on minu meelest selline sundlaul, proovi mitte mingi koha peal kaasa laulda, kui kusagilt käima pannakse
Vaiko Eplik ja Eliit - Pedajas - üks Epliku eplikulikumaid laule
Vaiko Eplik ja Eliit - Masterplan - see on jälle sihuke laul, mida väga ei kipu kaasa laulma, aga väga paeluv on kuulata
Vaiko Eplik ja Eliit - Armastus päästab maailma -kui 21.sajandil on eesti muusikas olemas klassikat, siis see on see
Vaiko Eplik ja Eliit - November - sõnulseletamatu meeleoluga lugu
Vaiko Eplik ja Eliit - Kas usud sinagi - usun, et värskenduskuuri läbinud laul meeldib ka ansamblile Sõnajalg
Vaiko Eplik ja Eliit - In spe - mitu aastat peale selle plaadi ilmumist sain aru, et see on äge laul
Vaiko Eplik ja Eliit - Põgene Ragnar
Vaiko Eplik - Õnnelik number - leidnud kasutust taustamuusikana, aga ka esiloleva muusikana suurepärane
Vaiko Eplik - Kevadeootus - vot see laul. Kas see võibki olla minu kõige lemmikum laul sellelt autorilt? Hm.
Vaiko Eplik - Minus - väga kauniste sõnadega laul muuhulgas
Vaiko Eplik - Nähtamatus - no näete, saab ju küll olla romantiline ka ilma imal olemata. Väga õhkamapanev.
Vaiko Eplik - Barokkpopp - hoia piipu kinni, kui see laul kummitama peaks hakkama
Vaiko Eplik - Pöördumatult soe - aww, nurr ja muud armsad häälitsused
Vaiko Eplik - Homne päev - kuula seda algust, on ju meeldivalt positiivsusele kallutav?
Vaiko Eplik - Soorebased - kuuldavasti suur raadiohitt? Ma pole siiani neid sõnu läbi lugenud ega tea, mida täpselt lauldakse.
Vaiko Eplik - Ajakaja - raske kommenteerida, aga meeleolu osas on siin midagi väga õigesti
Vaiko Eplik - Muuseas - parim algus- ja lõpulause
15 minutit sessiooni lõpuni - see laul kõnnib omaette kategoorias ja kuulub minu jaoks umbes samasuguse huumoriklassika hulka nagu Oti ja Märdi eurolood või linnud Tõnisted.
Tellimine:
Postitused (Atom)
