Otse põhisisu juurde

Popkooripidu

Väisasin esmaskordselt säärast üritust, ei jää ka kommentaarid tulemata.
  • Inimesi oli palju- seda on alati kena näha.
  • Lauljaid oli ka üsna palju - mulle tundub, et laululavad on üldiselt sellised kummist ehitised, kus ühest küljest mingi arvu inimeste olemasolul tundub, et oleks nagu täis, aga tegelikult mahub alati veel juurde.
  • Vihma ei hakanud sadama - ähvardas mitu korda, aga tulid ainult mõned piisad. See, et soojem oleks võinud olla..noh, võib-olla.
  • Tundus, et heli osas oli tasakaal natuke paigast ära. PopKOORIpidu, aga koori tegelikult väga hästi ei kuulnud, mõnes laulus ei tulnud nagu pähegi, et nad ka laulda võisid. Natuke õnnetu lugu, sest ma täitsa usun, et nad laulsid täiel rinnal. 
  • Olen seda ka enne mõelnud, aga mõtlesin jälle, et koor on tihtipeale kõige efektsem just siis, kui ta laulab lihtsalt aa-aa-aa, mitte mingeid konkreetseid sõnu. Seega lood, kus koori sellist taustalaulmist kuulda oli, mulle väga meeldisid.
  • Solist Boris Lehtlaan - teist nii cooli meest pole ammu nähtud.
  • Fakt, et "Sa haara kinni mu käest" on kõrbelaul, paneb veel järgmiselgi päeval muigama.
  • "Sellest saab meie suvi" on tegelikult kaunis romantiline laul, sealses esituses kõlas natuke liiga simmanilikult.
  • "Kui mind kutsud sa"- mulle meeldib see laul juba sellest ajast peale, kui Birgit seda superstaaris laulis.
  • Solist Voldermar Kuslap - nii äge, et sellised härrad on laval. Ta esindab mingit aega ja ainult rõõm on ju sellega tuttavaks saada.
  • "Jalgpall on parem kui seks" - see on orkestrile hea lugu, kõlab vahvalt. Küll aga tekkis mul kahtlus vasturääkivusest iibepoliitikale (kuna esitamisele tuli ka lugu "Täna ma ei skoori").
  • "Kus kulgeb kuu" - mulle meeldib nii Inese versioon kui Mr.Lawrence'i "Shine on". Küll aga. Kas keegi kinnitaks minu kahtlust, et selle loo eestikeelsete sõnade autor siiski pole M.Raud? Eile nad seal väitsid, et on, aga mul justkui oleks muu mälestus.
  • "Pille-Riin" - vist minu lemmiklaul koori esituses, sest oli natuke paremini kuulda ja oli lahendatud natuke teisiti kui originaallaulus.
  • "Nädalalõpp" - ilmselt paljud oleksid tahtnud kuulda ühte teist versiooni sellest laulust, herr Toome on seda ise ka laulnud.
  • "Isamaa ilu hoieldes" - natukeseks ajaks oli see lugu seni rahule jäetud, aga mulle tundub, et võiks veel natuke aega vahet olla
  • "Pankrot" - selle laulu ajal veeretasin mõttelõnga teemal, et on ju küll võimalik teha muusikat, mis ühest küljest on hea ja teisest küljest meeldib ka laiadele rahvamassidele (st tõesti igasugustele inimestele).
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...
Postita kommentaar
Loe edasi »