Otse põhisisu juurde

Kevade

Selle aasta ametlikult esimene postitus räägib sellest, kuidas täna on nii valge ja päikseline, et mina olen juba üleni kevadeootust täis.Täna on päev juba 14 minutit pikem, kui 1.jaanuaril ja hommikul õue tulles tundus, et kohe-kohe hakkab valgeks minema.

Kujuta ette, kuidas aknast tuleb värsket ja (näiliselt) sooja tuult ja õues on töölt ära minnes veel valge. Lähed ketsidega õue ja isegi kui varbad veel külmetama hakkavad, on nii hea asfalti varvaste all tunda. Viskaks talvejope kappi ja paneks jaki õhema salliga. Mõnus jahedus tuleb kontidesse ja Vaiko üürgab klappides. Kui Vaiko enam ei laula, laulavad linnud. Vaiko ja linnud teavad neid asju.

Kommentaarid

  1. Anonüümne8. jaanuar 2013, kell 11:02

    Jah!

    M.

    VastaKustuta
  2. Mailit8. jaanuar 2013, kell 13:18

    Nii et sa oled siis hoopis pigem kevadeinimene kui sügiseinimene? Arvasin tegelikult sinu puhul just seda viimati nimetatud varianti ...

    VastaKustuta
  3. Truffe8. jaanuar 2013, kell 13:55

    Meelelaadilt ilmselt rohkem sügiseinimene tõesti. Aga kevad teeb ikka rõõmsaks ;)

    VastaKustuta
  4. Mailit10. jaanuar 2013, kell 18:36

    Ma just mõtlesin, et sul tekib selline hüppamise-tunne just sügise tulekul.
    Aga praegu on nii ilus jõululumi väljas, et mul pole veel mingit kevadeootust ... küpsetaks ehk veel piparkooke :D

    Ah jaa ... vastlakuklid pidavat ka juba poes müügil olema - mm.

    VastaKustuta
  5. Truffe10. jaanuar 2013, kell 18:47

    Sügisel on mingi natuke muu teema. Nagu rõõmus kurbus vms.

    Huvitav, millal see vastlapäev on siis sel aastal, kui juba kuklid poodi tulid. Aga eks vist poes käigi nii. Kui on jõulud läbi, tuleb vastlapäev, siis lihavõtted, siis jaanipäev jne.

    VastaKustuta
  6. Mailit11. jaanuar 2013, kell 13:16

    Vastlapäev homme kuu aja pärast - 12. veebruaril.

    VastaKustuta
  7. Truffe11. jaanuar 2013, kell 14:36

    Vastlapäev võiks riigipüha olla :) Just lugesin, et Rootsis on kaneelikukli päev olemas. Maitea, kas see neil ka suisa vaba päev on, aga minu meelest see oleks tore, kui oleks ka mingi selline lõbus püha. Muidu on jube pühalik värk kõik (nagu jõulud) või lihtsalt mõttetu (nagu 1.mai) või joomapüha (nagu jaanipäev).

    Sellepärast ma mõtlen, et vastlapäev sobiks Eestis õudselt hästi sihukeseks lihtsalt toredaks pühaks, seda enam, et ta on rahvakalendrist pärit tegelikult. Eestlane olla on uhke ja hää jms ;)

    VastaKustuta
  8. Mailit15. jaanuar 2013, kell 17:19

    Toetan su mõtet ... a kes meid kuulaks ...? :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Lauren Weisberger "The singles game"

Kuivõrd viimased kaks nädalat käis Wimbledon ikka taustaks, mõtlesin ühel hetkel naljaviluks tehisarult küsida, milliseid tennisemaailmas toimuvaid romaane ta teab. Esimesena, nagu olingi arvanud, tuli TJR ja "Carrie Soto on tagasi" , kusagil järgmiste jorus ka "The singles game".  Peategelane Charlie (Charlotte) Silver on tennise maailma edetabelis kusagil 30 hulgas. Noh, niuke okei mängija. Siis saab Wimbledonis vigastada ja vigastuspausi ajal mõtleb, et peab mingi muutuse tegema, tahaks ikka suure slämmi turniiri võita ja edetabelis kõrgemale tõusta. Teebki muudatuse. Suurem osa raamatu tegevusest on 2016. aastal, kui Charlie vigastusest paranenuna taas võistleb. Lugu rullub lahti rohkem telgitagustes kui tenniseväljakutel, rohkem uhketel (ja muidu) üritustel kui kurnavatel treeningutel. Autori teadlik valik ilmselt, sest tunneb end glamuuri ja firmamärkide maailmas mugavamalt. Aga hoolimata sellest, et autor on endale kindlama pinna jalge alla valinud, peab ütle...
Postita kommentaar
Loe edasi »