Varahommik Pariisis

Mõeldes sellele, et käisin esimest korda elus päriskinos alles 30.novembril 2006 (6.aastapäev varsti), on edasine käimistihedus tegelikult päris suur. Novembrikuu jooksul juba kaks filmi arvel.

"Eestlanna Pariisis" oli igati korralik Eesti film. Selline 7-punktine. (7 punkti tähendab minu arvestuses "normaalne", st mitte midagi imetabast aga ka mitte midagi halba.) Kõik oli hästi selgeks tehtud- tundus, et väga palju edasimõtlemisvabadust ei jäänud. Ehk natuke liiga ettearvatav isegi oli kõik. Aga miks ei võiks mõni film ka selline olla? Ettearvatavus ja lihtsus ei häirinud siin. Laine Mägi oli lahe, tal juhtub seda tihti. See film võiks juba telekasse tulla, on just selline hea telekastvaatamise film, kus ei pea pidevalt silmad ekraanile naelutatud olema, vaid võib samal ajal ka näiteks kududa.

Oo, ja ekraanidest rääkides, kes meie elamise televiisoriga kohtunud on ja teadis, et selle pilt kahtlaselt roheline on, siis uus areng on see, et pilt on kahtlaselt sinine (sinisemalt sinine kui enne rohelise rohetus oli). Väga humoorikaid vaateid pakub.

Aga teine film. "The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 2". Njaa. Läksin kinno muidugi suure ootuse ja lootusega, et filmitegijad on ennast taas ületanud ja teinud veel halvema filmi kui eelmine oli. Natuke pettusin. NII hull ei olnudki (kuigi oli ikka üsna hull). Aga ärevakstegev asjaolu oli see, et mingil hetkel avastasin, et olin unustanud kinosoleku (st ümbruse) ja elasin päriselt kaasa neile tegelastele. See oli siis kui tapma hakati (või kuidas nimetada juba niigi surnud olendil pea otsast rebimist?). Teisalt muidugi mõned asjad ei olnud muutunud: peakangelanna kehastaja on jätkuvalt sama halb näitleja ja loo väga nõrk süžee andis talle taaskord hea võimaluse seda tõestada.

Kuigi. See on üks väheseid näiteid sellest, kus film on raamatust isegi parem. Sest see neljas raamat...ma parem ei hakka. Või siiski. Antud saaga neljas raamat on nagu ÕIS- keegi mõtles selle välja ja oli ise väga rahul, aga ühel hetkel väljus see tema kontrolli alt ja enam kontrolli alla tagasi ei tulnud, seega tuli välja mõelda mingeid kummalisi liine ja ühendusi, et kogu asi üldse vastu taevast ei lendaks.

PÖFFi täisinimese piletid on nii kallid, et tekib tahtmine üritust pedereerida.