Otse põhisisu juurde

Varahommik Pariisis

Mõeldes sellele, et käisin esimest korda elus päriskinos alles 30.novembril 2006 (6.aastapäev varsti), on edasine käimistihedus tegelikult päris suur. Novembrikuu jooksul juba kaks filmi arvel.

"Eestlanna Pariisis" oli igati korralik Eesti film. Selline 7-punktine. (7 punkti tähendab minu arvestuses "normaalne", st mitte midagi imetabast aga ka mitte midagi halba.) Kõik oli hästi selgeks tehtud- tundus, et väga palju edasimõtlemisvabadust ei jäänud. Ehk natuke liiga ettearvatav isegi oli kõik. Aga miks ei võiks mõni film ka selline olla? Ettearvatavus ja lihtsus ei häirinud siin. Laine Mägi oli lahe, tal juhtub seda tihti. See film võiks juba telekasse tulla, on just selline hea telekastvaatamise film, kus ei pea pidevalt silmad ekraanile naelutatud olema, vaid võib samal ajal ka näiteks kududa.

Oo, ja ekraanidest rääkides, kes meie elamise televiisoriga kohtunud on ja teadis, et selle pilt kahtlaselt roheline on, siis uus areng on see, et pilt on kahtlaselt sinine (sinisemalt sinine kui enne rohelise rohetus oli). Väga humoorikaid vaateid pakub.

Aga teine film. "The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 2". Njaa. Läksin kinno muidugi suure ootuse ja lootusega, et filmitegijad on ennast taas ületanud ja teinud veel halvema filmi kui eelmine oli. Natuke pettusin. NII hull ei olnudki (kuigi oli ikka üsna hull). Aga ärevakstegev asjaolu oli see, et mingil hetkel avastasin, et olin unustanud kinosoleku (st ümbruse) ja elasin päriselt kaasa neile tegelastele. See oli siis kui tapma hakati (või kuidas nimetada juba niigi surnud olendil pea otsast rebimist?). Teisalt muidugi mõned asjad ei olnud muutunud: peakangelanna kehastaja on jätkuvalt sama halb näitleja ja loo väga nõrk süžee andis talle taaskord hea võimaluse seda tõestada.

Kuigi. See on üks väheseid näiteid sellest, kus film on raamatust isegi parem. Sest see neljas raamat...ma parem ei hakka. Või siiski. Antud saaga neljas raamat on nagu ÕIS- keegi mõtles selle välja ja oli ise väga rahul, aga ühel hetkel väljus see tema kontrolli alt ja enam kontrolli alla tagasi ei tulnud, seega tuli välja mõelda mingeid kummalisi liine ja ühendusi, et kogu asi üldse vastu taevast ei lendaks.

PÖFFi täisinimese piletid on nii kallid, et tekib tahtmine üritust pedereerida.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...