Tjah, tegelikult on ju tegemist suurpäevaga. Südatalvel hakkasin Millenniumi-triloogiat lugema ja nüüd juunis sain läbi. Esimene raamat ei tõmmanud alguses päris käima. Ega igav ei olnud, aga polnud ka edasi lugema sundiv. Teine raamat oli läbinisti põnev (ja õudne, I might add) ja kolmas...hmnja, esimesed maitea mitusada lehekülge olid selles mõttes suht mõttetud, et pidevalt tuli mõni uus (reeglina politseinikust) tegelane sisse ja mingid politseinikud pidasid mingit järjekordset koosolekut, kus nad järjekordselt Salanderi-küsimust arutasid. Kas sealt ka midagi uut välja tuli, pole kindel. Aga kui lõpuks vedama sai, siis läks üüratu uhkelt, lõpp õnnelik ja. Kuigi ma pole kindel, kui palju selle õnneliku lõpu ära ostsin, siis ikka on ju tore mõelda, et kõik läks hästi ja õiglus toodi majja jms.
Aga. Põhitegelased olid õige vahvad. Tegelaskujudena st. Ja noh, nagu varasemastki teada, pole mingi põnevus- ja krimivärk tegelikkuses eriti minu teema, küll aga see, mis põnevus- ja krimivärgiga seotud tegelaste vahel toimub.Seega viktoriiniküsimuseks pigem "Mitu naist oli Blomkvistil olnud kolmanda raamatu lõpuks?" kui "Kes tappis Zalatšenko?" Esimesele on ka mõnevõrra raskem vastata, onju.
Kõik filmid, mis praegu nende raamatute kohta olemas on, said ka vaadatud. Rootsi omad mulle juba sellepärast meeldisid, et seal räägiti rootsi keeles ja ilusad Stockholmi vaated olid. Ameerika versioon jällegi oli üsna humoorikas, samas ka natuke american (paneme mingi sellise lause või stseeni sisse, sest see müüb). Sellist Lisbethi, nagu mina ette kujutasin, polnud kummaski filmis, see-eest mulle meeldis, et kummaski versioonis polnud Blomkvist mingi tüüpiline ilusmees.
Aga kogu see idee, millele lugu üles on ehitatud, on suhteliselt andekas. Tähendab üldse tulla sellise asja peale, et on mingi ebatavaline tšikk ja mingid tüübid, kes teevad "püha ürituse" nimel mida iganes ja kuidas nad saavadki teha põhimõtteliselt mida iganes väga kaua aega.
Ja ei saa mainimata jätta, et just kolmanda raamatu lõpus läks hammas Lisbethi-Blomkvisti osas taas korralikult verele. Pagana jama, et rohkem osi ei ole ega tule.
Aga. Põhitegelased olid õige vahvad. Tegelaskujudena st. Ja noh, nagu varasemastki teada, pole mingi põnevus- ja krimivärk tegelikkuses eriti minu teema, küll aga see, mis põnevus- ja krimivärgiga seotud tegelaste vahel toimub.Seega viktoriiniküsimuseks pigem "Mitu naist oli Blomkvistil olnud kolmanda raamatu lõpuks?" kui "Kes tappis Zalatšenko?" Esimesele on ka mõnevõrra raskem vastata, onju.
Kõik filmid, mis praegu nende raamatute kohta olemas on, said ka vaadatud. Rootsi omad mulle juba sellepärast meeldisid, et seal räägiti rootsi keeles ja ilusad Stockholmi vaated olid. Ameerika versioon jällegi oli üsna humoorikas, samas ka natuke american (paneme mingi sellise lause või stseeni sisse, sest see müüb). Sellist Lisbethi, nagu mina ette kujutasin, polnud kummaski filmis, see-eest mulle meeldis, et kummaski versioonis polnud Blomkvist mingi tüüpiline ilusmees.
Aga kogu see idee, millele lugu üles on ehitatud, on suhteliselt andekas. Tähendab üldse tulla sellise asja peale, et on mingi ebatavaline tšikk ja mingid tüübid, kes teevad "püha ürituse" nimel mida iganes ja kuidas nad saavadki teha põhimõtteliselt mida iganes väga kaua aega.
Ja ei saa mainimata jätta, et just kolmanda raamatu lõpus läks hammas Lisbethi-Blomkvisti osas taas korralikult verele. Pagana jama, et rohkem osi ei ole ega tule.
Kommentaarid
Postita kommentaar