Otse põhisisu juurde

Kodustatud lohe

Tjah, tegelikult on ju tegemist suurpäevaga. Südatalvel hakkasin Millenniumi-triloogiat lugema ja nüüd juunis sain läbi. Esimene raamat ei tõmmanud alguses päris käima. Ega igav ei olnud, aga polnud ka edasi lugema sundiv. Teine raamat oli läbinisti põnev (ja õudne, I might add) ja kolmas...hmnja, esimesed maitea mitusada lehekülge olid selles mõttes suht mõttetud, et pidevalt tuli mõni uus (reeglina politseinikust) tegelane sisse ja mingid politseinikud pidasid mingit järjekordset koosolekut, kus nad järjekordselt Salanderi-küsimust arutasid. Kas sealt ka midagi uut välja tuli, pole kindel. Aga kui lõpuks vedama sai, siis läks üüratu uhkelt, lõpp õnnelik ja. Kuigi ma pole kindel, kui palju selle õnneliku lõpu ära ostsin, siis ikka on ju tore mõelda, et kõik läks hästi ja õiglus toodi majja jms.

Aga. Põhitegelased olid õige vahvad. Tegelaskujudena st. Ja noh, nagu varasemastki teada, pole mingi põnevus- ja krimivärk tegelikkuses eriti minu teema, küll aga see, mis põnevus- ja krimivärgiga seotud tegelaste vahel toimub.Seega viktoriiniküsimuseks pigem "Mitu naist oli Blomkvistil olnud kolmanda raamatu lõpuks?" kui "Kes tappis Zalatšenko?" Esimesele on ka mõnevõrra raskem vastata, onju.

Kõik filmid, mis praegu nende raamatute kohta olemas on, said ka vaadatud. Rootsi omad mulle juba sellepärast meeldisid, et seal räägiti rootsi keeles ja ilusad Stockholmi vaated olid. Ameerika versioon jällegi oli üsna humoorikas, samas ka natuke american (paneme mingi sellise lause või stseeni sisse, sest see müüb). Sellist Lisbethi, nagu mina ette kujutasin, polnud kummaski filmis, see-eest mulle meeldis, et kummaski versioonis polnud Blomkvist mingi tüüpiline ilusmees.

Aga kogu see idee, millele lugu üles on ehitatud, on suhteliselt andekas. Tähendab üldse tulla sellise asja peale, et on mingi ebatavaline tšikk ja mingid tüübid, kes teevad "püha ürituse" nimel mida iganes ja kuidas nad saavadki teha põhimõtteliselt mida iganes väga kaua aega.

Ja ei saa mainimata jätta, et just kolmanda raamatu lõpus läks hammas Lisbethi-Blomkvisti osas taas korralikult verele. Pagana jama, et rohkem osi ei ole ega tule.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...