Otse põhisisu juurde

Kodustatud lohe

Tjah, tegelikult on ju tegemist suurpäevaga. Südatalvel hakkasin Millenniumi-triloogiat lugema ja nüüd juunis sain läbi. Esimene raamat ei tõmmanud alguses päris käima. Ega igav ei olnud, aga polnud ka edasi lugema sundiv. Teine raamat oli läbinisti põnev (ja õudne, I might add) ja kolmas...hmnja, esimesed maitea mitusada lehekülge olid selles mõttes suht mõttetud, et pidevalt tuli mõni uus (reeglina politseinikust) tegelane sisse ja mingid politseinikud pidasid mingit järjekordset koosolekut, kus nad järjekordselt Salanderi-küsimust arutasid. Kas sealt ka midagi uut välja tuli, pole kindel. Aga kui lõpuks vedama sai, siis läks üüratu uhkelt, lõpp õnnelik ja. Kuigi ma pole kindel, kui palju selle õnneliku lõpu ära ostsin, siis ikka on ju tore mõelda, et kõik läks hästi ja õiglus toodi majja jms.

Aga. Põhitegelased olid õige vahvad. Tegelaskujudena st. Ja noh, nagu varasemastki teada, pole mingi põnevus- ja krimivärk tegelikkuses eriti minu teema, küll aga see, mis põnevus- ja krimivärgiga seotud tegelaste vahel toimub.Seega viktoriiniküsimuseks pigem "Mitu naist oli Blomkvistil olnud kolmanda raamatu lõpuks?" kui "Kes tappis Zalatšenko?" Esimesele on ka mõnevõrra raskem vastata, onju.

Kõik filmid, mis praegu nende raamatute kohta olemas on, said ka vaadatud. Rootsi omad mulle juba sellepärast meeldisid, et seal räägiti rootsi keeles ja ilusad Stockholmi vaated olid. Ameerika versioon jällegi oli üsna humoorikas, samas ka natuke american (paneme mingi sellise lause või stseeni sisse, sest see müüb). Sellist Lisbethi, nagu mina ette kujutasin, polnud kummaski filmis, see-eest mulle meeldis, et kummaski versioonis polnud Blomkvist mingi tüüpiline ilusmees.

Aga kogu see idee, millele lugu üles on ehitatud, on suhteliselt andekas. Tähendab üldse tulla sellise asja peale, et on mingi ebatavaline tšikk ja mingid tüübid, kes teevad "püha ürituse" nimel mida iganes ja kuidas nad saavadki teha põhimõtteliselt mida iganes väga kaua aega.

Ja ei saa mainimata jätta, et just kolmanda raamatu lõpus läks hammas Lisbethi-Blomkvisti osas taas korralikult verele. Pagana jama, et rohkem osi ei ole ega tule.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...