Ma tahaks nii ühte asja öelda, aga ei saa. Ei, pigem ei taha (aga samas väga tahan). Kui mõtlema hakata, siis tegelikult seda polegi mõtet siin üldse öelda. Ja üldse ma ei tea, mis kasu mul endal sellest teadmisest on. Võib-olla see ongi teadmishimu ja uudishimu vahe, et uudishimu on millegi suhtes, mida tegelikult pole vaja teada.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Sa võid mulle emailiga saata :)
VastaKustutaMuahahaa
VastaKustutaMulle ka.
VastaKustutaM.
Tundub, et läheb mail merge'iks :D
VastaKustutaEinoh, kui sa juba saatma hakkasid ...
VastaKustuta:)